Hiina vein
Mõiste “hiina vein” kõlab umbes samuti kui “hiina keel” – ühed arusaamatud asjad mõlemad. Ometi teavad hiinlased, et esimesed viinapuud istutati 128 eKr. Istikud saadeti Usbekistanist Hani dünastiasse kuulivale imperaator Wu´le. 19 sajandi lõpul hankis üks hiina ohvitser Euroopast 150 erinevat vitis vinifera viinapuud ja üritas neid viljelda. Parimaid tulemusi andis Welschriesling. 1910 alustasid Hiinas veinikasvatust prantslased, 1914 sakslased.
1995. aastal algatas valitsus kampaania traditsiooniliste teraviljakärakate ja riisiveini asendamiseks pärisveiniga, mis tervisele hoopis kasulikum. Praegu juuakse küll ainult liiter näo peale (peamiselt Euroopast imporditud veini), aga sedagi on juba üle miljoni hektoliitri.
Ametlikel andmetel oli Hiinas 1997 124 000ha veiniaedu, mida on paarkümmend hektarit rohkem kui Saksamaal, aga Itaalias on üksnes Sangiovese viinamarja all tublisti rohkem maad. Tõsi, päris palju kasvatatakse lauaviinamarju ja rosinaid.
Venitehased paiknevad nii Pekingist idas mere ääres kui ka mitme tuhande kilomeetri kaugusel läänes, keset sisemaad. Parim piirkond on väidetavasti Shandongi poolsaar, mis asub Kollase mere rannal , poolel teel Pekingist Shangaisse. Laiuskraad on sama, mis Kalifornia veiniaedadel, kliima vahemereline, aga tüli teevad merelt puhuvad marutuuled ja sagedased tormid.
Välismaised veinikompaniid alustasid Hiinas 1978, praegu toodavad seal Remy-Martin, Pernod Ricard, Allied Domecq ja itaallaste Marco Polo veinitehas. Suured veiniaiad on ühisomandis, eravaldused vaid poole hektari suurused. Enamasti üritatakse saada suurt saaki ja aedu kastetakse hoolega.
Kohalikest sortide (mida olevat tuhandeid) kõrval viljeldakse Welschrieslingit, Nõukogude liidust laenatud muskaati ja Rkatsitelit ning üha enam ka Cabernet Sauvignoni ja Chardonnayd. Hiina spetsialiteet on hübriidid, mis aretatud kohaliku külmakindla Amuuri viinapuu (vitis amurensis) ristamisel tuntud sortidega.
Mõne aja eest oli meil müügil valik Pernod Ricardi kaasabil valmistatud Hiina veine, praegu on need välja vahetanud punavein Feng Huang, mis tähendab Fööniksit, tuhast tõusnud lindu. Veini on tootnud Taillan Groupe, hiinlaste ühisettevõte Prantsuse veinitootja Ginestet´ga. Vein on valmistatud Cabernet Sauvignonist, mis kasvanud Pekingi tasandike kivistel ja päikeselistel nõlvadel, umbes 100 kilomeetrit pealinnast põhjas. Talvel on seal nii külm, et viinapuud tuleb kinni mähkida.
Veini “peaarhitekt” on Minervois´s alustanud ja mitmel pool maailmas töötanud veinimeister Michel Poudou. 1999. aasta Feng Huang, mida meil võimalik maitsta ongi selle esimene aastakäik üldse, niisiis teatav katsepartii.
Kuidas siis hiina Cabernet maitseb? Minu meelest umbes nii nagu Veneto või Grave del Friuli Cabernet. Värv on üsna hele, aroomis tunneb alguses hapet ja seejärel vürtsi. Maitse on üsna happeline, õhuke, punase sõstra ja pihlaka põhitooniga. Lõpus on tunda päris tugevat parki ja vürtsi. Tammevaati pruugitud pole.
Kindlasti pole tegu millegi eriti hõrguga ega ka vinoteegis limpsimiseks kraamiga, aga samas on see laitmatu ja korrektne vein. Oksüdatsiooni, mida mäletan varasematest hiina veinidest, pole tunda. Kindlasti on vein hoopius parem hiina toiduga, kui niisama suus loksutades.
Niisiis professionaalne ja kvaliteetne toode kaugelt Hiinamaalt, olgu või austrikastmes loomaliha või bambusevõsudega mahlaka lamba juurde.
