Poliitilised väljapressijad
Riigiarhiivi filiaali keldris Tõnismäel asub koos EKP ja NKVD dokumentidega umbes sajast säilikust koosnev fond nr 9602. See on Rahvusliku Koonderakonna Isamaa arhiiv aastatest 1991-1995.
Ilmselt ei loetud parteis pabereid läbi, sest muidu poleks suurt osa neist avalikku arhiivi üle antud. Materjalide hulgas on näiteks kassaraamatud, pangadokumendid, kuubilansid ja eestseisuse koosolekute protokollid.
Alljärgnev lugu põhinebki Eesti Ekspressi läbi töötatud Isamaa originaaldokumentidel, mida on kõrvutatud teiste arhiiviallikatega. See on esimene kord, kui Eestis õnnestub näidata ühe erakonna rahamasina toimimist.
Pikap-žiguli ja kaks madratsit
"Pärast palkade väljamaksmist aasta lõpus jääb Isamaa mõningatesse miinustesse." Nii nendib peasekretär Ivo Rull paar päeva enne 1992. aasta jõule erakonna eestseisuse arutelul.
Aasta on läinud Isamaal hiilgavalt. 32aastase ajaloolase Mart Laari juhitud valimisliit võidab Riigikogu valimised suure pauguga.
Kuigi Isamaa juhib riiki, on olukord parteis räbal. Mida pole, on raha. Puudus on nii suur, et takistab isegi astumist Euroopa Kristlik-Demokraatlikku Liitu. Tuleks maksta liikmemaksu!
Aastavahetuse seisuga on Isamaal vara õige kasinalt: 15 riiulit ja 9 kirjutuslauda. 11 kirjutusmasinat ja 2 arvutit. Sõiduauto VAZ 2102, tolmuimeja Philips, kaks madratsit ja veel üht-teist. Sularahas ja pangas on kokku 2721 krooni.
11. jaanuaril 1993 koguneb Isamaa Tallinna piirkonna kaheksaliikmeline eestseisus. Juhataja, Riigikogu liige Toivo Jürgenson teatab, et tuleb hakata otsima sponsoreid. Kõne alla tulevad nii erafirmad kui ka riiklikud ettevõtted.
"Kas raha kantakse üle Isamaale otse või vaheetappidega?" uurib eestseisuse asendusliige Toivo Külaviir.
"Raha tuleb üle kanda ainult otse," vastab Jürgenson.
"Selleks oleks vaja Isamaa sponsorite nimekirja, kes on meid toetanud valimiste ajal," arvab majandusministeeriumi nõunik Peeter Ello.
"Kindlasti tuleks informatsiooni jagada, et ei tekiks koordineerimatust," kostab Jürgenson.
Ühtlasi teeb Jürgenson ettepaneku moodustada valimiste fond, kuhu läheks 20 protsenti igast sisse tulnud summast. Ülejäänud isamaalased peavad arvu liiga väikseks. Nad otsustavad panna valimisteks kõrvale kolmandiku igast annetusest.
Kahe kuu pärast on Tallinna piirkonna kassas kõigest paarsada krooni. Tõnis Härm kannab ette, et läbirääkimised sponsoritega siiski käivad. Üks firma "on andnud põhimõttelise nõusoleku meie arveid kinni maksta".
"Nende vahenditega võiks endile veidi mööblit soetada," rõõmustab Toivo Jürgenson.
"Järgmisel nädalal läheme mööblit vaatama, kui tulemused on selgunud," lubab Härm.
Urmas Reinsalu saab lüüa
Rahapuudusele otsib lahendust ka partei juhtkond. Matti Pätsi juhitud Isamaa eestseisus arutab majandusjuhi kandidaate. Neid on kaks: 17aastane abiturient Urmas Reinsalu ja 35aastane masinaehitusinsener Heiki Kivimaa. Vanem mees võidab häältega 7:4.
Nüüd ootab lahendust järgmine küsimus: kas raha tooja saab sellest oma osa?
"Enne valimisi oli protsent 15, nüüd võiks olla 10 protsenti," pakub Ivo Rull. Välismaa, sealhulgas Venemaa annetuste puhul otsustatakse vahendustasu mitte maksta. Vaidlus käib peensuste üle. Kas maksta majandusjuhile teistest vähem, sest tal on kindel palk? Või maksta töötasuna ja maksudega?
Peale jääb Isamaa ühe kõige mõjukama poliitiku Illar Hallaste ettepanek. Kuni 50 000 kroonise annetuse puhul teenib palgaline hankija viis protsenti ja mittepalgaline hankija kümme protsenti. Suurema summa toojale makstakse ametist sõltumata viis protsenti!
Ent küsimused ei lõpe. Riigikogu liige Tiit Arge näeb suurt ohtu kontrollimatute sponsoreeringute osas. Rull lubab maksimaalset valgustatust eestseisuse tasemel.
"Raha küsimise volitused peab andma peasekretär," soovitab justiitsminister Kaido Kama. Sellega on asi klaar. Isamaa põhikirja kohaselt esitab peasekretäri kandidaadi erakonna esimees. Rull on Laari valik ja usaldusisik.
Vahepeal on Euroopast tulnud hea uudis. Kristlikud demokraadid on võtnud Isamaa oma liikmeks, vabastades vaesed eestlased selleks aastaks liikmemaksust.
Hädas viinavabrik viib raha Isamaale
Partei tippjuhtkond pühendab oma otsusesse Isamaa volikogu. Sinna kuuluvad peale eestseisuse iga piirkonna ja erakonnasisese fraktsiooni esimehed.
Kuulajate hulgas on tulevane erastamisagentuuri peadirektor Väino Sarnet ja tulevane Harju maavanema kandidaat Sulev Valner. Nad saavad teada, et ilma peasekretäri loata ei tohi keegi sponsoreid otsida.
Nädal hiljem peab Toivo Jürgenson Isamaa Mustamäe osakonna asutamiskoosolekul kõne olukorrast riigis. "Hetkel on Eestis valdav varastamine ja ärastamine," teatab ta. "Kuna rahval ei ole lihtsalt raha", ei tule perspektiivitute suurettevõtete riiklik toetamine kõne alla.
Kõnemees ei räägi erakonna lihtliikmetele sõnagi sellest, et raskustes ettevõtted on teretulnud toetama Isamaad. Sedasama parteid, mis lubas valimiste ajal ausust ja põhimõttekindlust.
Juba 29. detsembril 1992 oli riigi viinavabrik Liviko maksnud Isamaale 5000 krooni. Nii seisab Jürgensoni omakäeliselt koostatud Tallinna piirkonna sissetulekute ja väljaminekute lehel.
Kõigest viis päeva varem, 24. detsembril oli peaminister Mart Laar kinnitanud Liviko uue haldusnõukogu. Peadirektor Udo Themas peab uute ülemustega läbi saama, maksku mis maksab. Viinavabrik on tõsistes finantsraskustes, sest paljud poed jätavad kauba eest tasumata.
Huvitaval kombel ei kajastu Isamaale tehtud kingitus Liviko raamatupidamises, mida säilitab Tallinna linnaarhiiv. Küll leidub seal Themase käskkiri, millega ta määrab iseendale rahareformi ja finantsraske aasta kohta erakordselt priske "jõuluraha" - 10 200 krooni. Kas direktor maksis osa preemiast Isamaa kassasse?
5000 krooniga ei saavuta tänapäeval Eesti poliitikas midagi. Kolmteist aastat tagasi oli rahal hoopis teine väärtus. Statistikaameti andmetel oli tollal eestlase keskmine kuupalk veidi üle tuhande krooni ja seda koos maksudega.
Ka eraettevõtted ei kiirusta Isamaad Mart Laari esimestel võimukuudel üle kuldama. Kindlustusfirma BICO annab 4000 krooni. Tallinna Pank isegi vähem.
Millegipärast ei kanna pank raha otse Isamaale, vaid Jaan Tõnissoni Instituudi arvele. Instituudi tegevdirektor Ag u Laius hoolitseb, et raha ikka parteini jõuaks.
Kuigi ametlikult on tegemist sõltumatu mittetulundusühinguga, vahendab instituut 90ndate algul Isamaale korduvalt raha. Suurim summa ulatub 50 000 kroonini. Kellelt see tuli, dokumentidest ei selgu.
Isamaa arhiivis on hoiul kümmekond kirja, kus küsitakse konkreetselt firmalt raha. Neist rohkem kui pooled on mõeldud riigiettevõtete või riigi osalusega firmade juhtidele. Kirjade peaaegu sõnasõnaline kokkulangevus lubab oletada, et tegemist oli ühe arvutifailiga. Kui vaja, asendati kuupäevi ja adressaatide nimesid.
Rahvuslik
Koonderakond Isamaa palub aktsiaseltsil EK kaaluda Isamaa sponseerimise
võimalust ning volitab vastavasisulisi läbirääkimisi
pidama majandusjuhi Heiki Kivimaa. Lugupidamisega, Ivo Rull peasekretär
EK oli riikliku Eesti Kütuse tütarfirma, mis haldas tanklaid. EK oli Eesti Kütuse ees krooniliselt miinuses, lõpetades 1993. aasta rohkem kui 13 miljoni kroonise võlaga.
Kiri EK peadirektorile Henn Pärnale kannab 16. märtsi kuupäeva. Kõigest mõni päev varem, 11. märtsil kinnitas valitsus ametisse Eesti Kütuse uue haldusnõukogu. Sinna saabusid näiteks Väino Sarnet ja Isamaa-sidemetega ärimees Marek Strandberg.
Isamaa palvekirjade ja valitsuse otsuste vahelt kumab läbi otsene seos. Raha küsitakse riigifirmadelt, mille direktoritel on põhjust karta lahtilaskmist või kes on eriliste teenete eest tänu võlgu.
Kiri aktsiaseltsi Eesti Tubakas peadirektorile Boris Oksale pärineb 9. veebruarist. Endine riigiettevõte Leek oli reorganiseeritud väliskapitali osalusega aktsiaseltsiks sama aasta jaanuaris.
Robert Lepiksoni juhitav riigiettevõte Eesti Metallieksport saab valitsuselt vanametalli kokkuostu ja ekspordi monopoli. See teeb Raua-Robertist jõuka mehe ning Isamaa usina toetaja rohkem kui 60 000 krooniga.
Sadam toetab ka Res Publicat
Isamaa saab üksikuid annetusi ka eraettevõtjatelt ja Lääne-Euroopa paremerakondadelt. Kuid tõeliseks kullaauguks osutub riigiettevõte Tallinna Sadam, mida juhib Peeter Palu. 12. aprillil kirjutab Ivo Rull talle oma esimese kirja. Juba järgmisel päeval laekub Isamaa arvele 40 000 krooni.
Mõni nädal hiljem saabub sadamalt uus ülekanne, seekord 30 000 krooni. Maksekorralduse lahtrist "osutatud teenuste nimetus" leiame ühe sõna - "sponsorlus".
14. juunil anub Rull teist korda Palult raha. Kaks päeva hiljem korraldab valitsus sadama haldusnõukogus puhastuse. Eelmise peaministri Tiit Vähi poolt määratud Hannes Tamjärv ja Mart Opmann saavad kinga.
Asemele tuleb Isamaa meeskond: Riigikogu liikmed Indrek Kannik ja Eiki Nestor ning rahandusministeeriumi kantsler Enn Pant.
Mida peab Palu sellises olukorras tegema? Rulli kiri jätab ainult ühe võimaluse: "Palume võimaluse korral sponsoreerida Isamaa tegevust vastavalt eelnevalt saavutatud kokkuleppele."
Kuid see pole veel kõik. "Samas teatame, et Isamaa kaudu on RAS Tallinna Sadam poole pöördunud sponsortoetuse saamiseks ühendus Res Publica. Vastav ad läbirääkimised peeti Res Publica esindajate ja hr Lukanenoki vahel. Isamaa on andnud ühendusele Res Publi c a võimaluse kasutada oma pangaarvet."
Ja tõepoolest, 29. juunil kingib sadam Isamaale 50 000 krooni. Isamaa jätab enamiku rahast endale ega kanna sentigi Res Publicale.
Küll liigub 20 000 krooni Rahvusvaheliste Suhete ja Äri Klubi arvele. Kes peitub pretensioonika nimega organisatsiooni taga?
Vastuse leiame Harju maavalitsuse arhiivist, kus hoitakse ammu tegevuse lõpetanud ühenduste asutamislepinguid. Klubi looja oli Ken-Marti Vaher, Res Publica aseesimees ja Isamaa liige.
Aastaid hiljem reklaamib Vaher ennast kui Äraostmatut, nagu ka tema sõber Urmas Reinsalu. Muide, 20. oktoobril 1992 avas just Reinsalu venelaste juhitud Nowe Pangas Isamaa arveldusarve. Järgmisel päeval astus ametisse Laari valitsus.
Partei priiskab 1993. aasta kevadel ja suvel nagu rikas beibe. Üksi juunis kulub Isamaal üldkuludele ligi 65 000 krooni. Konkurentsitult suurim väljaminek on juhtide mobiiltelefonid - tolle aja kohta meeletu 15 850 krooni!
Ülejäänud eelarve kaob konverentside, seminaride, väliskomandeeringute, heade lõuna- ja õhtusöökide peale. 8. mail lõõgastuvad valimisseminari pidanud isamaalased Pärnus Strand hotellis. Keegi gurmaan tellib 45 krooni ja 90 sendi eest kalamarja - sama raha eest saaks viis šnitslit. Head isu, Isamaa maksab arvega!
17. mail naudib väike seltskond Tallinna noobleima restorani Gloria kööki. Kolm angerjat, kolm kiievi kotletti, pudel veini "Alašanskaja dolina", jäätised puuviljadega. Koos jootrahaga 1000kroonine arve läheb Isamaa kuludesse.
Parteilased tassivad panka rahapakke
Partei kulude kaustast leiab isegi liikluspolitsei trahvi ja välissuhete sekretäri Karin Jaani auto remondikulud. Nagu ka Ivo Rulli autokooli õppemaksu.
Mõnikord sõlmib erakond oma mõjukate liikmetega ostu-müügilepinguid. Illar Hallastelt ostetakse sõiduauto VAZ 2104, Kalle Jürgensonilt läptoparvuti ja Meelis Atonenilt seif. Mart Laari abikaasa Katrin müüb Isamaale sõiduauto Moskvitš M 412. Sellega hakkab ringi sõitma partei järgmine välissekretär Matti Maasikas.
Märkimisväärne summa kulub sponsorannetuste pealt vahendustasude maksmiseks. Erandina loobub boonusest vaid Isamaa liige Oleg Harlamov.
Majandusjuht Heiki Kivimaa pistab nelja kuuga tasku 7500 krooni ehk vähemalt teise palga. Kviitungitel pole kirjas, kas ta korjab kümnist ka riigifirmade annetustest. Ülekannete kuupäevade ja summade kõrvutamine aga viitab sellele, et jah!
1993. aasta suve lõpul hakkab Isamaa valmistuma kohalikeks valimisteks. Sponsorluse skeem muutub ettevaatlikuks, riigiettevõtted enam otse raha üle ei kanna. Heiki Kivimaa ja Ivo Rull tassivad septembris ja oktoobris panka kümneid tuhandeid kroone Isamaa arvele. Kust see raha tuleb? Kui eraettevõtjatelt, siis mida varjatakse?
Tähelepanuväärselt annetab parteile 20 000 krooni Rakvere firma Kriisa Oreliehitus. Mõne töötajaga väikeettevõtte aktsionäride hulka kuulub Kivimaa ise. Väga tõenäoliselt vahendab majandusjuht kellegi teise raha.
Miks Isamaa äkitselt jälgi segab? Põhjus võib olla erakonnaseaduse eelnõ us, mida Kaido Kama juhitav justiitsministeerium parajasti ette valmistab. Valitsuses heaks kiidetud variant keelab riigiasutustel ja kohalikel omavalitsustel (kuid mitte riigiettev& ; ;otild e;tetel!) parteisid toetada.
Mitu Riigikogu liiget tembeldavad eelnõu hambutuks. Eiki Nestor teeb ettepaneku hakata avalikustama valimiskampaania kulusid. Daimar Liiv nõuab valimisarvete ja -raha detailset näitamist.
Peaminister Laari partei pole selgusest huvitatud. 31. jaanuaril 1994 kirjutab Rull järjekorras kolmanda kirja sadamadirektor Palule. Kas raha ka seekord tuli, jääb teadmata. 1994. aasta raamatupidamise dokumente Isamaa arhiivis ei ole.
Kuuldused riigiettevõtetes toimuvast bardakist jõuavad riigikontrolör Hindrek Meri kõrvu. Ta nõuab valitsuselt korra majja löömist, kuid tema toodud näited ei käsitle erakondade nuumamist.
Valitsus on sunnitud probleemiga siiski tegelema. Aprillis annab peaministri ülesandeid täitev Liia Hänni välja määruse nr 141. Nüüd tohivad riigifirmad olla sponsoriks ainult haldusnõukogu või juhatuse otsusel.
Pärast ägedaid vaidlusi võtab Riigikogu mais vastu erakonnaseaduse, mis muudab oluliselt Eesti poliitikat. Esiteks hakkavad parlamenti jõudnud parteid saama raha riigieelarvest. Teiseks keelatakse riigiomandil põhinevatel ettevõtetel parteide rahastamine. Kolmandaks peavad parteid avalikustama oma valimiskulutused ja annetajad.
Sponsorid kardavad päevavalgust
Augustis 1994 arutab Isamaa eestseisus uuesti sponsorlust. Majandusministriks tõusnud Toivo Jürgenson teeb ettepaneku vahendustasud ära kaotada.
Peaminister Mart Laar kiidab mõtet, ent arvab: "Vahendustasu päris ära jätta pole ka ehk hea. Vahendustasu määramine peaks siiski olema pigem erand kui reegel."
Jürgenson muretseb veel, et sponsoriks ei osutuks ettevõte, mille küsimus parasjagu valitsuse töölaual asub.
Tulekul on 1995. aasta Riigikogu valimised. Tiit Pruuli ja teised taibud räägivad Isamaa ajurünnakutel, et tuleb kaitsta Eesti eraettevõtjaid. Vahepeal finantsdirektoriks ümber nimetatud Heiki Kivimaa saadab novembris 1994 lakoonilise kirja Eesti Ühispanga juhile Ain Hanschmidtile.
"Käesolevaga teatame, et Isamaa arveldusarve number Eesti Ühispangas on 82081." Kas see on palve natuke raha üle kanda? Võib olla, sest pankuril on parteiga tihedad suhted. 1993. aasta kohalikel valimistel kandideeris Hanschmidt Haapsalus Isamaa nimekirjas.
Kolm nädalat pärast Riigikogu valimisi, 27. märtsil 1995 teeb kantselei juht Jaanus Reisner eestseisusele eksklusiivse kokkuvõtte: "Sponsoritest on andnud loa avalikustada oma osalust valimistel Isamaa toetajana vaid AS Norma (200 000 krooni), ülejäänud ei soovi avalikustatud saada."
Vabariigi valimiskomisjonile tuleb aga midagi teatada. Reisner pakub välja, et Isamaa ja ERSP valimisliitu on toetanud erakonnad ise. Nii sünnibki järgmise sisuga dokument: valimiskampaania maksis 1,2 miljonit Eesti krooni. Sellest Isamaa andis 400 000 krooni ja ERSP 200 000 krooni. Erafirmadelt laekus 440 000 krooni, ülejäänu maksid kandidaadid ise.
Sellisele ettekavatsetud hämale annavad oma allkirja Mart Laar ja Toivo Jürgenson. Vabariigi valimiskomisjon neelab aruande alla. Kuigi Laari peaministriajal vastu võetud erakonnaseadus nõuab annetajate avalikustamist, hiilib Isamaa sellest kavalalt kõrvale.
Reedetud aated
Kolme aastaga on võim muutnud pöördumatult nii erakonda kui ka tema juhte. 1992. aast al jaga tud valimisreklaamides õpetas 22aastane Isamaa finantsdirektor Jaanus Reisner eesti rahvast:
"Soovitame jälgida, kust ühele või teisele poliitilisele jõule majandustoetus tuleb. Kindlasti tasub silm peal hoida endisel nomenklatuuril, kel ju võimalus näiteks valimisüritustele kihutada maksumaksjate poolt kinni makstud ametivolgadega või trükkida riigi rahade eest oma isiklikke valimismaterjale."
Isamaa juhid võivad täna end vabandada väitega, et nad ei rikkunud riigiettevõtetelt raha välja pumbates ühtki seadust. Jah, sellist seadust ei olnud siis tõesti olemas.
Kui parteiline väljapressimine oleks aga kogu ilus 1993. aastal päevavalgele tulnud? Võib-olla poleks valijad oma usalduse reetmist Isamaale ja Mart Laarile andestanud.
Isamaa raamatupidamisele
Vastavalt 18. jaanuaril 1993 toimunud Isamaa eestseisuse otsusele kuulub siseriiklike sihtannetuste korraldajatele väljamaksmisele:
1) 5% annetuse üldsummast, kui tegemist on Isamaa kantselei töötajaga;
2) 10% annetuse üldsummast, kui tegemist on Isamaa liikmega ning kui annetus ei ole suurem 50 000 eesti kroonist;
3) kui Isamaa liikme korraldatud annetus on suurem kui 50 000 eesti krooni, kuulub nimetatud summat ületavast rahast väljamaksmisele 5%.
Ivo Rull
20. jaanuar 1991
Allikas: Isamaa fond riigiarhiivis451 000 krooni Isamaale
Riigiga seotud firmade annetused
Liviko 5000.- 29. detsember 1992
Saku Õlletehas 10 000.- 8. märts 1993
Tallinna Sadam 40 000.- 13. aprill 1993
Tallinna Sadam 30 000.- 3. mai 1993
Eesti Metallieksport 30 000.- 16. mai 1993
Eesti Metallieksport 6000.- 4. juuni 1993
Eesti Metallieksport 30 000.- 11. juuni 1993
Saku Õlletehas 40 000.- 28. juuni 1993
Tallinna Sadam 50 000.- 29. juuni 1993
Saku Õlletehas 10 000.- 15. oktoober 1993
Norma 200 000.-, 1995
Märkus: Liviko, Tallinna Sadam ja Eesti Metallieksport kuulusid täielikult riigile. Saku Õlletehas ja Norma kuulusid osaliselt riigile.
Allikas: Isamaa fond riigiarhiivis.
