Kultusfotograafi seksimaastikud
Helmut Newtoni näitus “Sex and Landscapes”
STRONG> Budapestis Ludwigi Kaasaegse Kunsti Muuseumis, lahti
kuni 29.
septembrini.
Helmut Newtoni 49 suureformaadilisest digitaalprindist (pildistatud viimase kümnendi jooksul) koosnev fotonäitus jätkab sedasama “porno-ðiki” liini, mis ta 1975. aastal Vogue’is ilmunud “seksuaalselt avameelsete fotode” tõttu skandaalipressi esikülgedele tõi.
1920. aastal Berliinis sündinud juudi-saksa-austraalia-prantsuse-ameerika fotograafi seiklusrikas elu sisaldab lahkumist Saksamaalt 1938, sõja-aastaid Singapuris, tööd pulmafotograafina Melbourne’is ja alates 1961. aastast kaastööd prantsuse Vogue’ile, Marie Claire’ile, Novale, Sternile, teda peetakse fotomaailmas “glamuuri ristiisaks”. Nüüd Monte Carlos ja Los Angeleses resideeruv Newton on viimase kahe kümnendi jooksul sooritanud hiilgava dessandi kunstimaailma, nii on ka käesolev näitus Budapesti jõudnud läbi Londoni, Zürichi, Viini kunstimuuseumide ja tippgaleriide. Newtoni 2001. aasta sügisel toimunud müüginäitus New Yorgis oli Mary Boone’i galerii jaoks esimene fotonäitus üldse, kusjuures hinnatase algas 30 000 dollarist!
S/M fetiðitega vürtsitatud ikonograafiat – Newtoni naisaktide vältimatuid aksessuaare nagu püstol, tikk-kontsaga saapad, karusnahad, lateksmaskid, seks-nukud, aga eelkõige, kuidas on naist nähtud – on õigustatult seostatud varjamatu natsi-ihalusega ja Weimari vabariigi aegse dekadentsi “järelmõjudega”. Newtoni armutu käega lavastatud sketðidraamadest on läbi käinud praktiliselt kogu see grand dame’ide ja eliitseltskonna “uudistetegijate” armee, ehk teisisõnu need, kes tavaliselt ise manipuleerija rollis: Salvador Dali, Grace Jones, Natasia Kinski, prints Rainier, Liz Taylor, Catherine Deneuve, Margaret Thatcher, Sigourney Weaver, Jack Nicholson jne.
“Seks ja maastikud” istub praegu kunstimaailma poolt harrastatud piiride-lõhkumise mängu otse suurepäraselt, Newtonil pole vaja simuleerida – tema fotod on vaatamata sellele, et neid peaks (Newtoni enda sõnade kohaselt) kunstimuuseumi distsiplineerivas kontekstis tarbima “eksistentsiaalsete küsimustega tegeleva vabaloominguna”, glam-maailma seostest tiined – ja see muudabki mängu ehtsaks ja köitvaks. Reklaamimaailmast pärit teatud “pindmisuse pealiskaudsus”, mida tööde nagu “Mulholland Drive, Los Angeles” (1989) või “Unknown Airport” (1996) vaatamisel võis kogeda, põhjustab tegelikult pärastise seostelaviini, olles seega pelgalt strateegiaks, mis tagab kujundi kõlavuse.
Newtoni kangelannadeks sellegi näituse põhjal on pikakoivalised supermodellid, aga ka supermodelli konstitutsiooniga eakamad domina’d. “Sex and landscapes” on meesteta maailm, kuigi tibatillukesed lennukid ja sõjalaevad maalivad maastikud maskuliinseks. Mees esineb kogu näitusel vaid korra ja sedagi femme fatale’i saagina, aksessuaarina ratsaasendis ja võrkkiigel (Flight Lieutenant US Navy, Los Angeles, 1990).
“Ma olen kogu aeg asetanud naise pjedestaalile,” ütles Newton intervjuus Face’ile 1994. “Ilmselt olen ma pildistanud mehe vaatepunktist. Ma ei ole homoseksuaal.” Mis ei sega teda näituse bukletis poseerimast tikk-kontsade ja naistekübaraga.
Newtoni maastikud on omaette teema, pahaendeline lennukivari riivamas mingi lennuvälja stardirada, elegantsed prantsuse hävitajad sooritamas surmasõlmi hõbedastel mereavarustel, “tühermaad, mis ei ole ei maastik ega linn” jne. Piltide insenerilik puhtus ja kalkuleeritud mittevastavus kunstiajaloost tuntud maastiku-stereotüüpidele mõjub lammutavalt ja dekonstrueerivalt ka vaheldumisi paigutatud aktilavastustele. June Newton (kunstnikunimega Alice Springs), Helmut Newtoni kauaaegne elukaaslane, osutub heaks kuraatoriks ja lavastajaks.
Millenniumiväljakul avatud Kaunite Kunstide Muuseumis on 15. septembrini lahti omaaegse kunstnikerühmituse CoBrA staari Corneille’ retrospektiiv. Väljapanek fokuseerub üllatuslikult Corneille’ pikemaajalisele viibimisele Ungaris 1947. aastal – siis veel tundmatu Hollandi kunstnik sai Budapestis ja Szentendres olulisi mõjutusi omaaegselt juhtivalt Ungari kunstirühmituselt, nn Euroopa koolilt.
Pilk näitustekalendrile veenab, et Budapest on pärast sunnitud tõrjutuse aastaid taastamas oma asendit Kesk-Euroopa olulise kunstimetropolina. Nii on Budapesti Kunstihoone selle suve ambitsioonikaks suurprojektiks rahvusvaheline monokroomse maali näitus Colour – a life of its own. Näitusel esineb terve plejaad color-field’is töötavaid rahvusvahelise renomeega kunstnikke, nagu Marcia Hafif, Joseph Marioni, Otto Piene, Kuno Gonschior, aga ka palju rahvusvaheliselt tundmatuid, aga tasemel ungari kunstnikke. 124 maalist ja installatsioonist koosneva suurnäituse publikuhitiks on välja mängitud ameeriklase Sanford Wurmfeldi “maailma suurim ja esimene” nonfiguratiivne, 9meetrise diameetriga neo-geo stiilivõtmes tsükloraam, mis otsekui Vasarelyst innustununa sammu psühhedeelia poole astub.
Veel kuulsatest nimedest: MEO Muuseumis on septembri lõpuni avatud Peter Greenaway kujutava kunsti retrospektiiv aastatest 1963– 1999. MEO ise on Budapesti äärelinnas, endises nahavabrikus 2001. aasta sügisel avatud ambitsioonikalt ultramoodne projekt – nimelt põhineb see Ungari nüüdiskunsti suurim alaline väljapanek kollektsionäär Lajos Kovatsi kogudel ja nahaärimees Marton Winkleri heal tahtel. Kogu ida-Euroopa kontekstis pretsedenditut üritust on juba võrreldud Saatchi tegevusega Inglismaal. Ei tule Eestilgi häbeneda – pean siin silmas Jaan Manitski käivitatud Viinistu kunstimuuseumi projekti – mis eesti mastaape ja ressursse arvestades päästab kodumaised kapitalistid kui klassi kunstipimeduse häbist. Ja-jaa, maailma asjad on juba nii seatud, et annaalidesse ei satuta nüüdismaailmas enam eduka saapa- või ðokolaadivabriku rajamisega (Ludwig, muide, oli ðokolaadivabrikant) ega isegi saavutuste eest aktsiaturgudel, vaid kunstile annetatud “peenraha” läbi.