Jonathan Stroud "'Samarkandi Amulett"'
Kui raamatu peategelaseks on Londonis elav võlurpoiss, kes pistab rinda suure ja kurja jõuga, pole raske aimata, milliselt teoselt ja autorilt Jonathan Stroudi Pegasus oma tiivad on laenanud. Kuid tõele au andes siin sarnasused ka lõpevad. “Samarkandi amuleti” peategelane (täpsemal üks neist) Nathaniel on täiesti iseseisev tegelasisiksus ning Sigatüüka lendluudpallistaariga pole teda suuremat mõtet võrrelda. Seda enam, et kõik peategelasest väljapoole jääv on Potteri muinaslugudest vägagi erinev.
“Samarkandi amuletist” on õige raske leida tegelast, kellega lugeja suurema vaevata samastuda võiks – Nathaniel on selleks esialgu liiga kahvatu, ja mis peaasi, kuidagi kõrvaline, sest teine peategelane, mitme tuhande aasta vanune džinn Bartimaeus on hoopis paksemate värvidega esile manatud. Aga kuidas samastuda olevusega, kes inimestele igal võimalusel käkki keerab? Kõik ülejäänud võlurtegelased on ennasttäis kaabakad või lihtsalt selgrootud limukad. Tavainimesed (keda siin ei hüüta mitte mugudeks, vaid tavakateks) tunduvad mõistlikumad, kuid neile kuulub selles loos peaaegu olematu roll.
See kõik ei tähenda muidugi, nagu poleks “Samarkandi amulett” hoogne ja lõbus lugemine. On küll, eriti siis, kui jutustajaks on teksti joonealuste märkustega vürtsitav džinn Bartimaeus. Stroudil on olemas muinasjutuvestja peamine oskus – lugejat loomulikul moel pildi sisse viia. Loodetavasti suudab ta seda ka edaspidi, sest “Samarkandi amulett” on triloogia esimene osa – inglise keeles on ka teine tänaseks juba trükivalgust näinud. Ilma järjeta ei saagi kuidagi läbi – esimeses loos jäävad mitmed olulised otsad sõlmimata.
Üks asi jääb ometi arusaamatuks: miks peab raamatu kaanekujundus tegema kõik, et sisust vale muljet jätta ja potentsiaalset lugejat eemale peletada? See sünge hall taustapilt ja range kirjavalik sobiks paremini pealkirjaga “Kolmas Reich ja okultism” või “Illuminaadid Toompeal”. Mis müüks hästi vaatamata välimusele.
