12.07.2007, 00:00
Kundera – tšehh, kes pole tšehh
Maailmakuulsal kirjanikul on väga keeruline suhe oma kodumaa Tšehhiga –;ja Tšehhil temaga.
Sageli, kui välismaalane küsib tšehhilt,
kust ta pärit on, ja kuuleb, et Tšehhi Vabariigist, õhkab ta
imetlevalt: “Oo, Praha, õlu, Kundera!” Ent viimase kohta
kipub jutt lühikeseks jääma. Välismaalane on tundmatul
pinnal.
Maailma suurim Tšehhi kirjanik on sama hästi kui tundmatu kuju isegi oma sünnilinnas. Tšehhid ei tea temast peaaegu midagi; ka ei ole nad eriti lugenud tema raamatuid, sest neid ei ole siin lihtsalt kuigi palju avaldatud.
Tegu on kahtlemata ühe Tšehhi suurima kirjanikuga – ja ometi kirjutab ta praegusel ajal prantsuse keeles. Veel enam – pikka aega ei tahtnud ta üldse lubada oma raamatuid tšehhi keelde tõlkida.
Äärmiselt iseäralik suhtumine. Aga neid, kellele meeldivad paradoksid, ei üllata see sugugi. Kundera elab Pariisis, ja kuigi ta sageli külastab oma sünnilinna Brnod, käib ta seal inkognito ja enamasti maskeeritult. Olgu, see viimane kuulub üsna tõenäoliselt Kundera kohta käibivate legendide hulka.
Samas tundub see arusaadav. Tegu on autoriga, kes on kaks korda peaaegu võtnud Nobeli kirjanduspreemia. Autoriga, keda paljud kriitikud võrdlevad Umberto Eco ja García Márqueziga kui üht kolmest Teise maailmasõja järgse kirjanduse suurmehest. Autoriga, kes on kõige enam tõlgitud väliskirjanik USAs, Itaalias, Saksamaal ja mitmel pool mujal. Tema nimi on nähtaval kõigis raamatupoodides ja kahtlemata tuleb tema raamatutele trükikojast pidevalt lisa.
Aga Kundera kodumaal tema raamatuid poodides ei leidu. Tema kuulsaim romaan “Olemise talumatu kergus” anti Tšehhi Vabariigis välja alles äsja – enam kui 20 aastat pärast selle jõudmist välismaa raamatulettidele. Aga selleski pole midagi üllatavat. Pärast seda, kui ta maalt lahkus, on tšehhidel peaaegu puudunud võimalus tema raamatuid lugeda.
Veel üks kunderalik paradoks on see, et tal on hea meel, et teda Tšehhi Vabariigis ei mäletata. Viimane asi, mida ta igatseb, on kuulsus. Kõiges isiklikku elu puudutavas kehtib tema puhul vaikimisreegel. Ta varjab kiivalt oma elulugu – viimasel ajal on ta koguni hakanud ise kirjutama oma raamatute autoritutvustusi: “Autor on sündinud 1929. aastal Tšehhoslovakkias. Alates 1975. aastast elab Prantsusmaal.”
Tutvumine
Siiski pole Kunderat ümbritsev vaikusemüür täiesti läbitungimatu. “Ma sündisin esimesel aprillil. Sellel on oma metafüüsiline tähendus,” teatas Milan Kundera kunagi. Nagu allpool selgub, ei olnud see niisama sõnakõlks, vaid sügav tõde.
Tema isa Ludvík Kundera oli Leoš Janá?eki õpilane, muusikateadlane ja hilisem Janá?eki Muusikaakadeemia rektor, silmapaistev intellektuaal ja hiilgav pedagoog. Just tema õpetas pojale klaverimängu. Õpinguaastatel oli Milani käsutuses isa raamatukogu, mis koosnes parimast Euroopa filosoofiast ja kirjandusest. Säärane taust oli parim ettevalmistus loominguliseks ja akadeemiliseks karjääriks.
Maailm oleks äärepealt ilma jäänud suurest kirjanikust, sest Kunderast pidi peaaegu saama skulptor või muusik. Tema lugejad ei kujuta tänase päevani ettegi, et nende armastatud autor on ka tähelepanuväärne kujutav kunstnik. Muidugi ei esine ta näitustel, kuid üsna sageli lubab ta oma illustratsioone kasutada teatri kavalehtedel. Veel on ta õppinud muusikalist kompositsiooni professor Václav Kapráli juures ja kaalus pikka aega heliloojaks saamist. Ta on kirjutanud hulga heliloomingut, mille ta hiljem hülgas sam amoodi nagu oma “ebaküpsed” kirjanduslikud katsetused. Kui ta kummatigi hakkas neid oma loominguülevaadetes nimetama, tunnistas ta, et “minu tolleaegsed tööd tähendavad mulle rohkem kui kirjanduslikud tekstid”.
Noorest Kunderast sai tuntud nimi Tšehhi kirjanduses kohe esimese luulekoguga “Inimene, avar aed”, mis ilmus 1953 ja mõjus neil umbsetel ja süngetel aegadel nagu sõõm värsket õhku. Aga tõeline täht sai temast aastal 1967, kui ilmus “Nali”, millele peagi järgnes kurikuulus 1968. aasta Praha kevad. Meie vahvas kirjanikus ja kõnemehes nähti nüüd selgelt kirjanike uue laine eestvedajat, kes ettevaatlikult kritiseerisid režiimi – režiimi, mis ehitas müüri kodumaa ja maailmakultuuri vahele. Tema roll taasärkamisprotsessis oli sedavõrd oluline, et isegi tookordne president Antonín Novotný tunnustas teda: “Ma pean Kunderat suureks kunstnikuks. Aga ärgem laskem end eksitada: ta on ka opositsiooni üks peamisi innustajaid.”
Varsti aga veeresid sisse Vene tankid ja Kundera kaotas võimaluse kirjutada ja õpetada ülikoolis maailmakirjanduse ajalugu. Temast sai teisitimõtleja, keda eksistentsiaalsed probleemid sundisid vastu võtma kutset külalisõppejõu kohale Rennes’i ülikoolis. Loa Tšehhoslovakkiast lahkuda sai ta alles pärast François Mitterrand’i sekkumist. Nii algas Tšehhi kirjamehe rännak, mille vältel sai temast ühel hetkel Tšehhi kirjaniku asemel Prantsuse kirjanik.
Tšehhid ei mõista mind
Miks on Kundera ja tšehhide vahel säärane kuristik? Eks ole seegi üks teda ümbritsevatest paradoksidest. Tšehhid on väike rahvas, kes armastab rõhutada oma kaasmaalaste silmapaistvust ja edu maailmas. Ent tõelist staari nagu Kundera ei panda tähelegi, mistõttu ta ise vastab loomulikult samaga. Tema “Olemise talumatu kergus” on ilmselt kõige tuntum Tšehhi raamat maailmas, isegi tuntum kui “Vahva sõdur Švejk”, kuid on Tšehhi Vabariigis saadaval alles esimesi nädalaid. Tal on vaieldamatu õigustus mitte lubada oma hilisemat, eranditult prantsuse keeles kirjutatud loomingut välja anda Tšehhimaal. Põhjend on absoluutselt veenev: “Lasta välismaalastel tõlkida minu raamatuid mu oma keelde tundub mulle üsna ebaloomulik.”
Aga ka eemalolek võib inimese suhtumist muuta. Pärast Praha kevade lüüasaamist puhkes tema ja Václav Haveli vahel terav põhimõtteline sõnasõda. Lihtsustatult öeldes väitis kirjanik, et mõistlik oleks püüda muuta olemasolevat ideoloogiat; noor dramaturg ja tulevane president aga vaidles vastu, öeldes, et režiimi pole võimalik reformida, vaid ainult välja vahetada. (Pärast 1989. aastat pidas Havel vajalikuks märkida, et vanas vaidluses andis ajalugu õiguse temale.) Kundera tundis end “sõprade” siseringist kõrvale lükatuna. Pärast tema lahkumist Prantsusmaale ootasid paljud, et ta hangib eurooplastelt poolehoidu ja tuge kolleegidele kodumaal. Aga kirjanik tahtis kirjutada, mitte võidelda, ja sulgus omaenda maailma.
Tšehhoslovakkiasse jäänud sõprade ja kolleegide meelehärm ainult süvenes pärast “Olemise talumatu kerguse” ilmumist. “See ei ole meie elu,” nurisesid Tšehhi teisitimõtlejad.
Kirjandusliku samizdatiga (tollane põrandaalune publitsistikavorm) seotud kriitikud siunasid Kunderat, öeldes, et ta on kommertsedu nimel kirjutanud odava romaani, mis moonutab Tše hhoslo vakkia tegelikkust. See oli ränk arusaamatus. “Minu romaani tegelased väljendavad kogu mu enese teostamata jäänud potentsiaali,” kirjutas Kundera hiljem. “Sellepärast nad meeldivad mulle kõik ühepalju ja hirmutavad mind ühepalju... Romaan ei ole autori pihtimus, see on uurimus maailmast ja seal lõksus olevatest inimestest.”
Säärased lõksud on äratuntavad paljudele. Lõksud võivad tekkida armastusest, võõrast keelest, totalitarismist ja vahel isegi kitšist. Kuna need romaanid on üleilmselt mõistetavad, on Milan Kundera olnud igati edukas. Välja arvatud Tšehhi Vabariigis, kus parajasti valitseb tegutsemise ja eduka arengu aeg, mil fantaseerimist ei hinnata. Võib-olla on need asjad isekeskis seotud, võib-olla mitte. Aga mõnda aega pärast seda, kui kodumaa teisitimõtlejad tema raamatu hukka mõistsid, teatas Kundera, et ta on Prantsuse autor. Kodus nägid inimesed seda kui kinnitust oma hinnangule. Reetur! Paljud võtsid seda solvanguna. Sedalaadi hukkamõist on tšehhidele tüüpiline; öeldakse: naabrid poolakad on ju samasugused – kümneid Poolast lahkunud inimesi kritiseeritakse, ometi tuntakse nende üle suurt uhkust.
On veel üks põhjus, mis suurendab tema märkamatust. Kundera armastab end varju hoida. Ta ei anna usutlusi ei välismaa ega Tšehhi meediale, sest põlgab seda. Talle ei meeldi, kui temast tahetakse prominenti teha ega ka enda ärakasutamine. “Ajakirjanikud esitavad küsimusi, mis huvitavad neid, mitte sind ennast. Ja vastustest valivad nad välja ainult need, mida nemad peavad parimaks,” kirjutas ta kunagi aastate eest ühes intervjuude stiili hiilgavalt analüüsivas artiklis. Ajakirjanikud muidugi eitavad seda, aga paraku on see tõesti nii.
Õnnelik inimene
Kõige eelneva põhjal võib Kundera tunduda äärmiselt tõsine, tusane ja endassetõmbunud vana mees, kes veinipudelit avades eelistab selle teemal filosofeerida, selle asemel, et lihtsalt veini nautida. Aga see ei ole kahtlemata tõsi.
1962. aastal, kui ta oli abiellumas oma naise Veraga, vahetas ta viimasel hetkel isamehega kohad, nii et tänase päevani ei ole selge, kas ta ikka on abielus või mitte.
Võib arvata, et saladuskatte all sõidud Tšehhi Vabariiki pakuvad talle omajagu lõbu. “Me arvasime, et nad on kontrolörid,” seletas kelner Karlovy Vary hotellis Pupp. Tuleb välja, et Kundera ja tema naine, kes hotelli restoranis einet võtsid, otsinud kusagilt välja tillukese pendli ja hakanud surmtõsise näoga katsetama, ega neile toiduga äkki poltergeisti pole toodud.
Aga mida muud olekski oodata “Nalja” autorilt, kes on sündinud esimesel aprillil.
Avaldatud autori nõusolekul. Ilmunud ajakirjas ?SA Review nr 01/02, 2007.
Tõlkinud Erkki Sivonen.
Maailma suurim Tšehhi kirjanik on sama hästi kui tundmatu kuju isegi oma sünnilinnas. Tšehhid ei tea temast peaaegu midagi; ka ei ole nad eriti lugenud tema raamatuid, sest neid ei ole siin lihtsalt kuigi palju avaldatud.
Tegu on kahtlemata ühe Tšehhi suurima kirjanikuga – ja ometi kirjutab ta praegusel ajal prantsuse keeles. Veel enam – pikka aega ei tahtnud ta üldse lubada oma raamatuid tšehhi keelde tõlkida.
Äärmiselt iseäralik suhtumine. Aga neid, kellele meeldivad paradoksid, ei üllata see sugugi. Kundera elab Pariisis, ja kuigi ta sageli külastab oma sünnilinna Brnod, käib ta seal inkognito ja enamasti maskeeritult. Olgu, see viimane kuulub üsna tõenäoliselt Kundera kohta käibivate legendide hulka.
Samas tundub see arusaadav. Tegu on autoriga, kes on kaks korda peaaegu võtnud Nobeli kirjanduspreemia. Autoriga, keda paljud kriitikud võrdlevad Umberto Eco ja García Márqueziga kui üht kolmest Teise maailmasõja järgse kirjanduse suurmehest. Autoriga, kes on kõige enam tõlgitud väliskirjanik USAs, Itaalias, Saksamaal ja mitmel pool mujal. Tema nimi on nähtaval kõigis raamatupoodides ja kahtlemata tuleb tema raamatutele trükikojast pidevalt lisa.
Aga Kundera kodumaal tema raamatuid poodides ei leidu. Tema kuulsaim romaan “Olemise talumatu kergus” anti Tšehhi Vabariigis välja alles äsja – enam kui 20 aastat pärast selle jõudmist välismaa raamatulettidele. Aga selleski pole midagi üllatavat. Pärast seda, kui ta maalt lahkus, on tšehhidel peaaegu puudunud võimalus tema raamatuid lugeda.
Veel üks kunderalik paradoks on see, et tal on hea meel, et teda Tšehhi Vabariigis ei mäletata. Viimane asi, mida ta igatseb, on kuulsus. Kõiges isiklikku elu puudutavas kehtib tema puhul vaikimisreegel. Ta varjab kiivalt oma elulugu – viimasel ajal on ta koguni hakanud ise kirjutama oma raamatute autoritutvustusi: “Autor on sündinud 1929. aastal Tšehhoslovakkias. Alates 1975. aastast elab Prantsusmaal.”
Tutvumine
Siiski pole Kunderat ümbritsev vaikusemüür täiesti läbitungimatu. “Ma sündisin esimesel aprillil. Sellel on oma metafüüsiline tähendus,” teatas Milan Kundera kunagi. Nagu allpool selgub, ei olnud see niisama sõnakõlks, vaid sügav tõde.
Tema isa Ludvík Kundera oli Leoš Janá?eki õpilane, muusikateadlane ja hilisem Janá?eki Muusikaakadeemia rektor, silmapaistev intellektuaal ja hiilgav pedagoog. Just tema õpetas pojale klaverimängu. Õpinguaastatel oli Milani käsutuses isa raamatukogu, mis koosnes parimast Euroopa filosoofiast ja kirjandusest. Säärane taust oli parim ettevalmistus loominguliseks ja akadeemiliseks karjääriks.
Maailm oleks äärepealt ilma jäänud suurest kirjanikust, sest Kunderast pidi peaaegu saama skulptor või muusik. Tema lugejad ei kujuta tänase päevani ettegi, et nende armastatud autor on ka tähelepanuväärne kujutav kunstnik. Muidugi ei esine ta näitustel, kuid üsna sageli lubab ta oma illustratsioone kasutada teatri kavalehtedel. Veel on ta õppinud muusikalist kompositsiooni professor Václav Kapráli juures ja kaalus pikka aega heliloojaks saamist. Ta on kirjutanud hulga heliloomingut, mille ta hiljem hülgas sam amoodi nagu oma “ebaküpsed” kirjanduslikud katsetused. Kui ta kummatigi hakkas neid oma loominguülevaadetes nimetama, tunnistas ta, et “minu tolleaegsed tööd tähendavad mulle rohkem kui kirjanduslikud tekstid”.
Noorest Kunderast sai tuntud nimi Tšehhi kirjanduses kohe esimese luulekoguga “Inimene, avar aed”, mis ilmus 1953 ja mõjus neil umbsetel ja süngetel aegadel nagu sõõm värsket õhku. Aga tõeline täht sai temast aastal 1967, kui ilmus “Nali”, millele peagi järgnes kurikuulus 1968. aasta Praha kevad. Meie vahvas kirjanikus ja kõnemehes nähti nüüd selgelt kirjanike uue laine eestvedajat, kes ettevaatlikult kritiseerisid režiimi – režiimi, mis ehitas müüri kodumaa ja maailmakultuuri vahele. Tema roll taasärkamisprotsessis oli sedavõrd oluline, et isegi tookordne president Antonín Novotný tunnustas teda: “Ma pean Kunderat suureks kunstnikuks. Aga ärgem laskem end eksitada: ta on ka opositsiooni üks peamisi innustajaid.”
Varsti aga veeresid sisse Vene tankid ja Kundera kaotas võimaluse kirjutada ja õpetada ülikoolis maailmakirjanduse ajalugu. Temast sai teisitimõtleja, keda eksistentsiaalsed probleemid sundisid vastu võtma kutset külalisõppejõu kohale Rennes’i ülikoolis. Loa Tšehhoslovakkiast lahkuda sai ta alles pärast François Mitterrand’i sekkumist. Nii algas Tšehhi kirjamehe rännak, mille vältel sai temast ühel hetkel Tšehhi kirjaniku asemel Prantsuse kirjanik.
Tšehhid ei mõista mind
Miks on Kundera ja tšehhide vahel säärane kuristik? Eks ole seegi üks teda ümbritsevatest paradoksidest. Tšehhid on väike rahvas, kes armastab rõhutada oma kaasmaalaste silmapaistvust ja edu maailmas. Ent tõelist staari nagu Kundera ei panda tähelegi, mistõttu ta ise vastab loomulikult samaga. Tema “Olemise talumatu kergus” on ilmselt kõige tuntum Tšehhi raamat maailmas, isegi tuntum kui “Vahva sõdur Švejk”, kuid on Tšehhi Vabariigis saadaval alles esimesi nädalaid. Tal on vaieldamatu õigustus mitte lubada oma hilisemat, eranditult prantsuse keeles kirjutatud loomingut välja anda Tšehhimaal. Põhjend on absoluutselt veenev: “Lasta välismaalastel tõlkida minu raamatuid mu oma keelde tundub mulle üsna ebaloomulik.”
Aga ka eemalolek võib inimese suhtumist muuta. Pärast Praha kevade lüüasaamist puhkes tema ja Václav Haveli vahel terav põhimõtteline sõnasõda. Lihtsustatult öeldes väitis kirjanik, et mõistlik oleks püüda muuta olemasolevat ideoloogiat; noor dramaturg ja tulevane president aga vaidles vastu, öeldes, et režiimi pole võimalik reformida, vaid ainult välja vahetada. (Pärast 1989. aastat pidas Havel vajalikuks märkida, et vanas vaidluses andis ajalugu õiguse temale.) Kundera tundis end “sõprade” siseringist kõrvale lükatuna. Pärast tema lahkumist Prantsusmaale ootasid paljud, et ta hangib eurooplastelt poolehoidu ja tuge kolleegidele kodumaal. Aga kirjanik tahtis kirjutada, mitte võidelda, ja sulgus omaenda maailma.
Tšehhoslovakkiasse jäänud sõprade ja kolleegide meelehärm ainult süvenes pärast “Olemise talumatu kerguse” ilmumist. “See ei ole meie elu,” nurisesid Tšehhi teisitimõtlejad.
Kirjandusliku samizdatiga (tollane põrandaalune publitsistikavorm) seotud kriitikud siunasid Kunderat, öeldes, et ta on kommertsedu nimel kirjutanud odava romaani, mis moonutab Tše hhoslo vakkia tegelikkust. See oli ränk arusaamatus. “Minu romaani tegelased väljendavad kogu mu enese teostamata jäänud potentsiaali,” kirjutas Kundera hiljem. “Sellepärast nad meeldivad mulle kõik ühepalju ja hirmutavad mind ühepalju... Romaan ei ole autori pihtimus, see on uurimus maailmast ja seal lõksus olevatest inimestest.”
Säärased lõksud on äratuntavad paljudele. Lõksud võivad tekkida armastusest, võõrast keelest, totalitarismist ja vahel isegi kitšist. Kuna need romaanid on üleilmselt mõistetavad, on Milan Kundera olnud igati edukas. Välja arvatud Tšehhi Vabariigis, kus parajasti valitseb tegutsemise ja eduka arengu aeg, mil fantaseerimist ei hinnata. Võib-olla on need asjad isekeskis seotud, võib-olla mitte. Aga mõnda aega pärast seda, kui kodumaa teisitimõtlejad tema raamatu hukka mõistsid, teatas Kundera, et ta on Prantsuse autor. Kodus nägid inimesed seda kui kinnitust oma hinnangule. Reetur! Paljud võtsid seda solvanguna. Sedalaadi hukkamõist on tšehhidele tüüpiline; öeldakse: naabrid poolakad on ju samasugused – kümneid Poolast lahkunud inimesi kritiseeritakse, ometi tuntakse nende üle suurt uhkust.
On veel üks põhjus, mis suurendab tema märkamatust. Kundera armastab end varju hoida. Ta ei anna usutlusi ei välismaa ega Tšehhi meediale, sest põlgab seda. Talle ei meeldi, kui temast tahetakse prominenti teha ega ka enda ärakasutamine. “Ajakirjanikud esitavad küsimusi, mis huvitavad neid, mitte sind ennast. Ja vastustest valivad nad välja ainult need, mida nemad peavad parimaks,” kirjutas ta kunagi aastate eest ühes intervjuude stiili hiilgavalt analüüsivas artiklis. Ajakirjanikud muidugi eitavad seda, aga paraku on see tõesti nii.
Õnnelik inimene
Kõige eelneva põhjal võib Kundera tunduda äärmiselt tõsine, tusane ja endassetõmbunud vana mees, kes veinipudelit avades eelistab selle teemal filosofeerida, selle asemel, et lihtsalt veini nautida. Aga see ei ole kahtlemata tõsi.
1962. aastal, kui ta oli abiellumas oma naise Veraga, vahetas ta viimasel hetkel isamehega kohad, nii et tänase päevani ei ole selge, kas ta ikka on abielus või mitte.
Võib arvata, et saladuskatte all sõidud Tšehhi Vabariiki pakuvad talle omajagu lõbu. “Me arvasime, et nad on kontrolörid,” seletas kelner Karlovy Vary hotellis Pupp. Tuleb välja, et Kundera ja tema naine, kes hotelli restoranis einet võtsid, otsinud kusagilt välja tillukese pendli ja hakanud surmtõsise näoga katsetama, ega neile toiduga äkki poltergeisti pole toodud.
Aga mida muud olekski oodata “Nalja” autorilt, kes on sündinud esimesel aprillil.
Avaldatud autori nõusolekul. Ilmunud ajakirjas ?SA Review nr 01/02, 2007.
Tõlkinud Erkki Sivonen.