(Hispaania 2006). Režissöör Pedro Almodóvar. Stenaarium Pedro Almodóvar. Osades Penélope Cruz, Carmen Maura, Chus Lampreave, Lola Dueñas, Blanca Portillo, Yohana Cobo.
Esilinastus 11. augustil 2006 kinos Sõprus.


Rohkem kui 60 aastat tagasi tunnistas ilmakuulus hispaania dramaturg García Lorca, et kirjutab seepärast rohkem rolle naistele, et häid meesnäitlejaid pole kuskilt võtta. Pedro Almodóvar, ilmakuulus stsenarist ja lavastaja, ütleb pool sajandit hiljem, et olukord pole palju muutunud, ning mine sa võta kinni, kas põhjuseid tuleb otsida traditsioonilisest kultuurist, kus latiino-macho'd lihtsalt on alati välja paistnud pinnapealsemate ja üheplaanilisematena kui nende tugevad, kuid ajalooliselt allasurutud naised. Tõde on aga see, et pole vist hispaania näitlejannade hulgas varsti kedagi, kes ei oleks oma karjäärile hoogu sisse saanud just tänu Almodóvari ettehooldusele.

* * *

"Volver" näitab esmaklassilise bellissima'na (filmis on muuseas ka otsest kaabukergitamist Visconti "Bellissima" poole) Penélope Cruzi, kes üle pika aja teeb rolli oma emakeeles ja kannab filmis paar numbrit suuremat võltstagumenti. Aga sellel faktil las peatuvad pikemalt teistsuguse suunitlusega väljaanded. Kuid ei saa salata, et kaamera on Cruzi diskreetsetesse kehakumerustesse lausa armunud, jälitades teda kohati maniakaalse kirega.

"Volver" on melodraama (Almodóvari lemmikžanr) kangetest, samas habrastest ja tuge vajavatest naistest, meeste rolliks on käivitada sündmuste ahel ning seejärel pildilt kaduda. Sophialorenliku kõrge soengu ja tökatmusta silmapliiatsiga maalitud Raimunda (Penélope Cruz) on La Manchast (Almodóvari sünnikoht) Madridi (Almodóvari elu- ja töökoht) põgenenud, teismelist tütart kasvatav naine, kelle mees on karikatuurne, õllepurkide tagant vaevu välja paistev diivanipadi, kes võib, aga ei pruugi olla tema tütre isa. Ühel õhtul rampväsinuna koju jõudes ootab Raimundat ees traagiline "üllatus", ja kahe naise elu muutub kardinaalselt.

Mängu tuleb veel neli aastat varem väidetavalt tulekahjus surma saanud ema (Carmen Maura), kes end Raimunda rahusteid lõuna- ja õhtuooteks tarbivale õele (Lola Dueñas) tädi matustel ilmutab. On juba piisavalt segane, jah? Peabki olema. Sünopsisest puudub veel lause "sinu ema ei olegi üldse sinu ema, vaid sinu õde, ning sinu isa on hoopis sinu mees" ning tegu oleks klassikalise pärastlõunase tele-novela'ga.

Ei saa salata, eks lugu pisut klišeelik ole, kuid vägagi teadlik oma nõrkustest: piinlikumad olukorrad päästab alati ülev eneseiroonia ning ootamatu jämekoomika. Filmis imetletakse ühepalju linlaste ellujäämisoskust ja külarahva surmakartmatust.

Alberto Iglesiase loodud muusika timmib emotsioone peenemaks, annab ära tundetooni, aga paneb kohati hollywoodlikult "üle". Võluv on tangoklassika, filmile nime andnud pala "Volver" sünkroniseeritud esitus, kus Cruzi suuliigutuste taga kõlab hoopis sensuaalne Estrella Morente hääl.

Filmis pole mitte ühtegi transseksuaali ega muid vabameelseid friike, seetõttu ongi ta tituleeritud "Almodóvari kõige publikusõbralikumaks teoseks".

* * *

Ega seda tihti ei juhtu, et ühel päeval saab kinos vaadata lausa kahte Almodóvari filmi. 9. augustil aga nii juhtus. Seksuaalvähemuste kultuurinädala korraldajad olid koostöös Hispaania kuningriigi saatkonnaga siia toonud ühe Almodóvari esimestest šedöövritest, trash-esteetikast kantud 80ndate Madridi kui maailma vabameelsete pesa kujutavat "Kirgede labürinti" ("Laberinto de pasiones", 1982). Kes on lugenud Almodóvari läinud aastal "Punase raamatu" sarjas ilmunud teost "Patty Diphusa ja teisi tekste", see on "Kirgede labürindi" seltskonnaga tuttav. Patty Diphusa on Almodóvari naiselik alter ego, kes ei kohku millegi ees tagasi ning kes toob ohvreid vaid naudingu altarile.

"Meil puudus mälu ja me jäljendasime mõnuga kõike, mis meeldis. Mingist meievahelisest solidaarsustundest, ei poliitilisest, ühiskondlikust ega põlvkondlikust, polnud juttugi, ja mida enam me plagieerisime, seda ehtsamaks me muutusime. Auahneid kavatsusi oli meil kuhjaga, aga perspektiivide puudumine pööras need kõik pea peale. Narkootikumid olid tol ajal vaid mänguasjad ja seks midagi hügieenilist" ("Patty Diphusa ja teisi tekste", Tänapäev, 2005).

Almodóvarist sai 80ndatel "Madridi Warhol", sest kümme aastat hiljem jõudis New Yorgis Warholi "Factory" vaimsus just Almodóvari ekstsentriliste eksperimentide vahendusel sadade ja tuhandete elujanusteni. Filmis on läbi hullumeelse eneseparoodia esil kirglik ja kosmopoliitne, päevapoliitiliselt tundlik Madrid, eufooriline maailma tuiksoon. Varsti pärast seda kadusid transvestiidid, homod ja lesbid aga pea 90ndate keskpaigani kinoekraanilt, sest must aidsi- ning hivimasendus võttis maad ning narkootikumide võrk tõmbus lustijate ümber ebameeldivalt kokku. Ärajäämanähud ja metadoon ja depressioon, kuni Almodóvar kümmekond aastat hiljem taas, aga juba tunduvalt traagilisemas võtmes Madridi kirju seltskonna ekraanile toob.

* * *

Almodóvar on filmitegija, kelle jaoks igapäevane reaalsus näib eksisteerivat vaid selleks, et ta saaks käe välja sirutada ja sealt järgmise filmi stsenaariumi jaoks ainest noppida. Naised inspireerivad teda komöödiat kirjutama, mehed tragöödiat. Tegelikult pole ta päevagi filmitegemist õppinud - tema noorusaeg langes Franco diktatuuri aega, mil filmikoolid olid suletud ja lavastamist õppida ei saanud. (Almodóvariga võrreldav internatsionaalne edu saadab näiteks ka teist suurt autodidakti, lõunakorealast Kim Kiduk'i. Midagi on nende töödes sarnast, vist see kartmatus keerata realismile selg ja oskus vaataja ka kõige minimaalsema narratiivi olemasolul oma stiilsetesse maailmadesse kaasa tõmmata).

Almodóvari viirus on nakatanud suurt illusiooni austavaid filmfriike üle ilma. Ja olgugi tema filmid autobiograafilised, ei ole nad seda kunagi otseselt. Selleks on Almodóvaril enda sõnul liiga vähe labast ekshibitsionismi, ja liiga palju häbelikkust.

Pedro Almodóvar (56)

Pärast Luis Buñueli on Almodóvar kahtlemata üks kõige suurema mõjuhaardega Hispaania filmimehi.

1968 aastal pakkis noor Almodóvar kohvri ja sõitis hullutavasse Madridi, millest oli kuulnud vaid legende. Tegelikkus ei olnud sugugi nii poeetiline, ning tundmatusse sukeldunud idealist teenis esiteks raha täikal äritsedes, kuni leidis lõpuks töö ühes telefonifirmas ja kogus raha oma esimese Super 8 kaamera jaoks ning hakkas Madridi kirjust ööelust innustatuna usinalt lühifilme tegema.

Samal ajal kogus Madridis jõudu ka noorteliikumine "la movida madrileña", mille maskotiks Almodóvar oma bändi ja filmikestega sai. 1987 asutas ta oma vennaga filmitootmisfirma, eestindatult võiks see kõlada AS Kirg.

Uus, järjekorras siis 17 mängufilm, on Almodóvaril juba ettevalmistamisel. Tööpealkirjaks ‘Tarantula' sisuks kättemaksulugu, vormilt peaks too siduma tummfilmiajastu Saksa ekspressionismi Buñueli "Päevase kaunitariga".