Kinnipeetavate adrenaliiniteraapia
Roma randme ümber on punutud pael. Ema kingitus. Tšehhist saadetud. Roma isa elab Pekingis. Ja Roma ise Viljandis ? vanglas. Ega ta ei mäletagi täpselt, kuidas kõik juhtus. Tarvitas esimest korda narkootikume. Süstis veeni. Ja oleks peaaegu tapnud taksojuhi. Roma on 20aastane. Tal on istuda veel poolteist aastat. Roma ei armasta krimisaateid. Ta armastab romantilisi filme. Selliseid, milles on unistusi ? nagu näiteks langevarjuga hüppamine.
Viljandi noortevangla viib juba kolmandat aastat ellu "lennuprojekti". Justiitsministeeriumi rahalisel toel korraldab vangla oma kinnipeetavatele langevarjuhüppeid. Praegu on vanglas 114 vahialust. 28 neist on saanud omal nahal tunda, mida tähendab "vaba langemine".
Loendage: 501, 502, 503. Nende numbrite väljaütlemiseks kulub täpselt kolm sekundit. See on just see aeg, mis peab mööduma esimesest lennukist väljaastutud sammust kuni langevarjurõnga tõmbamiseni. Need on just need sekundid, mida nimetatakse vabaks langemiseks ? sekundid täis teadmatust. Ja kui su jalge all on 800 meetrit õhku, näivad need kestvat terve igaviku. Sellelt kõrguselt teevad kinnipeetavad oma esimese hüppe.
9 varast ja 1 tapja
Rapla. Langevarjurite lemmikpaik. Siia sõidab reedel, 12. mail mikrobuss. Sellest väljub kümme kinnipeetavat. Ilma käeraudadeta. Kõik kümme on mõistetud kinni varguste ja röövimiste eest. Kuid nende seas on üks, kes pani juba vanglas olles toime tapmise. Vangidega on kaasas kaks vanglatöötajat: Sergei Drõgin (huvijuht) ja Ivan Georgijev (vanemvalvur) ehk Palõtš (mis on lühend isanimest Pavlovitš), nagu teda kutsuvad poisid.
"Kas nad teil minema ei jookse?"
"Need on usaldusväärsed." Palõtš on napisõnaline.
Kinnipeetaval Vjatšeslav Romanovil (19) on põgenemisega kogemusi. Ta sai varguste eest poolteist aastat. Jooksis ära. Sai veel kaks aastat otsa. Ühtekokku on Vjatšeslav istunud juba viis aastat ? seega neljandiku oma elust.
"Tean, selle eest, et mul on tsaari perekonnanimi. Vene tsaarid olid Romanovid." Ja veel teab Vjatšeslav, et päike paistab vargale, aga mitte prokurörile. Sellest kõneleb tema käel olev tätoveering.
Vanglas on Vjatšeslavil tekkinud uus hobi. Nüüd omandab ta operaatorikunsti teooriat ja praktikat. Programm Euroopa Noored toetab 80 000 krooniga projekti, mille raames kinnipeetavad väntavad filmi omaenda elust. Filmi tööpealkiri on "Peegeldus". Juba on üles võetud 20 tunni jagu materjali. Filmi esitlus toimub sügisel. Nii käib kaamera ka praegu ? operaator Vjatšeslav on suunanud objektiivi kõige aktiivsemale vangile Gekile. Tema istub tapmise eest.
"Tapsin, ja õigesti tegin"
"Ohoo! Kuule, pildista meid kolmekesi!" Kolmik Gek Tovstonog (18), Jan Reinmaa (18) ja Rauno Meenisk (18) ei kuula hüpete ettevalmistuse ajal instruktorit, vaid Grusiini. Täpsemalt, Sergei Šarašenidzet (20) hüüdnimega Grusiin. Too on niinimetatud avatud tüüpi vanglas, sellepärast saab ta kodus käia.
Nii ei saabunudki ta langevarjuhüppele mitte koos teistega bussis, vaid oma Žiguli null-kuues. Valge auto, valge T-särk ja fotoaparaat ? Grusiin on tähelepanu keskpunktis. Kõik Gekist, Janist ja Raunost tehtud fotod on ühesugused ? pildile tuleb jääda tingimata, rusikas püsti. Nii on näha ka tätoveeringud.
Geki kahel käel on 13 tätoveeringut. Ta hakkas varastama seitsmeaastaselt. 11aastasena saadeti ta erikooli. Sealt põgenes ta 12 korda ? viidi tagasi. Hiljem mõisteti ta varguste eest vangi. Istus ära, lasti välja, kuid ta pidi ennast registreerima kriminaalhooldaja juures. Gek sinna ei ilmunud. Ja pandi selle eest uuesti istuma.
Aga siin pani Gek toime tapmise. Otse vanglas. Ta tappis oma kambrikaaslase, 17aastase Aleksandri, kes istus röövimise eest.
"Ta lobises liiga palju. Ma ei kahetse, et tapsin. Selliseid peabki karistama," ütleb Gek. Ta kannab kaelas risti.
"Poisid, tulge kirjutage paberitele alla!" Kõik kümme poissi kinnitasid enne hüpet allkirjaga, et sooritavad selle oma vabal tahtel.
Maksumaksja maksab
"Psühholoogid teavad, et noorukid panevad kuritegusid sageli toime adrenaliinivajaduse tõttu," ütleb Viljandi noortevanglas kinnipeetavate vaba aja sisustamisega tegelev huvijuht Sergei Drõgin. Ta ise on teinud 173 langevarjuhüpet.
Sergei on lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemia. Diplomitöö kirjutamise ajal uuris ta alaealiste kinnipeetavate käitumist ja suhtumisi ning tegi sellel eesmärgil 70 pedagoogilist intervjuud. See tähendas 105 tundi vestlusi.
"Need noored ei tea, mis on tulevik. Suuremal osal ei ole üldse mingeid tulevikuplaane. Nad elavad käesolevas hetkes," räägib Sergei. "Nad satuvad jälle vanglasse tagasi, sest tegelikult nad ei tea, mis on tulevik ja kuidas seda ehitada. Ja seetõttu ongi peamine hirm, mis neid täidab ? hirm tuleviku ees. Nii nad elavadki alalises konfliktis iseendaga."
Küsimusele, kas see pole liiast, et maksumaksjate raha eest hellitatakse langevarjuhüpetega seaduste vastu eksinud ühiskonnaliikmeid, vastab Sergei, et see on peamine etteheide.
"Mis on langevarjuhüpe? Seal, taevas, sa mõistad, kuivõrd habras on elu ja kui rumal on raisata seda millelegi mõttetule. Ma tahan, et nad hakkaksid sellest aru saama. Kas te arvate, et nad peaksid lihtsalt trellide taga istuma? Kandma oma karistuse ära. Aga miks me peaksime lastele kätte maksma? Nad on ju meie ühiskonna peegeldus. Me ei taha ju iseendale kätte maksta."
Ärandas ühe ööga 14 autot
Sergei Holopov (19) lamab rohul ja närib rohukõrt. Seni, kuni teised poisid eemal midagi õiendavad, naudib tema hetkelist vabadust. Tallinnas tegeles ta autode ärandamisega.
"Kas sa minu kohta siis ei teagi?"
"Kas ma peaksin?"
"Aga minust kirjutati isegi ajalehtedes... Ma ajasin ühe ööga ära 14 masinat. Istun kolmandat korda. Aga ega see mind ei häiri. Mul on kõik korras. On, kelle juurde tagasi minna. Ma ostsin endale kaks mersut. Korteri kesklinnas. Katja ootab mind. Meil on 7. juulil pulmad."
"Nii kohe ootabki?"
"Muidugi ootab. Ta on 23. Selles vanuses naised ikka ootavad. Ega ta 18aastane ole. Meil on juba kaheaastane laps ka. Tütar Violetta. Ühesõnaga, mul on kõik hästi."
"Nii! Nüüd jääb igasugune lendamine ära!" Vladimir Skidan, spordiklubi Dropzone Eesti instruktor, ei tõsta tavaliselt häält, kuid nüüd märkas ta, et keegi suitsetas langevarju läheduses, ja ärritus. Pisemgi auk võib õhus kurjalt kätte maksta. Sigaretid pannakse ära.
Poisid rivistuvad kaalu järgi üles, panevad selga 11 kilo kaaluva varustuse ja lähevad lennuki juurde. Räägitakse küll, et ei ole hirmus, kuid Vladimir (umbes 3000 hüpet), kes osaleb kinnipeetavate hüpete korraldamises kolmandat korda, kinnitab, et enne lennukist väljumist löövad poisid alati verest välja.
Vangladirektor kahe jalaga maa peal
"Kondrat, kas sa ilma langevarjuta ei julge või?" Valvur Palõtš jälgib oma hoolealuste toimetamist kõrvalt.
"Julgen küll!" vastab kõige kogukam poiss.
"Lolli peaga võid sellegi ära murda, kus konti sees ei ole," tögab valvur.
"Nõmedad naljad, Palõtš!"
"Ma räägin selles keeles, millest sa ka aru saad."
Kondrat ehk Ljohha (20) kaalub 90 kilo, sellepärast hüppab tema esimesena. Temal on käel kõige ilusam tätoveering. Kiri "Minu üle mõistab kohut üksnes jumal" on tema enda tehtud. Ljohha käis kunagi kunstikoolis, kuid tahtis ruttu rikkaks saada. Varguste eest sai ta kaks aastat ja neli kuud. Ljohha vabaneb septembris. Vabaduses oli tal tüdruk, kes on praegu 17aastane, ja nende ühine laps Daniil. Kuid Ljohha teab, et tüdruk ei oota teda. Ta tuleb vanglast välja ja tahab minna välismaale tööle ? vangla huvijuhiks.
"Hakkan abistama. Tean omast käest, mida kinnipeetavad vajavad. Kujuneb nii, et seongi oma elu vanglaga."
Kella kuue paiku kannab vaba raudlind mittevabad inimesed taevasse. Lennuki tiivik on tekitanud lennuväljale õlepöörised. Nagu õlekõrred langevad lennukist välja poisid.
Sümpaatne Liaane, kes tuli lennuväljale hetkel, kui lennuk oli juba õhku tõusmas, tundis langevas täpikeses ära Jani.
"Kas Jan on sinu vend?"
"Boyfriend."
Oma hoolealuseid maale vastu võtma on tulnud ka vangla direktor. Kahe aasta eest hüppas ta sama projekti raames ka ise langevarjuga. Teda hämmastas taevas kõige enam vaikus. Seal ei ole helisid. Ja erakordse selgusega kostab üksnes su enda sisehääl.
Kõik läks hästi. Kõik jõudsid õnnelikult maa peale tagasi. Tapmiskatse eest kinni istuv Roma Tulskov pakkis oma langevarju erilise õrnusega tagasi seljakotti ? nagu unistuse või muinasjutu. Kõik oma lood jutustasid poisid ise. Roma lõpetas oma loo nii:
"Miks just romantilisi filme? Tead, kui ma vaatan kurbi filme, siis ma nutan... Aga kujuta ette, et narkouimas oleksin peaaegu inimese ära tapnud."
Projekti eelarve:
- 1 spordiklubi Dropzone Eesti korraldatud hüpe – 900 krooni. Hüppas 10 kinnipeetavat, kokku 9000 krooni
- Õnnetusjuhtumi kindlustus IF Kindlustuses – 300 krooni. Kindlustati 10 kinnipeetavat, kokku 3000 krooni
- Kogu projekti maksumus – 12 000 krooni.
- Finantseerija: EV Justiitsministeerium
Elukaart kätel
Gek (18) sattus vanglasse varguste pärast. Vanglas olles tappis ta
oma kambrikaaslase. Geki kätel on kokku 13 tätoveeringut, igal oma tähendus.
Vasakul käel
- Tätoveering "Freddy Krueger". Tähendus: Ma oskan enda eest seista (pilt 1).
- Austan armastust, armastan vabadust (kirjutatud eesti keeles, 2).
- Vabaduse sümbol.
- Röövimise sümbol.
- ???? (SLON), lühend venekeelsest lausest "? ????? ??? ???? ?????????" ("Noorusest peale ainult ebaõnn", 2).
- 198? tähistab needust: olgu neetud päev, kui ma sündisin (2).
- ??? (BOG) tähendab vene keelest "jumalat", vanglažargoonis lühendit lausest "??? ??????? ????????????" (Riigi poolt süüdi mõistetud).
- • punkt "olin tagaotsitav",
- — miinus "tabati",
- + pluss "pandi istuma" (2).
Paremal käel
- Kaunistuseks tehtud tätoveering, lihtsalt hieroglüüf (3).
- Sümbol "Mendile kätt ei anna" (4).
- X X tähendab: kaks korda süüdi mõistetud (4).
- Sümbol, mis tähistab viibimist noortevanglas (4).
- ???? (BARS) on vanglažargoonis lühend lausest "??? ??????????, ???? ????????" (Peksa aktiviste, tapa koputajaid, 4).
Sellest põhimõttest juhindudes kägistas Gek oma kambrikaaslase. Geki arvates lobises too liiga palju.
Mida ma tundsin, kui hüppasin elus esimest korda langevarjuga?
On antud:
ajakirjanik, langevari, 4000 m kõrgust ja instruktor, kes abistab tandemhüppe tegemisel.
Leida:
vastus küsimusele, miks inimene ei lenda nagu lind.
Lahenduskäik:
Lennuväljal, tund enne hüpet:
Ma olin endas ometi täiesti kindel. Nagu pioneer ? alati valmis! Kuid nähes langevarjuga seljakotti, puges hinge kahtlus. Hakkas tunduma, et otsus hüpata, mis oli veel äsja täiesti kindel, ei olnud ikka piisavalt küps. Tegelikult peaksid lohutust pakkuma ümberringi seisvate professionaalsete langevarjurite õnnelikud näod, aga paraku see ei toimi! Hakkan selga ajama spetsvarustust, ise mõeldes, et tegelikult ei peaks hüppama. Häbi on öelda "ma kardan", hirm on küsida "kes pakkis minu langevarju?".
30 minutit enne hüpet:
Lühike instrueerimine ? kõigest 10 minutit teooriat, ja ma tunnen ennast juba peaaegu Gagarinina ? valmis tegema tandemhüpet. Tandemhüpe tähendab seda, et sind haagitakse instruktori külge ja te hüppate koos. Sinust ei sõltu siin mitte midagi. Kogu vastutus on instruktoril ja sellepärast on ka instrueerimine nii põgus.
"Kuni langevari ei ole avanenud, hoia käsi rinna peal ristis. Ära nendega vehi nagu linnuke, tuul murrab maha," lõpetas instruktor instrueerimise. "Langeva keha kiirus on umbes 200 km tunnis. Me hüppame 4000 meetri kõrguselt. See on juba napilt pilvede peal. Vaba langemisega lendame umbes minuti, seejärel avaneb langevari."
"Aga kui ei..."
"Maast madalamale ei kuku."
Väga optimistlik.
Lennukis, maapinnast 1000 meetri kõrgusel:
On näha, et kõik lennukis olevad langevarjurid saavad kätte vajaliku koguse adrenaliini. 1000 meetri kõrgusel kerkib minu adrenaliinidoos üle igasuguste normide. Süda kipub seisma jääma, kui mõtlen jalge alla jäävale 1000 meetrile ja heidan pilgu illuminaatorist välja. Käed ja jalad külmetavad õudselt. Mõtted lendavad peas nagu raketid.
"Ja nüüd võib KÕIGEL lõpp olla. Tubli tüdruk, ise sa selle valisid. Issand, kui loll."
2000 meetri kõrgusel:
Just nüüd on kõige õigem aeg ja kõige parajam kõrgus, et anda endale tuhandeid lubadusi. "Kui ma nüüd... ja kõik läheb õnnelikult, siis..." Selle järel lendavad mõtted lähedaste ja tulevikuplaanide ja iseloomujoonte juurde, mida tuleks tingimata parandada...
Kõrgusemõõtja näitab 3000 meetrit:
"Andestage mulle KÕIK!"
Klomp on kurgus, peopesad higised, süda kolgib nagu meeletu.
4000 meetri kõrgusel:
Langevarjurid hakkavad lennukist välja hüppama.
"Issand jumal, ma ei lähe!"
"Kas teil on südamega midagi?" küsib instruktor.
"Ei, südamel pole midagi häda... Aga ma... kardan."
"Ah, tühiasi! Ma juba mõtlesin, et midagi tõsist. Haagin kinni."
Ja ma tunnen, kuidas mu praktiliselt elutu keha tiritakse lennuki avatud tagaosa poole.
"Ongi kõik, mida ma jõudsin elus ära teha," hiilib kusagilt arglik mõte.
"See-eest said langevarjuga hüpata!" vastab sarkastiliselt sisemine hääl.
Ja siis sa väljud kosmosesse:
Kümme sekundit, üheksa, kaheksa, seitse... Ja samm EIKUHUGI. Põhjatusele vastu. Silmad lähevad automaatselt kinni. Ümbritsevad hääled kaovad. Siis on vaikus. Täielik. Taevas on hääletu. Ainuke heli ? oma südame pekslemine. Ja siis sa hakkad ennustama, kui palju sulle on veel elada antud.
Üldiselt tuleks kuidagi lõdvestuda. Isegi kui see on viimne hetk, tuleks seda nautida. Aga mitte midagi ei tule välja. Ootad saatuslikku verdikti ? kas avaneb või mitte?
"Avame langevarju," teatab instruktor.
Süda jääb seisma. Langevari avaneb. Saatus ütles "Jaa".
"Tänan," pudeneb huultelt. Taevas, olles üürikest aega Jumala juures külas, omandab sõna "tänan" eriti tänuliku värvingu ? võimaluse eest elada.
Vastus:
Miks inimene ei lenda nagu lind? Sest ta kardab.
Viktoria Ladõnskaja
