Järsku löödi maja uks ristseliti lahti. Sisse tormasid kaks meest, kes avasid tunnimehe pihta tule. Reamees Keng ei kaotanud enesevalitsust, ta virutas ühele ründajale täägiga. Ründajaid aga tuli juurde ja nad tungisid majja. Vahirühma ruumi ette visati pomm. Käis kõva kärgatus, plahvatus purustas paksu betoonpõranda ja hulga aknaid. Ometi hakkas valvemeeskond julgelt vastu ning punased terroristid olid lõpuks sunnitud põgenema.

Mujal aga nii hästi ei läinud. Paarikümnemeheline putšistide jõuk vallutas kerge vaevaga Balti jaama, sest siin puudus igasugune sõjaline kaitse. Kommunistide juht Jaan Anvelt tappis oma käega jaama kordniku Mihkel Muti. Hiljem mõrvas ta veel Telliskivi tänaval tööle mineva kaptenmajor Karl Sterni.

Sama kergelt pääsesid mässajad Toompeal Riigikogu hoonesse, Toompea lossi vahtkonna ruumi. Kuna vahtkonna püssid olid sissekäigu lähedal, õnnestus ründajatel need enne vahtkonnasõdureid enda valdusse saada. Riigivanema maja ees kisti tunnimeestelt püssid käest ja helistati uksekella. Kui kõlistamise peale avati välisuks, tungisid putšistid majja. Õnneks nad riigivanemat Karl Akelit kätte ei saanud.

Veel vallutati ilma vähemagi vastupanuta postkontor, kus asus telefonikeskjaam. Kerge saak oli ka Lasnamäe aerodroom. Kella poole kuue paiku toimus rünnak ka Tondi kasarmutele, mis kaotuste hinnaga suudeti siiski tagasi lüüa. Auto-tankidivisjonis tegi reeturist allohvitser Loorents tankid liikumisvõimetuks, ühega aga püüdis minema sõita. Hiiumaalt pärit veeltveebel Rudolf Kaptein hiilis siis tanki juurde ja tappis reeturi püstolilasuga läbi avatud luugi. Kapteini autasutati hiljem Vabadusristiga.

Putšistid mõrvasid kokku 21 inimest, nende hulgas oli ka teedeminister Karl Kark. Võitluses sai haavata 25 kaitseväelast ja 16 eraisikut. Olukord oli väga tõsine. “Sel momendil rippus Eesti Vabariigi saatus noateral,” iseloomustas seda sõjaväeluure kauaaegne ülem kolonel Karl Laurits.

Moskva karvane käsi

Kahekümnendate aastate algul üritasid kommunistid Moskva juhtimisel maailmarevolutsiooni mitmel pool Euroopas. Aastal 1923 Poolas, Bulgaarias ja Saksamaal ning aastal 1924 Bessaraabias ja Eestis. Kõiki neid võimuhaaramiskatseid tabas ebaõnn. Ka Eestis 1. detsembril 1924 toimunud relvastatud putšikatse taga seisis otseselt Venemaa. Seal töötati välja mässuplaan, koolitati ja relvastati mehed selle läbiviimiseks. 

Putši ettevalmistamise taga seisis Venemaa üks juhte Grigori Zinovjev isiklikult, kuid ta eelistas varju jääda. Põhjus oli võimuhaaramise läbikukkumine Saksamaal Hamburgis sügisel 1923, millega Zinovjev oli otseselt seotud. Niisiis soovis ta tegutseda vaid niiditõmbajana kulisside taga, olles samas ürituse õnnestumisest väga huvitatud. Zinovjev vajas pärast korduvaid ebaõnnestumisi enda rehabiliteerimiseks partei silmis ka üht võitu, kas või väikeses ja nõrgas Eestis.

Zinovjev kutsus enda juurde punaarmee luureülema Janis B?rzi??i ja ütles talle: “Eesti elab üle revolutsioonilist kriisi. Me ei hakka tegutsema nii nagu Saksamaal. Meil on vaja uusi meetodeid – mitte mingeid streike, mitte mingit agitatsiooni. Kõik, mis meil vaja, on mõni tugev monoliitne grupp, mida juhiks käputäis punaarmee komandöre, ja kahe-kolme päevaga oleme Eestis peremehed.”

B?rzi?? ei viitnud aega. Valter Krivitski oma raamatus “Ma olin Stalini agent” kirjutab, et juba mõne päeva pärast oli loodud põhiliselt Balti päritolu 60meheline komandöride rühm. Neil kästi salaja imbuda Eestisse. Novembri lõpuks 1924 olid ettevalmistused lõpetatud ja 28.-29. novembril tulid mehed üle piiri. Seljakottides toodi kaasa relvi ja muud lahingvarustust.

1. detsembril olid teadaolevalt Eestis kohal punaarmee kindralstaabi ohvitserid Karl Rimm ja Harald Tummeltau, endised brigaadikomandörid Lillakas, Riuhkrand ja Teiter, Punaarmee Pihkva polgu komandör Jaan Lemming ja hulk teisi pikaajalise lahingukogemusega eestlastest ohvitsere. Ometi oli mehi vähe, sest Anvelti esialgne kava koondada oma juhatuse alla 2000 meest kuivas lõpuks kokku 227 peale. Ja tänavatele läks neist vaid 169.

Zinovjevil oli Tallinnas ka oma mees, M. Kobetski, kelle ta oli edutanud siia saadikuks. “Just temal, leplikul ja heasüdamlikul inimesel, tuli Väliskomissariaadi eest salajas peetud Zinovjevi isiklikul käsul ette valmistada kuulus Tallinna ülestõus 1. detsembril 1924, kõige mõttetum ja kõige roimarlikum idee, mis Zinovjevile iial pähe turganud,” kirjutas Ukraina diplomaat Georgi Bessodovski oma mälestustes 1930.

Lisaks Zinovjevile osales putši ettevalmistamises veel terve plejaad Kominterni ja Venemaa juhtivtegelasi nagu Otto Kuusinen, Lev Kamenev, Vjatšeslav Molotov ja tõenäoliselt isegi ka Jossif Stalin. Sõjaväelastest olid mässuplaani koostamise juures näiteks punaarmee staabiülem Mihhail Frunze, punaarmee varustusülem J. Unschlicht jt. Eesti kommunistid Jaan Anvelt, Otto Rästas jt olid nende truud käsutäitjad ja plaani elluviijad.

Õõnestustöö Eesti sõjaväes

Putši kavandajad pidasid väga tähtsaks Eesti armee nõrgendamist, milleks hakati juba 1923. aastal sõdurite hulgas levitama kihutuskirjandust. Peab ütlema, et seda tehti asjatundlikult. Halvustati sõdurite elutingimusi, toitlustamist ja varustamist. Samuti levitati teateid ajateenijate kiusamise ja riigivara raiskamise kohta. Et neis asjades esines tõepoolest puudusi, ei jäänud säärane propaganda ilma mõjuta.

Armee juhtivaid kindraleid Johan Laidoneri, Aleksander Tõnissoni, Johan Unti, Jaan Sootsi ja Ernst Põdderit aga süüdistati fašistliku riigipöörde kavandamises. Ei midagi uut päikese all, fašism on praegugi Venemaa Eesti-vastase propaganda meelisteemasid.

Suvel 1924 toimus Eestis kummaline riigipöörde katse, mida juhtis keegi Eduard Reinkubjas. Halenaljaka ja tähtsusetu ürituse juures oli oluline vaid üks asi – nimelt oli riigipööre fašistlik. Nagu näha, polnud see juhuslik.

Mis oli Moskva propaganda eesmärk? Kas sel oli rahva hulgas mõju? Eesmärk oli kujundada rahva arvamust nii, et see peaks 1. detsembri putši tööliste ülestõusuks fašistide vastu. Mingi mõju sel kihutusel siiski oli. Nii näiteks pidi Eesti üks parimaid ohvitsere kindral Põdder jääma kõrvale Kaitseliidu reorganiseerimisest, sest tema nime seostati fašistliku riigipöörde kavatsusega.

Kaitseväe vastuluure ehk kindralstaabi II osakond küll jälgis sõjaväes toimuvat: poliitiliselt kahtlasi sõdureid paigutati ümber, kuid need abinõud jäid ebapiisavaks. Probleem polnud üksnes sõjaväes, vaid palju laiem. “Poliitiliste rühmade omavahelised tülid, riigitegelaste mahategemised, üksikute väikeste kuritegude ja väärnähete äärmiselt mustades värvides kirjeldamine jne võisid jätta mulje meie rahva seesmisest lagunemisest,” kirjutas kolonel Laurits ajakirjas Sõdur 1932. aastal. Eesti Kommunistliku Partei toetus kasvas kogu rahva hulgas ja pole ime, et ka sõjaväes saatis kommunistlikku kihutustööd edu. Kindralstaabis tõdeti, et rahvuslik-isamaaline kasvatustöö on puudulik ning seda otsustati suvel 1924 tõhustada. Paraku küll hakati asjaga tegelema alles pärast putši.

Tegeliku mässamiseni suutsid kommunistid viia aga ainult käputäie sõjaväelasi. Üks allohvitser lennuväerügemendist ja üks auto-tankidivisjonist, üks madrus mereväeekipaažist ning kaks reameest 10. jalaväerügemendist – kokku viis meest. 

Värbamise läbikukkumise üks põhjuseid võis olla, et kindralstaabi II osakond teadis üpris täpselt putšistide kavatsusi ja suutis neid piisavalt häirida. Kui kommunistid langetasid otsuse võimuhaaramiseks kevadel 1924, siis juba aprilli lõpuks olid olemas “Tallinna garnisoni ülema korraldused kohalikkude kommunistide mässukatse mahasurumiseks”. See dokument loetles seitse kuud enne putši kõik tähtsamad rünnakuobjektid! Kavade koostamist juhtis kindralmajor Johan Unt. Tema pidi olema ka mässu mahasurumise üldjuht.

6. novembril järgnesid uued korraldused, mis üha täpsemalt kajastasid kommunistide kavatsusi. Teati isegi lööksalkadesse koondatud meeste arvu. 30. novembri hommikul aga arutati Kindralstaabis, et kas võtta täna ette suuremad arreteerimised ja kas ei ole karta kommunistide väljaastumist täna öösel. Sama päeva lõunal pani sõjaväe luureülem ette, et õhtul kell 11 tuleks Kristiine heinamaal läbi viia suurem haarang. Millegipärast seda aga ei toimunud, kuigi just seal kogunesid kommunistid rünnakuks Tondi kasarmutele.

Kui sõjaväe luurel oli nii täpne teave olemas (neil olid mässajate hulgas isegi agendid – tankimotorist Jaan Madisson, sidepataljoni veltveebel August Saarup ja vanemallohvitser Artur Teer), siis miks ei tegutsetud õigeaegselt? Üks põhjus oli avalik arvamus, mida iseloomustas lause – meil pole midagi karta. Ka oli sõjaväe juhtkond hellaks tehtud süüdistustega fašismis. Kardeti, et nende vastusamme võidakse tõlgendada parempoolse võimuhaaramisena. Ja ega hästi ka ei usutud, et nüüd kohe-kohe algab putš.

Segadus hommikul

Niisiis tuli 1. detsember ootamatult ja ei tulnud ka. Fakt on see, et kaitsekavale vaatamata valitses Tallinnas varahommikul koordineerimatus ja peataolek. Rünnak Toompea vabastamiseks mässulistest viidi läbi käpardlikult. Leitnant Johannes Ambose juhitud allohvitseride õppepataljoni rühm sattus poolel teel Toompea mäkke mässajate tule alla. Mehed viskusid maha ja hakkasid huupi vastu tulistama. Mõni aeg hiljem sõitis rühma ja mässajate vahelt läbi soomusauto, mis ei pannud kumbagi tähele. Läks veel mööda tükk aega. Siis avastati, et vastane enam ei tulista. Ühtki putšisti ei tabatud, leiti vaid mõned maha visatud relvad. Kui Ambose mehed lõpuks Toompea lossi ette jõudsid, oli kõik juba lõppenud. Sellesama soomusauto meeskond oli ise lossi mässajatest puhastanud.

Sama segane ja käpardlik oli ka lahing Balti jaama pärast. Ratsapolitseireservi mehed püüdsid punaseid jaamast välja lüüa, kuid ebaõnnestunult. Alles kolm tundi pärast möllu algust Tallinnas saadeti Balti jaama vabastama kaks 30mehelist allohvitseride õppepataljoni rühma. Nendega kaasa läinud kolonelleitnant Hermann Rossländer otsustas enne rünnaku alustamist isiklikult järele vaadata, kelle käes jaamahoone on. See “väärt” mõte lõppes Rossländeri surmavalt haavata saamisega. Ametliku kirjelduse kohaselt järgnesid sellele äge tulevahetus ja tormijooks, mille käigus jaam vabastati. Seda aga ei kinnita Balti jaamas putšistide kätte vangi langenute seletuskirjad. Nende järgi põgenesid punased kohe pärast esimesi laske ning mingit tormijooksu ei toimunud. Ilmselt üritati tegelikkuse ilustamisega oma käpardlikkust varjata. Palju parem ei näinud välja ka Lasnamäe lennuvälja vabastamine, millega saadi hakkama alles kell pool kaksteist päeval, kui mujal linnas oli kõik juba ammu läbi.

Kes siis ikkagi putši maha surusid? Ilmselt oleks kõik olnud palju kaootilisem ja aeganõudvam, kui Tallinnas poleks juhuslikult viibinud Kagu-Eestis paikneva II diviisi ülem kindralmajor Ernst Põdder. Saanud putšist teada, läks Põdder kohe sõjaministeeriumi, võttis sealt endaga kaasa mitu ohvitseri ja suundus peapostkontorisse. Postimaja ees kohtuti Tallinna komandandi kolonel Oskar Raudvere samuti spontaanselt loodud rühmaga. Põdder ei jäänud ootama, et ehk putšistid lasevad ise jalga. Juhtumisi sel ajal Tallinnas olnud Chicago Tribune’i Baltikumi korrespondent Donald Day kirjeldab postimaja vabastamist oma memuaarides “Onward Christian Soldiers”.

“30. novembri ööl sõime Alexander Schultz ja mina ühes abikaasadega õhtust Lindeni restoranis Tallinnas. Jäime kauaks, eemal nägin laudkonda Eesti ohvitsere.

Kell viis hommikul äratas mind hotelli portjee, kes palus mul tõusta, sest linnas on lahti revolutsioon. Unesegasena pärisin talt et mis –  ta soovitas mul seepeale minna aknale ja kuulata ise laskmist. Riietunud kiiresti, pistnud püstoli taskusse ja valge taskurätiku ümber käsivarre, asusin teele postkontori poole. Teel kohtasin neid samu ohvitsere, kes olid restoranis pidutsenud. Neid juhtis kindral Põdder. Laenasin ühele neist oma püstoli.

Kindral Põdder oli esimene, kes sisenes postkontorisse. Trepil seisis püssiga mees, kes tõstis relva ja suunas selle kindralile. Ta oli meist vasakul ülal, trepikäänaku jagu kõrgemal. Kindral Põdder tegi siis ühe parima lasu, mida eales olen näinud. Kui ta vilksamisi märkas peakohal sihtivat meest, tulistas ta teda üle oma vasaku õla. Kuul tabas punast lõua alla, tungis üles tema ajju ning mees varises surnult maha. Läksin ohvitseridega postkontorisse kaasa. Nad leidsid veel viis punast ja lasid nad kõik maha. Kaks neist olid surma hetkel ametis Venemaale appikutse saatmisega.”

Postimaja võetud, mindi edasi Toompea lossi vabastama. Soomusauto kolonel Raudvere rühmaga oligi see, mis allohvitseride ja mässajate vahelt läbi sõitis. Ka Põdderi salk suundus Toompeale. Veel osales kindral Balti jaama ümbruse puhastamises punastest ning kolonel käis soomusautoga lõpetamas Lasnamäe lennujaama takerdunud vabastamist.

Kas kindralite hulgas oli reetur?

Ajaloolane Ago Pajur esitab kogumikus “Kas nad lahkusid Moskva rongiga?” (1996) õigustatud küsimuse. Miks tuli improviseeritud väeüksusi üldse kokku klopsida? Kas polnud Tallinna garnisonis piisavalt regulaarvägesid? Olid ju täpsed mahasurumise kavadki olemas.

Pajur viitab kummalisele kindral Undi allkirja kandvale korraldusele 1. detsembrist 1924, kus kõigi väeosade ülematel tuli asuda täiesti salajases käskkirjas nr 36 sisalduvaid juhtnööre täitma alates kella 16st. Täiesti mõistetamatu viivitus kriitilises olukorras.

Pajur oletab, et “Eesti sõjaväe kõrgemas juhtkonnas oli kommunistide äraostetud isik, kes viivitas käskude andmisega kuritahtlikult”. Kõige tõenäolisemalt oli see mees just kindral Johan Unt.

Ametlikult hinnati kindral Undi teeneid kõrgelt – teda peeti putši peamiseks mahasurujaks ning teda autasustati selle eest Vabadusristiga. Milles täpselt tema teened seisnesid, jäi aga segaseks. Mitu aastat hiljem, 3. aprilli õhtul 1930 langes kindral mõrva ohvriks. Ta oli teel koosolekult koju, kui tundmatu kurjategija tulistas Unti selja tagant ja haavas teda surmavalt. Kindral Undi tapmisest ei selgunud palju. Politsei arvas, et Unt lasti maha kättemaksuks 1924. aasta detsembrimässu mahasurumise eest. See jäi siiski versiooniks, millele kinnitust ei leitud.

Pole aga võimatu ka teine, Pajuri esitatud versioon: “Aga kindlasti vääris (ja võibolla koguni suuremal määral) kättemaksu ka mees, kes oli lubanud kommunistide salaplaanide õnnestumisele kaasa aidata, kuid osutus hoopis mässu nurjajaks.”

Aga nurjumisele oli see putš juba ette määratud ja seda tunnistas ka selle üldjuht Anvelt: “Meie ei astunud 250-300 mehega välja selles lapsikus arvamises, et Eesti vabariiki nendega kukutada või kas või Tallinngi sel kombel ära võtta. Need olid vaid algatuserühmad, et teed teha ja aega võita.” Aega võita ei läinud aga korda ja abivägesid Venemaalt ei saabunud.

Mis saanuks Eestist putši õnnestumise puhul? Venemaa juhtkonna stsenaariumi kohaselt tulnuks siis Eestis välja kuulutada rahvavabariik, mis sõlmib kohe Nõukogude Liiduga liidulepingu. Seejärel kuulutatakse umbes kahe kuu pärast välja parlamendivalimised, millele järgneb Eesti sovjetiseerimine. Nagu näha, proovis idanaaber sama kava 1940. aastal uuesti ja sedakorda õnnestunult.

Samas käituti Moskvas ebalevalt. Ja kuigi oldi ninapidi putši ettevalmistamise juures, loobuti putšistide otsesest abistamisest. “N Liidu kõrgem poliitiline juhtkond soovis küll väga, et Kominterni üritused oleksid kusagil õnnestunud, kuid hoidus arendamast otsest relvajõudude invasiooni riiklikul tasemel ja püüdis sobivat hetke oodates jääda kõrvaltvaatajaks,” iseloomustas Venemaa käitumist ajaloolane Jüri Ant. See kõrvalejäämine oli üks tähtis põhjus, miks kommunistidel ei õnnestunud Eestis võimu haarata.

Kõrvalejäämist põhjustas veel ka tõik, et Venemaa juhid kartsid väga Inglismaa sekkumist – neil oli hästi meeles Inglise laevastiku abi eestlastele Vabadussõja päevil. Seetõttu soovitas kommunistlik Eesti Komisjon veel 21. novembril 1924 putši edasi lükata kuni Soome lahe külmumiseni, et välistada Inglise sõjalaevade appitulek.

Kas neil kartustel oli alust? Eesti valitsus tõepoolest otsis 1. detsembril 1924 inglastelt abi. Eesti saadik Londonis Oskar Kallas sai sel päeval välisministrilt Kaarel Robert Pustalt käsu paluda Inglise laevastik Tallinna alla. Saadik edastas palve, kuid nii Inglise välisministeerium kui ka admiraliteet keeldusid abi andmisest selgesõnaliselt. Sel ajal soovisid britid venelastega suhteid parandada ning Eesti aitamine oli kõike muud kui Inglismaa huvides. Seda tõdes ka Kallas, et “Briti kaitse meil mitte nii ütelda varna otsast võtta ei ole, vaid et see ära ripub igakordsest poliitilisest konjunktuurist”. Jääb üle vaid küsida, mis saanuks siis, kui Venemaa teadnuks seda enne putši.

1. detsember 1924 on meenutamist väärt mitte ainult seetõttu, et siis löödi tagasi Venemaal sepistatud kallaletung Eesti iseseisvusele. See päev tugevdas ka rahva juba kõikuma löönud üksmeelt ja kaitsetahet.

Ühe naise kättemaks

Kas 1. detsembri mäss võis olla armastava naise kättemaks oma mehe tapmise eest?

Kõlab imelikult, kuid just selline mõte tuli mulle Soome välisministeeriumi arhiivis vanu pabereid lugedes.

7. detsembril 1924 kirjutas suursaadik Hackzell Moskvast välisminister Procopéle pikema raporti “Tallinna sündmustest”. Eriti huvitav on üks lause:

“Eesti kommunistide suur mõju Zinovjevile Peterburis johtus sellest, et Zinovjev oli võtnud endale naiseks Kingissepa juurest jalga lasknud Lelle-nimelise eesti naiskommunisti.”

Elsa Lell oli Viktor Kingissepa teine naine. Mõlemad olid pärit Saaremaalt, nende emad olid sõbrannad.

Noored armusid 1910. Viktor kirjutas Elsale isegi kaks korda päevas; kirjad olid nii pikad, et mahtusid vaevu ümbrikku.

Saksa keele eratunde andnud Elsa astus kuramaaži käigus bolševike parteisse. Mees ees ja naine järel, tegid mõlemad karjääri. 1917 juhatas Elsa Toompea lossis punaste täitevkomitee osakonda.

Kui Saksa väed Tallinna saabusid, põgenesid Elsa ja Viktor Venemaale. Nad abiellusid Moskvas, pulmasöök koosnes teest ja leivast marmelaadiga.

Peagi naasis Viktor Eestisse mässu ette valmistama. See aga ei edenenud, kuudest said aastad. Viktor saatis põranda alt armsamale südantlõhestavaid kirju: ”Ela hästi, Elsikene! Püüa mind, paha poissi unustada!”

1922 võttis kaitsepolitsei Viktori kinni ja ta lasti maha. Elsa töötas sel ajal Kominternis, mida juhtis Zinovjev. Seega võib Soome saadiku versioon nende armuloost vabalt tõele vastata.

Eesti arhiivides on Elsa kohta vähe materjale. Kuid ma leidsin tema relvaloa, välja antud Leningradis mais 1924. Miks läks naisel brauningut vaja? Kas ta valmistus Eestisse tulema?

Elsa suri 1952 Moskvas ja viis oma saladused hauda kaasa.