Ajalooteadvuse koordinaadid
Tähtsaimad pidepunktid meie teadvuses sünnivad aja ning ruumi koordinaadistikus – kõikjal, kus ühtivad koha ning aja näit.
Pidepunkti “Tallinn 1154” puhul pärinevad need näidud eri allikaist. Meie anname ruumikoordinaadi – tänane Tallinn. Idrisilt tuleb ajakoordinaat: 1154. Kus need kaks ristuvad? Ilmselt mitte Idrisi maailmakaardil. “Tallinn 1954” moodustub meie teadvuses.
Ajalooteadvus on üks inimmõtlemise paeluvamaid vorme. Just seal paljandub selgesti, et puhtaid “positiivseid andmeid” pole olemas. Immanuel Kanti järgi on aeg ja ruum on aprioorsed kaemuse vormid, mitte kumbki koordinaattelg – ei aja ega ruumi oma – pole ühemõtteline ega “objektiivne”.
Ajaline parallelism
Kronoloogiakriitika ning ajaloo rekonstruktsiooni katsed teadvustavad selgesti, et minevikupilt sõltub aja mudelist, millest keegi vaikimisi lähtub.
Jesuiidist erudiit, oma aja harituimaid autoriteete Jean Hardouin (1646-1729) pani kahtluse alla enamiku antiiktekstide autentsuse (need olevat kirjutanud keskaja benediktlased) ja pidas ka säilinud Kreeka ning Rooma münte, kunstiteoseid ja raidkirju hilisemaks fabritseeringuks. Veenvalt näitas ta, et Jeesus ning apostlid pidid olema jutlustanud ladina keeles ning et nii Vana Testamendi kreeka tõlge kui ka Uue Testamendi kreeka originaal on koostatud alles tagantjärele. Hardouin põhjendas oma väiteid filoloogiliselt ja numismaatiliselt, aga jättis ütlemata, mis otstarbel võtsid XIII sajandi mungad ette sellise suure ajaloovõltsingu. Igatahes oli ta esimene, kes eurooplased 1690. aastal üles ehmatas, näidates neile harjumuspärase ajaloopildi kaitsetust.
Kui J. Hardouin argumenteeris humanitaarteaduslikult, siis sir Isaac Newton (1642-1727) pani kinnistunud kronoloogia kahtluse alla, toetudes loodusteadusele. Ta kasutas seejuures kaht meetodit: astronoomilist järelarvutust ja statistikat. Nii näitas Newton, et ajalugu on pikemaks tehtud, kui õigus, ning näiteks Egiptuse vaarao Cheops valitses umbes 2000 aastat ja Trooja vallutati umbes 320 aastat arvatust hiljem. Rooma asutamise dateerib Newton alles aastaga 627 e.m.a.
Newtoni teoloogilis-kronoloogilised tekstid on tema füüsika- ja matemaatika-alastest teostest vähem tuntud, sest autor varjas neid, peljates ketserlussüüdistust. Aga tema “Lähted” (ld. Origenes) ning selle “Kronoloogia”-nimelised lühendvariandid tõestavad ajaloosündmuste ühemõttelise dateeringu võimatuse.
XX sajandil rajas võimsa vene kronoloogiakriitilise koolkonna keemiadoktor ja professor, Vene, Prantsuse ning Inglise astronoomiaühingute liige Nikolai Aleksandrovitš Morozov (1854-1946). 1907. aastal avaldati tema “Ilmutused äikeses ja tormis” (1909 ka eesti tõlkes), kus autor matemaatilis-astronoomilisi meetodeid kasutades näitab, et Johannese Ilmutusraamatu arusaamatud kirjakohad kujutavad endast keskaegseid horoskoope, mistõttu tekst on umbes 300 aastat hilisem, kui arvatud. Esimese maailmasõja ajal töötas ta välja statistilise stilistika meetodi (“Lingvistilised spektrid”, 1916), mis aitab tuvastada ajalooliste tekstide autorsust. N. A. Morozov näitas, et kogu antiikajalugu enne IV sajandit on hiiglaslik võltsing.
N. A. Morozovi koolkonna silmapaistvaim esindaja, matemaatik akadeemik Anatoli Timofejevitš Fomenko (1945-) jõudis piiblit, Tacitust ja Bütsantsi kroonikaid analüüsides järeldusele, et kõik säilinud ajalooürikud kujutavad XI-XX sajandi sündmusi ning üksnes kronoloogia vigade tõttu paigutatakse need kaugemasse aega.
Kronoloogiakriitikud näitavad niisiis, et ajalugu on lühem, kui arvatakse, ning selle pikendamiseks “mängitakse mõni lint mitu korda järjest maha”. Juba Newton ja Morozov osutasid sellistele ajaloolistele “duublitele”. Kahtlemata on need jäänuk mütoloogilisest mõtlemisest. Fomenko näitab selgete sümmeetriliste graafikutega, kuidas piiblis kirjeldatud Iisraeli valitsejate kronoloogia kattub Rooma keisrite omaga ning Juuda valitsejate kronoloogia Bütsantsi keisrite omaga.
See ei saa enam olla juhuslik kokkusattumus. Isegi üks säärane kattuvus on vähetõenäoline, kuid Fomenko osutab kümnetele antiigi ja keskaja ajaloos. Tuleb küsida, mil määral niisugused korduvused on ajaloo enese seaduspärased ja mil määral ajaline parallelism on ajalooteadvuse tahtlik või tahtmatu playback.
Ja küsigem nüüd, kui usaldusväärne paistab meile öeldu valguses Idrisi kaardi dateering? Ja kui mõttekas on üldse selline küsimus? Kas historismi aluseks olev aja lineaarsuse eeldus, mille kohaselt sündmused toimusid “enne” ja “pärast”, pole mitte liiga naiivne, seletamaks minevikku?
Geograafiline parallelism
Kuid säärased mütoloogilised kattuvused ei puuduta mitte üksnes ajaloosündmuste aega, vaid ka kohta, locus’t.
Meenutagem vaid, kuhu kõikjale on projitseeritud Odysseuse eksirännakuid! Viimati näitas itaalia reaalteadlane Felice Vinci (s. 1950) raamatus “Homeros Balti merel” (1993), et “Odüsseia” ei kirjelda mitte Vahemerd, vaid Läänemerd, Trooja paikneb Helsingi ning Turu vahel asuvas saarestikus ja Kreeka on Eesti.
Võiks öelda, et tegemist on suvaliste paralleelidega. Kuid Fomenko tõestab täppisteaduslikult, kuidas piiblis, Tacitusel ja Bütsantsi kroonikais ilmnevad lisaks ajalistele kattuvustele ka geograafilised: Vana-Rooma ühtib Bütsantsiga, Palestiina paikneb Itaalias, Soodom ja Gomorra aga osutuvad Herculaneumiks ja Pompeiiks.
Küsigem nüüd, mida mõistlikku oskavad ajaloolased peale hakata Idrisi kaardiga?
Mida oskavad nad peale hakata isegi Henriku “Liivimaa kroonikaga”, millel pole originaali ja mille autor on hüpoteetiline? Kui 1997/98 kirjutasime koos helilooja Lepo Sumeraga Eesti Vabariigi 80. aastapäevaks histooriumi “Armastuse ja tulega”, tuvastasime, et ajaloosündmuste kirjeldus on seal kroonikas allutatud mütoloogilistele valemitele: kolm korda petetakse Meynardi, enne kui ristisõja Baltimaile kutsub; alles kolmandal piiskopil õnnestub maa vallutada; ristisõdijad saavad piiskopilt kolmanda osa Liivimaast… Kui ajaloolane Peeter Tarvel möönab, et “Viljandi piiramist 1211. aastal nimetab Henrik esimeseks, teades järelikult juba teisest piiramisest 1223. aastal. Jutustades kuningas Valdemari sõjaretkest Saaremaale 1206. aastal, oli tal 1222. aasta retk juba teada jms.” ning lisab: “Koknese Vjatško langemist augustis 1244 teadis Henrik ette 1208. ja 1221. aasta peatükkides” – siis poleks tõesti midagi imestada, kui seegi allikas osutuks lähemal uurimisel tunduvalt nooremaks, kui arvatud.
Arutasime Lennart Merega Tallinna linnavalitsuse otsust pärida Tartu Ülikooli ajaloolastelt mälukoordinaatide “Tallinn 1154” paikapidavust ja ta naeris: “Kes on Tartus see inimene, kellelt niisugust asja küsida?” P>
Poliitiline koordinaat
Kõik katsed paigast nihutada kultuurile aluslikke aja- ning ruumikoordinaate tekitavad kindlasti vastuseisu. Seda võiksid ühtviisi tunnistada nii Hardouin, Newton, Morozov, Fomenko kui ka Lennart Meri, “Hõbevalge” ning “Hõbevalgema” autor. Kultuur kaitseb oma mälupidemeid ega taha mitte midagi teada nende kaheldavusest. Ühismälu on kollektiivne kokkulepe. Selle kokkuleppe rikkujaid vaadatakse kui kurjategijaid. Kui teadlasi-kurjategijaid.
Niisugune kultuurikokkulepe – ning ei midagi muud – on ka linna asutamise või esmamainimise (olema hakkamise) aeg. 1154 ei ole Tallinna sünnipäev – meie linn sündis tunduvalt varem. Ei ole see ka ristimisdaatum, sest Kolõvani nime kandis Kalevite kants juba enne. See on linna leeritunnistus. 1154 pole mitte kronoloogia, vaid sotsiaalpsühholoogia, imagoloogia küsimus.
Kas antud küsimus on ka poliitiline? Kui 1916. aastal avastati antiikautori Antiphoni fragmendid, milles kuulutatakse kõikide inimeste võrdsust ja poliitlist vabadust, loeti need silmagi pilgutamata ehtsaks, sest parajasti varisesid Euroopa monarhiad. Muul ajal oleksid sellised tekstid kohe võltsingutena kahtlust äratanud. Nii et ajalugu, või õigemini: ajalooteadvus on poliitiline küll – õigeaegsuse mõttes.
Kas “Tallinn 1154” on õigeaegne? Nõukogude aega kinnijäänud inimene võib väita, et see, mis oli õigeaegne nõukogude ajal, ei saa seda olla enam täna. Kuid tulevikku ja kultuuri-Euroopasse suunduvale Tallinnale on “1154” õigeaegne ilma igasuguse kahtluseta.
