Mõisa... tagauksest?
Kas mäletate nõukaaega, mil ühtegi esinduslikku majja ei pääsenud esiuksest? Kui üldse pääses, siis tuli pööblile kohaselt külitsi tagauksest sisse pressida. Võib arvata, et sirge seljaga majja sisenemist välditi sügavale alla surutud süütundest, mis proletariaadi diktatuuri ühiskondlikku alateadvusesse oli ladestunud Aurora paugule järgnenud rüüstamiste ja ülevõtmiste pärast. Väärikate hoonete peauksed olid kindlalt lukus ja ainsad kitsilt avanevad sissepääsud olid hästi peidetud, viies majja enamasti keldrikorruse kaudu. Tavaliselt tuli veel järjekorraski seista. Oli selle ukse taga siis muuseum, kool või ühiskondlik tualett.
Vabadusega tuli aeg, mil avati peauksed, portaalid said kodanikele avatuks ja peatrepid olid täis tikitud vabu inimesi. Kuid kui kauaks? Rääkimata siltidest "eramaa" ja "eratee", mida võib igal sammul kohata, on peavärav kinni ehitatud ka Palmse lossi ees.
Nokk kinni, saba lahti?
Väga uus nähtus, see pole kunagi nii olnud! Ka nõukaajal olid Palmse väravad külalislahkelt valla... Õige, otsest paralleeli maja ja õue vahele tõmmata ei saa, pääses ju Ermitaažigi õuele kenasti tuuritama ka see, kes muuseumi ei tükkinudki. Kuigi majjapääsu püüti takistada, ei peetud vaeva vääriliseks pööbli eest kaitsta tervet õue. Külalislahkuse asemel rääkis tollal selle fakti kaudu hoolimatus, sageli ka tara ja värava puudumine.
Vasturääkivusi üldisele keeluprintsiibile oli tollal teisigi, näiteks võis Stenbocki maja eesõues rahulikult ringi kolada ja majaski tiiru teha - ajal, mil seal olid mingid asutused, kaasa arvatud Peda joonistamise-maalimise ettevalmistuskursused - nüüd aga peatab teid raudvõre kangialuses. See muidugi imestama ei pane, "riiklik saladus" vajab kindla peale kaitset. Kindlalt suletud raudväravad on praegu tekkinud paljude kangialuste ette, mis viivad võluvatesse vanalinnahoovidesse. Sest need on kellegi eraomand.
Siiski on privaatsusekantside kõrvale tekkinud ka hulganisti avalikke paiku, mis määrivad palsamit vanalinna endistele haavadele, teevad korda seinad ja sillutise, toovad kirevat ja rõõmsat elu müüride vahele, minevikuvarje sealt sootumaks välja tõrjudes. Näiteks Katariina käik ja Kunstnike hoov tema naabruses ning paljud teisedki korda tehtud ja kasutusele võetud sisehoovid. Üks sulnimaid neist on Pühavaimu tänaval asuva hotelli Schlössle sisehoov, kus on lausa võrratu puhkehetkel tass kohvi juua.
Õuele pääseb kulisside vahelt
Palmse ajab veidike segadusse. Endiselt tervitavad tulijat juba kaugelt uhked väravapüloonid. Aga nende vahelt fassaadi poole te jalutama ei pääse, vaid peate kohmetult taravarbu piidlema, kuni märkate noolega silte "Sissepääs" ja "Entrance", mis suunavad vasakule. Miks? Kuhu? Kaugele ümber nurga tuleb jalutada, enne kui leiate õige tee.
Palmse juhtkond on teinud otsuse, et külastajad tuleb jätta ilma ouverture'ist, sisenemise ülendav-emotsionaalsest efektist. Peahoonele ei tohi läheneda traditsiooniliselt ja väärikalt, vaid lossihoovi peab imbuma külgtiivalt nagu teenindav personal, alandlikult, mütsi peos mudides.
See otsus tundub NII vale. Eriti seetõttu, et kõik muu on mõisas täiesti kiiduväärne: inimesed tohivad nautida tiigivaateid, õunaaia võlusid, romantilisi jalutusradasid ning külastada muuseume. Portaalitrepistiku ette on tagasi tekkinud kaua kadunud olnud lõvid, murule on ilmunud paariskiik. Miks aga keelata külastajatel tajuda mõisakompleksi kogu väärikust, mille mõju on üles ehitatud sissepääsu sümmeetriale - kahel pool pügatud muruplatsi tallide spaleer ja otse ees kõrgumas kaunis, sümmeetriline fassaad? Eriti uhkeks muudab sissepääsu lossi peafassaadi ette projekteeritud traditsiooniline ringtee, mida mööda tõllad külastajatega ette sõitsid, portaali ees härrasrahva välja lasksid ja järgmistele tõldadele teed andes tallide juurde sõitsid, et seal lasta hobuste eest hoolitseda või ehk sõiduriistalt liigset pori maha uhada. Lossile tuleb läheneda kindlasti mööda seda ringteed. Isegi tõlla puudumisel, jalgsi. Miks küll on Palmses kõik mõnu sellise robustse otsusega ära rikutud? MK
