Edgar Voss – maalija 1960ndatest
Edgar Vossi mälestusnäitus hõlmab 25 tööd aastaist 1961-1995, mis valgustavad küll põgusalt, ent piisavalt kaht suuremat perioodi tema loomingus: päikesepaistelisi 1960-70ndaid ja pilviseid 1980-90ndaid. Esimest iseloomustavad säravad värvikontrastid ja energiline vormilihtsus, teist – leebe põhjamaine valgus, mis mahendab värve, suure terviku nägemine looduses, mis ei välista karakteerset detaili.
Edgar-Laimon Voss lõpetas Kunstiinstituudi 1963, hakkas näitustel esinema 1965 ning võeti Kunstnike Liidu liikmeks 1977. 1960ndad olid tema jaoks tõesti kuldsed. Tema maalijaanne torkas silma juba enne lõpetamist: ta oli üks Johannes Võerahansu lemmikõpilasi nii instituudis kui ka Tartu Kunstikoolis, kus oli õppinud aastail 1952-57. Seda võib mõista, vaadates näitusel veel tudengiajast pärinevat, maaliliselt tihedat ja värvipeent maastikku “Tee” (1961). Vossil oli hea värvi- ja maalilise terviku tunnetus, aga ta ka joonistas hästi, oli võimekas kompositsioonis ja portrees.
1960ndate algupoolele iseloomulik pürgimine ekspressiivse isikupärase väljenduslaadi poole, mis summeerib muljeid ümbritsevast poeetilistes kujundites, kaotamata elavat sidet natuuriga, sobis Vossile. Tolleaegse kunstinooruse üheks iidoliks oli Vincent van Gogh tema elevusega kujutatava ees. Kadmiumid, ultramariinid, smaragdrohelised lausa rõkkavad Vossilgi. Maalis “Punane korsten” (1968) vedelevad punase tehase ees sinised palgid, taga kummuvad ererohelised künkad. Teises samaaegses tehasepildis on puändiks äraõitsenud võilillede ažuursed pallid esiplaanil. “Igavene tuli” (1967) on tal kui lõkendav salu, juured mullas, ümber punaseid murtud südameid. Vossi poeetikas on palju ajastule üldomast, ent kõigil ta töödel on siiski oma, imponeerivalt siiras ja elurõõmus kõla. Kui ilusaid maalilisi metafoore võis tema pintsli alt tulla, näitab kasvõi “Nimetu kõrgendik” (1971) otsekui välgust poolitatud puuga, mille kahe haru vahelt paistab haljendav küngas nagu kalmukääbas.
Õlimaalide kõrval on näitusel ka õlipastelle, nauditavaid värvis, ent iseäranis Vossi joonistuse omapära esiletoovaid. Need on huvitavate kompositsiooniliste rütmidega “Samarkandi motiivid” (1968) ja pisut groteskse, muhedalt naiviseeriva joonega kujutatud töömeeste grupid(1966-68). Nood seisavad lihtsalt, poseerimata, justkui mõne tüütu fotograafi kaamera ees, meenutades hoiakult mõnevõrra Olga Terri “Tallinna ehitajaid” (1963). Sellega seoses olgu märgitud, et küllaltki suur osa tolleaegsest nn temaatilisest kunstist oli kantud kunstnike tõsisest respektist tööinimese vastu, lahendatud asjalik-lihtsalt ning mõjub sellisena praegugi sümpaatselt.
Muhedalt-monumentaliseerivalt, kollase viljapõllu taustal on Edgar Voss kujutanud oma isa “Isa portree” (1968, Tartu Kunstimuuseum). Kunstniku lätlastest vanemad – ema Vilma ja isa Arnold – kunagise metsavendluse katteks dokumentides Jakobina esinev – pidasid Misso külas Võrumaal Põdrametsa talu. Küllap mängisid nii läti juured kui ka Võrumaa metsad Vossi loomingulise palge kujunemisel mingit osa, mida ei tahaks aga triviaalselt “lahti seletada”. Igatahes oli Vossi kunstnikupale 1970. aastate alguseks sedavõrd välja kujunenud, et uued tuuled eesti maalis – pop, slaidimaal, sürrealistlik visionäärsus, abstraktsioon – teda kaasa haarata ei suutnud. Kümnekonna aasta jooksul kunstielus aktiivselt osalenuna taandus ta areenilt, jäädes seetõttu kahe silma vahele EKABLi koostajatelgi, mis on juhtunud paraku mõne teisegi leksikonikohta vääriva kunstnikuga.
Ise maalis ta muudkui edasi. Kui kaunis “Salu rannal” (1977) jätkab koloriidis ja kujundlikkuses veel 1960ndate suunda, siis 1980ndatel Vossi laad muutub. Nüüd pakub maatik ise nö valmiskujundeid, olgu selleks kaugele merre ulatuv “Sääre tirp” (1981), “Kassari kadakaväli” (1985) või lopsakate puude varju peituv “Tärkma küla” (1986). Hiiumaa osutus otse ammendamatuks motiiviallikaks, pakkudes avaraid panoraame ja intiimseid nurki, pannes nägema mikrokosmost makrokosmoses. Anda edasi avaruse- ja vabadusetunnet, looduse võluvaid üksikasju ignoreerimata – see näib olevat kunstniku eesmärk. Hiiumaa ikonograafiasse on ta Ü. Soosteri, J. Adamsoni, U. Roosvalti kõrval lisanud oma köitva peatüki.
Näitus on koostatud kunstniku poja Indreku ja abikaasa Esta Vossi kogus olevatest töödest, lisaks paar maali Tallinna ja Tartu Kunstimuuseumidest. Katalooge sirvides osutub, et üsna paljud tööd on aja jooksul vaateväljalt kadunud. Jäägem lootma hoolikale Kleiole, et ta nad üles otsib ja ühtlasi EKABLi täiendusköite ilmumise eest hoolitseb.
Edgar Vossi (1936-2002)
mälestusnäitus Draakoni galeriis, kestab kuni 27. augustini.
