PÖFFi päevik II - Eestist Ameerika kaudu Aafrikasse
Ameerika kardab oma lapsi
PALINDROOMID (R: Todd Solondz, USA 2004)
Omamoodi on see road-movie. Napilt teismeikka jõudnud Aviva läheb kodust ära armastust ja rasedust otsima. Ja kuigi režissöör Todd Solondz ehk teebki siin filmis mõndagi teisiti kui varem, on põhiskeem ometi sama – võtta ette fassaad kogu selle välises, igavas normaalsuses ja lasta siis dekoratsioonidel langeda. Ning tuttav on ka filmi põhitõdemus. Solondz näitab nimelt, kuidas Ameerika kardab oma lapsi, tunneb nende seltsis ebamugavust. Ja jutt pole tingimata neist, kes Marilyn Mansonit kuulavad, relvaga kooli tulevad ja tulistama hakkavad. Kõik tsiviliseeritud lastetoad võivad olla deemoneid täis.
Võtmesõnaks, filmi kõigi sisemiste heitluste objektiks on "süütus". Ja Solondz tegelikult lihtsalt hoiatab, et too süütus pole muud kui meie, täiskasvanute välja mõeldud konstruktsioon. Miski, mida me lastele kui kohustust soovime kohaldada, ehkki neile enestele ei tähenda see kategooria midagi iseenesest väärtuslikku. "Palindroomid" tegelebki sellega, et võtab koost lahti tolle keele, kuidas täiskasvanute maailm seda süütust kehtestab. Olgu seda illustreerimas siis oma perekonna tervist läbi nuuksete kaitsev ema või siis heidikutest laste kommuun, kus süütuse idee algab Kristuse nimest. See keel võib paista võlts ja surnud, kuid laste kätte antuna ärkab too unistus süütusest omal tülgastaval moel ellu ja võib moonduda vaataja jaoks piinlikuks, isegi koletislikuks ja julmaks.
Meil tuleb harjuda sellega, et filmis mängib Avivat kaheksa eri näitlejat (neist üks on pealegi poiss). Solondz on kinnitanud, et see pole mingi intellektuaalitsev trikk, et see illustreerib tema filmi üht alusteesi sellest, kuidas meie loomus aja kulgemise ja erinevate situatsioonide kiuste samaks jääb. Aga selles osas vajaksin ma isiklikult veel veidi veenmist.
Tõnis Kahu
Reis Aafrikasse pimedatel öödel
Darwini õudusunenägu (R: Hubert Sauper, Austria 2005)
Kohtuõed (R: Kim Longinotto, Suurbritannia 2005)
U-Carmen eKhayelitsha (R: Mark Dornford-May, LAV 2005)
PÖFFil nähtud paarikümne-filmisest laadungist ei jäägi mulle kõige pikemaks meelde need, kus sai väga suures saalis väga suure seltskonnaga popkorni krõbina saatel legendaarse režissööri uut šedöövrit vaadatud. Jah, Jim Jarmusch on ikka veel stiilne ja Bill Murray armas dressides kivinägu, aga mis siis? Südamesse ei tee pesa ei Jim ega Bill. Pigem väikeste ja pooltühjade saalide seansid, mõnikord taustaks ka vargsi lahkuva publiku kingaklõbin. Võimsad olid näiteks kolm Aafrika filmi. Kaks neist dokumentaalid.
Darwini õudusunenägu oligi õudne nagu pealkirjas lubatud. Victoria järve ümbruse elu kujutava massiivse doki suurimaks nõrkuseks sai ta enese keskne kvaliteet: õudus. Kui kõik naised on hoorad, kellest üks sümpaatsem filmimisperioodi jooksul maha koksatakse ja teised aidsist nõrkemas; kui kunstlikult genereeritud hiidröövkala hõrk filee saadetakse Euroopasse, kohalikud järavad aga vakladega võidu rappeid, kõrvale monteeritud majandusedust rõõmus ELi esindaja kiitmas "Tasmaania kalavabrikute maailmatasemel hügieenitaset"... Kui kaks tundi ei näe kohalike elus ühtegi päikesekiirt, siis ütleb vapraimagi vaataja empaatiavõime lõpuks üles ja koju minnes on ta täitsa läbi. Unes ilmub veel kalasid uuriva teadusasutuse valvur – mees mustem kui öö, palk 1 dollar ööpäevas, sissetungijaid ründab tapvate mürginooltega – ja teatab: küll varsti tuleb sõda, küll meile siis juba püssid tuuakse, need nooled on so local style.
Kameruni naistest rääkiv dokumentaalfilm "Kohtuõed" tegeles ehk samavõrd õudustäratavate teemadega – telekavaatamise eest läbipekstud lapsed ja mehe loata "külla litutama", s.t emale külla läinud naised, kes kodus väärilise karistuse saavad. Tonaalsus oli aga kardinaalselt teine. Kangelaseks tõusnud vahvad mutid, kaks naisjuristi, suurt ja võimast nagu sealmail kipub olema, aitavad naistel oma õigusi nõuda. Meile siin ammu enesestmõistetavad asjad, mille väljaütleminegi võib Musta Aafrika suurlinna moslemikvartalis eneseületust nõuda. Veendunuimgi feminismiviha oleks seda filmi vaadates sulanud. Erinevad koduvägivalla juhtumid hargnesid mängufilmiliku põnevusega võidukate lahendusteni, kõrvale sai vaataja kapaga teadmisi Kameruni elust 21. sajandi alul.
Kolmas afro-elamus oli aga selle festivali sürreaalseim üldse. Lõuna-Aafrika Vabariigi "U-Carmeni" algus oli paras šokk: kümmekond minutit visuaalset sisseelamist, mõnus slum, salk sõdureid traataia taga luusimas ja siis esimene tekst. Sõdurid aga mitte ei vestle omavahel sundimatult mööduvatest plikadest ja nende tagumikest, vaid hoopis laulavad. Vaadata xhosa keeles kaks tundi Bizet’ ooperit Carmen (süžee LAVi üle viidud) – uskumatu, aga mulle, muidu ooperiskeptilisele, see meeldis. Berliinis Kuldkaru võitnud film oli väga rutiinivaba valik.
Mele Pesti
Koduvabariigi noored kineastid
Selle eest, et Eestis režissööre ikka peale kasvaks, kannab hoolt Tallinna ülikooli filmi ja video õppetool ja Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiaosakond. Ja tulevikus võib neilt head saaki oodata, selgus PÖFFi alafestivali "Sleepwalkers" raames linastunud filmitudengite lõpu- ja kursusetööde parimate palade valikust. Üheksast filmijupist – neist üks puhas anima ja teine anima piiridega mängiv, ülejäänud lühimängufilmid – polnud ükski päris nõrk. Vastupidi, kui varasematel aastatel on "Sleepwalkersi" žürii arutlenud, et ehk peaks andma, nii solidaarsuse mõttes, korraldajamaale ka mõne auhinna, siis seekord ei tulnud neil sellist mõtet pähegi. Küsimus oli, kellele anda. Žürii hindas seekord puhast kunsti: EKA tudengi Elisabeth Salmini sünget tehase-animat "Viimane minut" ja Toomas Sääsi veidrat suhtepildistust "Nagu ikka". Minu arust olid aga tugevamad just teised, konkreetset lugu jutustavad lühifiktsioonid, mis panid huviga ootama samade tegijate pikki mängufilme.
Lühifilmides kordusid kolm elementi: lähimineviku kajastamine (eriti heiastused nõuka-aja lõpust või varakapitalismist), raadio esinemine olulise meediumina ja põlvkondadevahelised suhtlusprobleemid. Minevikuteema oli osalt tingitud sellest, et paar tööd tehti Goethe Instituudi samateemalise konkursi tarbeks. Aga siiski-siiski: tundus, et praegustel tudengitel on 90ndate alguse ühiskondlikud muutused südame peal.
Sümpaatne oli film endise KGB allika hirmsast päevast, kui Vabariigi valitsus arhiivid üle võttis ("Deus ex machina" – režissöör Moonika Siimets). Samuti Priit Pääsukese "Sagedused", kus küll vanaisa häbeneva yuppie sisemaailm ei olnud ehk lõpuni psühholoogiliselt usutav, aga kohal olid siiski hea idee, näitlejatööd ja režii. Kolmas lemmik oli "Meister" (režissöör Kaupo Kruusiauk), kus Kais ja Raivo Adlas tegid suurepärased rollid.
"Ainult nali" (režissöör Lauri Laasik) – kahe noore suhte proovilepanek maanaise poolt – oli toredalt nostalgilise atmosfääriga: blond paar oli otsekui EÕSist või pioneerilaagrist välja hüpanud. "Sattusid hoogu, Hugo?" (režissöör Kristin Kalamees) oli ehk veidi liiga ambitsioonika eesmärgiga. Vägivalla-ahela sünd valede väärtustega kodust jõudis vaatajale kohale küll, aga sünge road-movie kiviseintelt allavoolavate vereniredega oli ehk pisut palju.
Mele Pesti
