Glehn ise ei jäänud pealtvaatajaks. Ta tegi linna oma näo järgi. Ja tulemus polnud sugugi igav. Aastal 1886 valmis kummaline vana rüütlilossi meenutav loss. Ehitamisest võttis Glehn ise osa, elas ju ta lossi seinale maalitud tõekspidamise “Kõrgemaks kui annet hindavad jumalad higi” järgi.

Omapärast tuntust teenis Glehn aga lossi parki ehitatud skulptuuridega, mis tegid linnarahvale palju nalja. 1902. aastal tuli Nikolai mõttele püstitada võimas Kalevipoja skulptuur. Kava kohaselt pidi Kalevipojast saama kaheksa meetri kõrgune vägilane. Glehn lasi purustada hulga raudkive ja hakkas kildudest tsemendi abil kuju ehitama. Et ta polnud just kõige osavam meister, kaotas pooleliolev Kalevipoeg tasakaalu ja kukkus ümber. Tööd tuli uuesti alustada ning nüüd pani Glehn kujule mehise vembla, millele vägilane toetuda sai.

Valmis Kalevipoeg paraku sai germaani kangelaste eeskujul selga härjanaha, mille sarved ulatusid vägilase pea kohale. Nii meenutas Kalevipoeg pigem kuradit ja see ei jäänud linnarahval tähele panemata. Kuju hakatigi kuradiks kutsuma, nii et Glehn oli sunnitud paigaldama selle juurde kivi tekstiga: “Kalevipoeg on mu nimi ja hind, lollid kutsuvad kuradiks mind”.

Esimese maailmasõja ajal äratas Kalevipoeg sõjaväevõimudes kahtlust – arvati, et sealt ja ka lossi pargis olevast vaatetornist võidakse signaliseerida merel asuvatele Saksa laevadele. Glehn ikkagi oli baltisakslane ja Vene võimud ei usaldanud teda. Kohale toodi soldatid ja need tõmbasid Kalevipoja maha.

Eelnev lugu on inspireeritud ühest huvitavast fotost, mis mulle hiljuti kätte sattus. See kujutab kaht hiiglaslikku kividest laotud jalga mändide vahel ning jalgrattureid. Kas tegemist on Kalevipoja kujuga pärast mahatõmbamist? Ehk oskab keegi öelda?