Saint Lucia saarel

Sooja Kariibi merd, kaunist randa ja lohakust, mis sugugi ei häiri, käis omal nahal kogemas Jan Jõgis-Laats.

Kariibi mere saared on reisisihina tuntud eelkõige Põhja-Ameerika turistidele, kuid täiesti võõras pole see piirkond ka eurooplastele. Kindlasti on reisihuvilised kuulnud sellistest paikadest nagu Jamaica, Hollandi Antillid, Trinidad ja Tobago, Barbados, Guadeloupe ja Martinique. Sihtpunktina vähem tuntud, kuid kindlasti mitte vähem reisielamusi pakkuv on Martinique ja Saint Vincenti vahele jääv Saint Lucia saar, mis massturismist veel puutumatuna pakub kõike, mida võib reisilt subtroopikasse oodata - päikeselisi liivarandu, ilusat ja mitmekesist loodust, aktiivse puhkuse veetmise võimalusi ning valdavalt sõbraliku olekuga kohalikke.

Saint Lucia on saar, mille valdamise üle toonased Euroopa koloniaalvõimud Inglismaa ja Prantsusmaa pidasid 17. sajandi jooksul ja 18. sajandi alguses mitmeid sõdu ning kokku vahetus saarel koloniaalvõim 14 korral, enne kui 1814. aastal sai saarest lõplikult Suurbritannia impeeriumi osa. See omakorda tähendab, et tänasel päeval võib alates 1979. aastast iseseisva St. Lucia külastaja leida jälgi nii Inglise kui ka Prantsuse koloniaalajastust - olgu selleks siis kohalike poolt sageli räägitav kreooli keel kõrvuti riigikeele staatust omava inglise keelega, valdavalt prantsuskeelsed kohanimed, kakaoistandus Prantsuse koloniaalstiili mõjutustega või vasakpoolne liiklus.

Mis kohalikku elanikkonda puutub, kes on valdavalt omal ajal Aafrikast toodud orjade tumedanahalised järeltulijad, siis neid kohates on üllatav erakordne sõbralikkus ja rahumeelsus kahvanäoliste välisturistide suhtes. Kuigi seegi maa pole täiesti kuritegevusest vaba, on erinevalt mõnest teisest koloniaaltaustaga ning võrreldava elatustasemega riigist samas piirkonnas väikestel linnatänavatel ringiliikuv turist kohalikele eelkõige keegi, kellelt uurida muljeid külaskäigust tema kodusaarele või siis soovida ilusat puhkuse jätku, selmet tülika järjekindlusega mingit puuslikku või muud träni müüa.

Loomulikult oskab iga teine juttu sobitav rastapatsidega meesterahvas turistile pakkuda võimalust saada just tema vahendusel saarel parimat giiditeenust, ent viisakas teenusest keeldumine ei too kaasa muud kui laia naeratuse ja soovituse "Nautige oma puhkust ja Saint Luciat". Ja seda soovitust, mis on öeldud Bob Marley lauludest tuttava aktsendiga, võib turist võtta sõna-sõnalt, kuna ajaveetmisvõimalusi on tollel 616ruutkilomeetrisel vulkaanilise tekkega saarel küll ja küll.

Sõltuvalt eelistustest on võimalik päevitada imeilusatel liivarandadel palmide all ja ujuda 30kraadises Kariibi meres, korallrahnudel sukelduda, vihmametsa mägistel radadel matkata või nautida saare idarannikul surfilauaga Atlandi ookeani laineid. Kui külaskäigu eesmärgiks on eelkõige liivarannal päevitada, siis selleks on parimad tingimused rannikule ehitatud lukshotellide juures.

Hinnatundlikuma külastaja õnneks ei tähenda ranna asumine kalli hotelli territooriumil, et sellel viibimiseks peab ilmtingimata olema hotelli külastaja. Näiteks on võimalik hankida täiesti taskukohane majutuspaik hotellist kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel ja sellegipoolest nautida rannamõnusid või siis hotelli rannabaaris end palmide all päikeseloojangu eel värskendava kokteili või kohaliku Pitoni õllega kostitada.

Samas pole ilmselt mõtet võtta pikk ja mitte just odav lennureis teisele poole maakera ette vaid rannal lesimiseks, kuna võimalusi pruunika jume saamiseks pakuvad kuurordid ka Eestile tunduvalt lähemal . Seega on mõistlik plaanida reisikavva vähemalt mõni lisategevus ning võimalusi selleks on piisavalt. Kes tunneb huvi sukeldumise vastu, võib sõita päevaks või kaheks erinevaid korallirahne ja nende vahel elutsevaid mereasukaid uudistama. Kohalikust eluolust ja saare põliselanike tundmaõppimisest huvitunul tasub minna reede õhtul saare põhjaosas toimuvale Gros Islet Friday Night Jamile, kus tänavaserv on ääristatud eri suuruses lettide ja grillahjudega ning kohalike rütmide saatel on võimalik lähemalt tutvuda saare köögiga.

Kes aga pelgab pilkases pimeduses - pärast päikeseloojangut umbes poole seitsme ajal õhtul on väljas pea kottpime - valge varesena süsimustade põliselanike vahel patseerida, saab rahumeeli Saint Luciaga tutvuda päevavalguses ja teiste Lääne turistide seltskonnas. Üks võimalus on osta 90 USA dollarit maksev pakett, mis sisaldab katamaraaniga mööda saare läänerannikut seilamist kuni Saint Lucia peamise vaatamisväärsuseni - kahe suure koonuna rannajoont kaunistavate Suure ja Väikese Pitoni nimeliste mägedeni. Sealt viib buss turistid vihmametsa ja tolles asuva väikese Toraille kose juurde, mis enam kui 30 kuumakraadiga päeval mõjub vägagi värskendavalt.

Päevasesse ringreisi kuulub ka Soufriere linna lähistel paikneva vulkaani külastamine, mis vaikselt väävlihaisu välja paisates hingitseb ja võib giidi juttu uskudes lähima 50 aasta jooksul taas purskama hakata. Suhteliselt intensiivse päeva teise poolde kuuluvad veel tuur ja lõunasöök Fond doux Estate'i nimelises kakaoistanduses ja kolmveerandtunnine ujumispaus vaikses lahesopis. Seilamine lõpeb lühikese kõrvalepõikega õhtupäikeses kauneid vaateid pakkuvasse Marigoti lahte, mis oli võttepaigaks 1967. aastal valminud esimesele doktor Dolittle'i filmile.

Kui on soovi tutvuda killukesega saare koloniaalajaloost, tasub kindlasti külastada Pigeon Islandi ehk Tuvisaart Saint Lucia põhjaosas, mis enne inglaste ja prantslaste ülemvõimu pärast käiva võitluse algust oli peatuspaigaks Saint Lucia esimesele valgele "asukale" ehk puujalaga mereröövlile Jambe de Bois'le.

Õigemini polegi Tuvisaare puhul enam tegu saarega, kuna paari aastakümne eest ühendati varasem põhja poolt lähenevate vaenulike jõudude vastane eelpost maismaaga ning sellest on saanud poolsaar, millel paikneb Tuvisaare rahvuspark. Rahvuspark hõlmab endas jäänuseid saarel elanud sõjaväelaste elu- ja abiruumidest, saare ühes tipus asuvat Fort Rodney nimelist kindlustusehitust, eraldatud rannasoppe ja pakub ühtlasi külastajale võimalust testida päikeselõõsas oma füüsilist vormi mööda mägist kaljusaart vaatamisväärsuste vahel turnides.

Pärast aktiivse puhkusepäeva lõppu ning sõltuvalt jõuressurssidest on Saint Lucial küllaga võimalusi meeldiva õhtusöögi ajal järgmiseks päevaks plaane teha. Toitumisvõimalusi leidub igale rahakotile ning kui maitselt ei pruugi toit eksklusiivsemas ja lihtsamas restoranis oluliselt erinev olla, siis söögikoha valikul tasub siiski arvestada seda, millisele sihtgrupile toitlustusasutus on orienteeritud. Kui on tegu kallima kohaga, mille põhikunded on turistid, ja õhtusöögi kõrvale on plaanis võtta mõni pokaal või lausa pudel korralikku veini, siis võib eeldada ka parajalt kopsakat arvet.

Ent kui asetada end kohalike nahka n i ng käia söömas mõnes nurgapealses asutuses, mille nimeks võib väga vabalt olla Stressivaba (ehk Stress Off Bar), siis võib kindel olla väiksemas väljaminekus. Samas on madalamal hinnal ka oma põhjus ja suure tõenäosusega tuleb niisuguses asutuses teha pisemaid järeleandmisi nii paiga välimuse kui ka korrasoleku suhtes. Sest pole midagi imelikku selles, kui nurgatänava lokaali omanik kaunil õhtupoolikul mõne kliendiga kahasse viimase autot putitab, nii et rikkis või mittevajalikud detailid pärast lihtsalt igale poole vedelema jäävad. Kuid mõne päeva möödudes selline saart läbiva joonena iseloomustav lohakus enam ei häirigi, kuna see tundub sõbralikke lucialasi kõrvalt jälgides loomulik ja nii iseenesestmõistetav.

Kõige selle nägemiseks ja kogemiseks, mida Saint Lucial on oma külalistele pakkuda, tuleb mägisel saarel üsna palju ringi liikuda. Eeldusel, et turisti marsruut ei piirdu vaid lennujaamast hotelli ja hotellist tagasi lennujaama sõiduga, täites vahepealse aja hotelli juures asuvas rannas lesimisega, on valikuvõimalusi saarel ringiliikumiseks kolm - buss, takso ja organiseeritud tuurid.

Kõige odavam ning elamusterohkem on kohaliku bussisüsteemi kasutamine, mis seisneb saare lääneosa põhimagistraalil rohelise numbrimärgiga Toyota minibusside peale hääletamises. Bussid liiguvad ilma kindla graafikuta, kuid peateele jõudes võib alati kindel olla selles, et järgmine buss koos selles istuva värvika seltskonnaga on kohe-kohe tulemas ning ühe sellise lähenedes on tarvis ainult käsi tõsta ja sinust võibki saada üks 11 reisijast, kes väiksesse sõitjateruumi end sisse pressinud.

Busside omapäraks on lisaks suhteliselt kulunud olemisele kindlasti salongi laes rippuv või põrandal vedelev kõlarikrapp, mis küllalt häälekalt juhi lemmikplaati või -raadiot mängib. Ja loomulikult ei ole bussijuhi muusikalised eelistused võõrad reisijatele ja nii pole ebatavaline, kui mitmed reisijad kohalikele rastarütmidele end kaasa kõigutavad ja ümisevad. Elamus missugune, ning ka sõidu maksumus on taskukohane - bussisõit saare pealinnast Castries'st põhjaosas asuvasse Gros Islet'i maksab 2,25 kohalikku Ida-Kariibi dollarit, mille vahetuskurss on fikseeritud USA dollariga tasemel 1 USA dollar = 2,70 Kariibi dollarit.

Bussist kallim, ent ka mugavam on takso kasutamine - needki on tihtipeale minibussid ja äratuntavad punaste numbrimärkide järgi. Sõidukid on reeglina bussidest puhtamad ja taksojuhtidega on võimalik täiesti erinevaid sõite planeerida ning kui vaid hinnas eelnevalt kokku leppida, võib ette võtta nii lühikese sõidu linnas asuvast restoranist peatumispaika (hind Saint Lucia põhjaosas vahemikus EC$ 20-40), pikema sõidu mõne vaatamisväärsuse juurde või siis koguni kogu päeva kestva ringreisi mööda Saint Lucia käänulisi mägiteid ja läbi väikeste kalurikülade.

Kolmas variant ringiliikumiseks - organiseeritud tuurid - sobib vahest kõige paremini inimesele, kes parema meelega oma pead väga palju reisikava tegemisega ei vaevaks ning jätaks selle professionaalsete giidide hooleks. Siin tuleb muidugi arvestada sellega, et sellised ca 100 USA dollarit maksvad paketid kestavad kogu päeva ja võivad sisaldada ka ettevõtmisi, mis nii väga ei huvitagi, ning teiselt poolt tähendab sellise võimaluse valimine ka sõltumist kellegi teise sätitud ajagraafikus t.

*Viisa - Eesti kodanikud peavad külastamiseks hankima US$30 maksva viisa, lähemat infot saab Saint Lucia esindusest Suurbritannias:

Saint Lucia High Commission
1 Collingham Gardens
Earls Court
London  SW5  0HW 
Tel:     [phone]
Fax:     [phone]
Email:   [e-mail] 

• Kuidas minna - võimalus on St. Luciasse lennata Londoni Gatwicki lennujaama kaudu (kuhu lendab Eestist Estonian Air), läbi Barbadose augustis lennates tuleb piletihinnaks US$ 1000. Sügisel alustab Virgin Atlantic otselende St Lucia ja Manchesteri vahel, hind samamoodi ca US$ 1000, kuid Estonian Air lõpetab Manchesteri lennud eeloleval suvel.

 * Millal minna - kõrghooaeg detsembri keskpaigast aprilli keskpaigani. Vihmahooaeg kestab juunist novembrini, siis on võimalikud troopilised vihmasajud. * Turismiinfo, majutuspaikade kontaktandmed - www.stlucia.org