Inimlikud kannatused ja valuturism
“Afganistani armid” näitab kahte sõjas Afganistani sõjas käinud Eesti meest – Aivar Simsonit ehk Seaküla Simsonit ja Leino Juhkamit. Nemad on kaks 1112st Eesti mehest, kes kümne aasta jooksul NSVL eest Afganistanis sõdimas käisid. Need on väikese Eesti peale piisavalt suured arvud, et peaaegu igaüks ennast läbi mõne sugulase, tuttava või sõbra selle sõjaga seostada saab.
Nüüdseks on möödas piisav aeg, et juhtunust rääkida. Rääkida meestest, kes sõtta läksid noortena, aga tagasi tulid vanadena. Meestest, kes sõdisid võõra riigi eest. Meestest, kes läksid sõjas katki ja terveks ei saa.
Peategelasteks valitud vastandlikud tüübid – terava ütlemisega skulptor Simson, kellel on sõjast närvid läbi ja rahulikuma olemisega maamees Leino, kes tahtis saada traktoristiks, kuid kaotas sõjas jalad. Filmi toimetaja on Margit Kilumets, režissöör meie kuulsaim rindeoperaator Ivar Heinmaa. Heinmaale, kelle algideel film põhineb, andis see projekt võimaluse kuulivihina asemel ka rahulikke kunstplaane võtta. Eesti naisteajakirjanduse ühe tipu Margit Kilumetsa toimetaja-stsenaristi tööst on tunda tema inimlikku ja sooja suhtumist.
Selle filmi kohta on seni meedias arvamust avaldanud keskealised mehed, keda Afganistani oht on lähemalt või kaugemalt puudutanud – seepärast on räägitud peamiselt emotsionaalset juttu inimlikest kannatustest ja valust, inimeste taga filmi nägemata. Seega pean ma ennast juba ette välja vabandama - minul, noorel plikal, on muidugi lihtne õiendada, sõda pole näinud ja jalad-käed terved. Aga konstruktiivse kriitika poole pealt peaks siiski ütlema, et filmilikkust oli “Afganistani armides” veidi vähe. Ülesehituselt meenutas ta pigem pikka telesaadet (näiteks mõnda väga korralikult tehtud “Pealtnägija” lugu). Kogu struktuur oli paigas – mehed rääkisid sõjamälestusi, siis reisisid oma kunagisse sõjariiki tagasi (tükk, mis kahtlemata nõuab väga palju julgust ja väärib austust – oma kunagised haavad lahti rebida ja kõike ausalt kaamera ees rääkida), ja pärast kodus tagasi olles leidub nende südames rohkem leppimist ja rahu. Aga kuna teema on niivõrd tähtis ja suur, väärinuks nende kahe mehe (ja laiemalt nende tuhande mehe) saatus ehk veidi rohkem tööd loo jutustamisega, novelli asemel romaani. Võibolla on see pisiasjade kallal norimine, aga oleks tahtnud näiteks näha reisi Afganistani, mitte vaid tegelasi, kes ühel hetkel on Tallinnas ja järgmisel hetkel juba Kabulis pilafipotti kiikamas. Kilumets räägib Nädala intervjuus, kuidas mehed ööde kaupa meenutusi rääkisid, aga vaataja seda kahjuks ei näe.
On arusaadav, et nii hella ja valusa teema puhul tahtsid autorid hoiduda ründavast ja sekkuvast stiilist ja nö privaatsfääri tungimisest (näiteks ei tutvu me meeste peredega välja arvatud Leino ema), aga samas jään ma vaatajana just puudust tundma lähemast sõprusest peategelasteks valitud kahe mehega. Me näeme neid kui endisi sõdureid, aga meie tutvus nende kui inimestega (eriti Leino puhul) jääb napiks, ja sellest on kahju. Nad jalutavad eraldi ringi ja räägivad sõjamälestusi, aga filmis pole ruumi nende omavahelisele keemiale – kahjuks ei näe neid koos rääkimas, meenutamas, suhtlemas.
Samas on Heinmaa ja Kilumets suutnud tabada mitmeid häid, ilusaid ja emotsionaalseid kohti – näiteks Simson Afganistanis oma relvavendade mälestuseks kõnelemas või Leino arsti juures uusi proteese saamas.
Sümpaatsed tegelased ja tegijate soe rahulik vaatlusviis annavad ühtekokku ladusa ja aktuaalse loo, mida võiks kohustuslikus korras vaadata nii koolilapsed, (kes on parasjagu avastamas et CCCP tähendab NSVLi), kui ka NATO sõduriks pürgijad. Lood, kuidas joomiseks müüdi kollatõbiste kust, lootuses haiguse rasket vormi saada ja Liitu tagasi pääseda, või kuidas Lenini sünnipäeva puhuks saadud ussitanud kuivikuid öösiti söödi, et ussid näha poleks, on säilitamist väärt – täna Afganistani sõduriks minevatele poistele mõjuvad need juba muinasjuttudena.
Head mõtted ja teod algavad väikestest asjadest, igast inimesest endast. “Afganistani armid” lõpetas kaks sõda – Simsoni ja Leino isiklikud sõjad Afganistaniga. Kõmmutamistväärt murjanite asemel hakkab vaataja koos peategelastega nägema paljukannatanud ja traagilise saatusega rahvast. Juba ainuüksi nende kahe väikese sõja lõpp ja rahu sõlmimine oli filmi tegemist väärt. Kinoekraani ta võibolla täielikult ei täida, aga teledokina on “Afganistani armid” kahtlemata üks aasta tugevamaid töid.
“Afganistani armid”
OÜ Amrion 2005. Režissöör-operaator Ivar Heinmaa, stsenarist-toimetaja Margit Kilumets, produtsent Riina Sildos. Film jookseb kinos “Sõprus”.
