Kivilahingu ooberst
Mis karneval teil siin on? Kindral Aleksander Einselni prilliklaaside tagant sähvatab tõre pilk.
Saksa armee Wiking diviisi Narva pataljoni veteranide kokkutulekule Elva lasketiirus, mida kindral oma kohalolekuga austab, marsivad SS-vägede leitnandiks, allohvitseriks ja kapraliks kostümeeritud noored mehed, sihvakad nagu Elva männid. Kahemeetrine Pärnu poiss Leo Tammiksaar ja tema sõbrad.
Saksamaalt saabunud Wikingi kamraadid andsid Tammiksaare vabatahtlike kompanii suunas fotoaparaatidest kähku mitu kogupauku – nende hitlerismi- ja juuditapmisesüüdistustest läbitambitud kodumaal võisid SS-mundris mehed liikuda ainult veteranide unistustes.
Leitnandi univorm jäi tookord Tammiksaarele Einselni märkusest hoolimata selga, Narva pataljoni meestele tähendas poiste ilmumine tujutõstvat üllatust ja oma vana kuue patsutamine terasena haljendavat rõõmu.
Kohendati mõnd märki siit ja sealt, aga poisikeseeast peale sõjaträäni kogunud Tammiksaar teadis peaaegu et paremini, kus peab seisma raudrist ja millisel kõrgusel asub embleem mõõkahoidva käsivarrega, 20. Eesti diviisi sümboolikaga.
Kümme aastat hiljem on mundri- relva- ja sõjaajalookogujast Leo Tammiksaarest (40) saanud klubi Wiking-Narva üks väheseid valitud noorliikmeid. Sõidab maasturiga, kannab kaelas kuldset ketti, aga ei räägi üldse oma ärimeheelust. Seevastu võib üksikasjalikult jutustada, millise paratamatusega Eesti väeosad Saksa Armees SS-i sattusid.
“Täitsamees,” ütleb klubi Wiking-Narva president Kaljo Jakobsoo Tammiksaare iseloomustuseks. Ainult teksti Tammiksaare, Erki Tikani, Kaido Nõmmiku ja Ants Tederi eestvedamisel ning korjanduse teel saadud rahade eest püstitatud Pärnu mälestusmärgil (“Kõigile Eesti sõjameestele, kes II vabadussõjas langesid kodumaa ja vaba Euroopa eest”) ei pea Jakobsoo õigeks. “Mis pagana vaba Euroopa? Me võitlesime bolševike vastu!”
Seesama tekst ja SS-välgumärk Pärnu kesklinna parki püstitatud mälestusmärgi mahavõetud bareljeefil on Leo Tammiksaare telefoninumbri pannud väsimatu pingpongipallina põrkama mööda maailma uudisteagentuure ja ajalehetoimetusi.
Helistajaid ja järelepärijaid võiks olla veelgi rohkem, aga nagu märgib Pärnu Postimehes seoses mälestussambaga välisministeeriumi julgeolekupoliitika asekantsler Harri Tiido, on õnneks suvine aeg ja paljud ametnikud puhkusel.
“Mida teie, härra Tammiksaar, arvate Adolf Hitlerist?” küsivad lehetsurad igast maailma otsast lootusrikkalt.
Tammiksaar ei hakka rääkima, et tema kassipoeg kangutab parajasti elutoas riiulit, kus asub videokassett pealkirjaga “Führergeburtstage 1933-1945”.
Tammiksaar vabandab tagasihoidlikku võõrkeeleoskust ja selgitab oma Pärnu eramu sõjaajaloolisi teoseid tulvil raamaturiiulite vahel (“Mul on parim Vabadussõja-aineline kogu!”) edasi-tagasi käies rahulikult, et holokausti uurimisega ta ametis pole, aga… “thousands of estonian people game to the streets to welcome the germain soldiers.”
Pärnu inimesed aga toovad iga päev lilli ilma bareljeefita kivi juurde, ei karda nad sõjavõitjaid solvata, ei mõtle nad Harri Tiido moodi selle peale, mida selline mälestuskivi või lillede toomine võiks tähendada Eesti rahvusvahelisele mainele ja NATO-sse pürgimisele.
Kui SS-vägede võitleja pesi uude ellu siirdudes veregrupi-märgi äädikhappega kaenla alt ära, siis Eesti riik ei saa Pärnu mälestuskivi jõkke uputada.
“Sõjaajalugu ja SS on pikalt kotis seisnud teema,” ütleb Tammiksaar põhjuse, miks ta korraga välisreporterite piiramisrõngassse sattunud on. Näiteks, kuidas propaganda inimeste ajusid läbi peseb, jutustab Tammiksaar ümber nähtud video, kus Bormanni poeg meenutab noorusaega, kuidas ta koos Himmleri lastega mängides sattunud Himmleri-pere magamistuppa ja näinud seal inimese kontidest valmistatud mööblit.
Ega see kivilugu esimene kord pole, kui Tammiksaare nimi ingliskeelsesse ajakirjandusse jõuab. Paar aastat tagasi külastas Tammiksaare koostatud Eesti Leegioni näitust Pärnus Baltimore Heebrea Ülikooli professor Robert O. Freedman.
Nähtu sünnitas Freedmanis viha, mis sai USA pressis välja lastud eestlasi SS-ülistamises süüdistava artiklitereana.
Freedmani sõnadevalangud kahjustas Tammiksaarele tema meelest sama vähe kui lapsepõlves Pärnu mererannas vene poistekambaga kaugdistantsilt peetud kivisõda. Elektrikust isa Endli ja koristajast ema Salme poeg Leo naases heitlusest alati suuremate muhkudeta.
Nüüd, kui Pärnu kesklinna parki ajalooline kivi püsti sai, võivad Leo Tammiksaar ja tema sõbrad öelda: “Näe, ära tegime!”
“Tegite valesti,” ütleb riik.
“Aga miks riik ise ei võta teha õieti?” küsib üks tegevteenistuses olev sõjaväelane. “See on Eesti riigi tegemata töö, sõjaajaloo uurimine seisab ja Leo Tammiksaar on riigi poolt rakendamata võimalus seda ajalugu selgitada.” Mitte Eesti sõjamuuseumis, vaid Tammiksaare õues koerakuudi kõrval seisab neljase kaliibriga Lapi sõjas tulistanud õhutõrjekahur.
