Oma välimusega arhetüüpset mehelikkust kehastavat Kangrot peetakse kunstiringkondades üldiselt kitšiliku käekirjaga skulptoriks. Ometi on meeldejäävas nahkriietuses liikuv autsaider teinud vist enamiku suurürituste auhinnakujud ja loonud Tallinnasse mitmeid linnaskulptuure. Rakveres seisab Kangro kavandatud tarvas. Nii võib Kangrot pidada vabalt Eesti edukaimaks kunstnikuks. Ilmselt võiks ta anda sama edukaid koolitusi müügimeestele nagu Peep Vain, kui ainult tahaks.

Nüüd on Kangro Kalevipoja-kuju jõudnud eraldi punktina Tallinna võimuliidu verivärskesse koalitsioonileppesse. See on täiesti uus tase. Kalevipoeg, kelle kuju valmistamine oli kunstipubliku silmis juba maha maetud, liigub taas kodukandis.

Kangro ütleb, et oma kuju Keskerakonna ja Res Publica koalitsioonileppest leidmine oli meeldiv üllatus, sest tal polevat poliitikuid sõprade-tuttavate seas. “Mind on pikalt poriga üle valatud, kuid lepe tõestab, et ajan õiget asja. Seitse aastat tagasi külvatud terast kasvab vili.” Et tegemist on valimiseelse populismiga, ei taha skulptor uskuda: “Kuju valmistamine võtab ju paar aastat aega.”

Abilinnapea: Kalevipoja seosed Tallinnaga

Kuidas ikkagi sai nii toimuda, et parteid lepivad kokku kuju asjus, mille kohta pole seisukohta võtnud spetsialistidest koosnev linnakujunduskomisjon ja Tallinna linnakujunduse ja infrastruktuuri osakond? Mõlemas tegev disainer Aavo Ermel hakkab sellise küsimuse asetuse peale naerma: “Mõelge ise, kui vähe aega on sügiste valimisteni, aga Kalevipoja küsimus pole linnakujunduskomisjoni veel jõudnudki.”

Tegelikult on Kalevipoja-lembelisi mõtteavaldusi viimasel ajal üsna mitmeid. Neist vast kõige markantsem oli linnapea Tõnis Paltsu öeldu. Nimelt leidis meer Viru keskuse nurka püstitatud hiidnaise “Hämarik” avamisel, et Tallinnasse võiks tulla rohkem kujusid: “Peaasi, et need oleks mütoloogia-ainelised. Miks mitte Kangro Kalevipoeg?”

Tallinna koalitsioonileppesse tegi ettepaneku Kalevipoja kuju panna Keskerakond. Taganttõukaja oli endine ja tulevane abilinnapea Jüri Ratas, kes esineb kuju tulihingelise pooldajana ka Ivo Parbuse Kangro-teemalises raamatus. Mingit vaidlust asja üle ei olnud. Palts jäi kiirelt nõusse ja avaldas seisukohta, et eriilmelisi skulptuure võiks linnas rohkem olla. Teemat käsitleti koos haljastuse ning keskkonna probleemidega.

“Miks ei peaks ma seda kuju soovima?” küsib noorpoliitik Ratas. "Selle kuju on teinud spetsialist. Loomulikult käib see projekt enne läbi ka linnakujundajate juurest, kes selle otsuse välja töötavad.” Ta ei usu, et poliitikute surve paneks ametnikud sundseisu. "See idee on saanud osaliselt toetust ka oma ala asjatundjatelt.”

Kuid miks peaks olema Tallinna sümbol realistlik-rahvalik Kalevipoeg, mitte mõni abstraktne taies? Ratas: “Kui te loete rahvuseepose läbi, siis saate teada, et Kalevipoeg on väga tihedalt seotud Tallinnaga. Kalevipoja isa on Tallinnasse maetud, Kalevipoeg ise elas Tallinnas, Kalevipoeg ehitas Tallinna. Ma võin teile leheküljenumbrid anda. Kalevipoja kojutulek sümboliseerib seda, et kodus on hea olla. See oleks ka turistidele hea vastuvõtu märk. See on sümbol, mida märgatakse. Ka sõna Kalev on eestlastele väga lähedane: üheltpoolt rahvuseepos, teisalt taasiseseisvumise ajal oluline olnud korvpalliklubi Kalev, veel on meil kommivabrik Kalev.”

Ühe kuju sai president Putin

Mustamäe linnaosa avalike suhete nõunik Ivo Parbus kirjeldab kuju sünnilugu raamatus “Kalevipoja teekond”. 1997. aastal sõitis Tauno Kangro laevaga Soome mustkunstnik David Copperfieldi etendust vaatama. Laeval kohtas ta ärimehi Arvi Kinki ja Mart Maastikku. Idee kuju merre paigutamiseks pärineb Maastikult, kes arvas , et kui meres püsivad laevateed tähistavad tulemärgid ja majakad, siis peaks vastu pidama ka tugevalt ehitatud skulptuur.

Soomest tagasi sõites hakkas Kangro kohe kuju visandama. Ta kujutas esmalt Kalevipoega kivi viskamas. See jõudis ka pronksi ning president Arnold Rüütel kinkis kuju Peterburi juubelipidustuste ajal oma Vene kolleegile Vladimir Putinile. Kangro arvab, et ilmselt oli presidendi valiku põhjus ikka selles, et Kalevipoeg on hea sümbol ühe väikese rahva loole.

Seejärel tegi Kangro poolemeetrise Kalevipoja laudu vedamas. Aga ka see jäi vaheetapiks, sest kangelane tõi laudu Peipsi tagant ning see skulptuur ei sobi Tallinnasse.

Edasi tuli praegune idee, kus Kalevipoeg kannab laeva. “Minu “Kalevipoeg” tuleb tõesti mõõtmetelt suur, ent see pole mitte ülepingutatud suurus, vaid vastab nende ideede ja mõtete mahule, millelt kuju loov müüt lähtub. Inimesed vajavad sümboleid ning igapäevasusest eristuvaid ideid,” räägib Kangro.

Kuju esialgne hind oli kolm-neli miljonit krooni. Seda toetasid Eesti Raudtee juhataja Parbo Juchnewitsch ning teede-ja sideminister Raivo Vare. Nende toel jõudis Kangro ka kuju täismõõdus plastmudeli valmistamiseni.

Viimati rehkendas Kangro juba 14 miljoniga. Viis miljonit nõuaks vundamendi ehitus merre, teist sama palju kuju tootmine. “Kalevipoega” hakkab koos hoidma teraskarkass, mille lubas valmistada Balti Laevaremonditehas. Kuju toetub suurele raudbetoonist alusele, mis asub vee all. Nii jääb mulje, et hiiglane toetub jalgadega mere põhja. Eraldi väljatöötamist vajab valgustus, et kuju oleks nähtav ka pimedas ja uduga. Prožektorid peaksid valgustama kuju paarikümne meetri kauguselt vee alt. Lisavalgustus tuleks kaldalt.

Luukas ja Siff pakkusid kokkuhoidu

Parbuse küsimusele, mis takistab kuju  valmimist, vastas Kangro: “Poliitiline otsus. Otsustus seisab Tallinna volikogu taga. Reaalselt peaks “Kalevipoja” tellima Tallinna linn. Küsimus sellest, kas linnavalitsus skulptuuri ülespanekuks ka raha eraldab, jääb teisejärguliseks, kuigi poole vajaminevast võiks linn leida.”

Vahepeal susis asja Viimsi vald, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Endel Siff ja Aadu Luukas pakkusid välja kunagise sõjalaevade tankimise kai, mis asub reidil. Tolle kasutamine võimaldanuks kokku hoida vesiehituse arvelt.

Nüüd on Kalevipojale tundud “kosilasi” ka Soomest, kuid Kangro on kindel, et tema skulptuur sobiks kõige paremini selle kujuga haakuva paigaga. “Ma võtan seda pigem kui komplimenti.”

Kangro ütleb Ekspressile, et idee genereerinud ärimeestelt rahastamist loota ei ole. Seega peab linn ise hakkama saama. Kas vaja minev summa on 14 miljonit? Linnakujundusega tegelev Aavo Ermel on selles küsimuses ülimalt skeptiline. Tema arvates tuleks rehkendada vähemalt paarikümne miljoniga.

Kangro teeb end surematuks

Parbus arvab, et kunstnik, kes on pannud Kalevipoja kuju üles Tallinna lahte, muutub surematuks. “14 meetri kõrgune kuju muudaks Tallinna erakordseks linnaks. Kui volikogu otsus on vastu võetud, siis on alus kuju püstitamiseks olemas. Kalevipoja kuju üle võiks küll uhkust tunda. Eesti rahval võiks olla üks ühendav kuju. Mina tunneksin küll selle kuju üle rõõmu.”

Kuidas saab siiski olla nii, et linnaametnik kirjutab Kangro skulptuurist, mille linn peaks tellima?

Parbus: “Igal inimesel on õigus raamatuid kirjutada. Visandasin portree Tauno Kangrost kui karismaatilisest inimesest. Lootsin, et minu raamat võib kaasa aidata kuju valmimisele. Muide, raamatu jaoks pole kulutatud sentigi Tallinna linna raha. Kirjastus pöördus küll linna kultuuriameti poole toetuse saamiseks, aga amet vastas eitavalt. Küsimus oli vaid müügihinnas. Toetusega olnuks kaanehind odavam. Aga tagantjärele on hea, et nii läks, sest siis ei saa keegi süüdistada."

Ja millised on seosed Parbuse töötamisel Mustamäe linnaosas ning sinna kanti üles pandud Kangro kujude vahel?

“Mustamäe linnaosa valitsus tellis Tauno Kangrolt kolm kuju juba 1996. Mina asusin siin tööle alles 2002 ehk ma ei saanud neid otsuseid kuidagi mõjutada. Kujud maksid kokku 600 000 krooni ning mingit juurdemaksmist ei toimunud,” räägib Parbus. Raamatus “Kalevipoja teekond” väidab Kangro, et kolm Mustamäele üles pandud kuju tekitasid talle kahju umbes 300 000 krooni.

Seda, kas mütoloogiline tallinlane Kalevipoeg taas kodulinna väisab, näitab aeg. Või õigemini sügisel võimule tulev linnavalitsus.

Kalevipojad Adamsonist Kangroni

Ainsateks õnnestunud Kalevipoja kujutamisteks Eesti kunstis pean Kristjan Raua söejoonistuste alusel valminud illustratsioone meie rahvuseepose juubeliväljaandele 1935. aastal ja Lembit Sarapuu Kalevipoja-maale 1980. aastatest. Skulptuuris annab inventuur välja aga üsna nadi tulemuse, pigem anekdootliku kui tõsiseltvõetava.

Vist esimesed Kalevipoja kujud tegi Amandus Adamson juba 19. sajandi lõpul. Tema Eesti Kunstimuuseumis asuv akadeemiline vahakuju “Kalevipoeg ja Sarvik” pärineb juba aastast 1896. Enne Esimest maailmasõda sai kuulsaimaks, õigemini narrituimaks Kalevipoja kujuks muidugi ektsentrilise baltisaksa paruni Nicolai von Glehni meisterdatud Kalevipoja kuju (1901-1905) Nõmmel, millest kõige vaimukama kirjelduse annab konkurentsitult Voldemar Panso oma raamatus “Portreid minus ja minu ümber”. Germaani muinaskangelase või pigem jeti välimusega naivistliku kivikuju ristis rahvasuu kähku Glehni Kuradiks ja eks sellisena ta paistab ka nüüd, Mati Karmini taastatuna (1991). Orginaali saatus oli kurb, selle lükkasid Vene sõdurid Esimese maailmasõja aja ümber, sest pidasid  Kalevipoja hõõguvaid silmi märguande andjateks vaenlase laevadele!

Legendi kohaselt inspireeris Adamsoni Tartu Kalevipoega modelleerima Lurichi figuur, kes oli talle 1903. aastal poseerinud “Atleedile”. Tartu Kalevipoja hiidkuju kui vabaduse sümbolit hakkas Adamson kavandama juba 1920. aastate algul ühe osana tulevasest Vabadussõja monumendist. Kalevipoeg valati pronksi Itaalias 1925, kuid kuna – tüüpiline Eesti asja ajamine – Tartus puhkes poleemika Vabadussõja monumendi asupaiga ning mahu üle, tehti lõpuks saalomonlik kompromiss. Kalevipoeg seati üles Emajõe äärde, Vabadussõja monumendile kavandatud teine skulptuurigrupp aga Pauluse kalmistule vabadussõdalaste ühishauale.

Jäikpidulik Kalevipoja kuju (sokli koos nõukogude ajal saatuslikuks osutunud kirjaga "1918-1920" kujundas Aleksander Eller) avati 17. septembril 1933, neli aastat pärast Adamsoni surma, ja püsis seal 1950. aasta 28. aprillini, mil punased liiga palju vabadust meelde tuletava mütoloogilise rahvuskangelase maha kiskusid ja sulatusahju saatsid. Adamsoni hilisloomingus kuulub justkui Kolmanda Reichi ametlikku kunstimaitset ennustav Kalevipoeg kindlasti paremate hulka, aga kunstniku varasema monumentaalloomingu värskuse ja võluni (näiteks Russalkani) see ei küüni.

Tunamullu samale kohale püstitatud Kalevipoja koopia (või pigem rekonstruktsioon, autor Ekke Väli) on üsna rohmakas töö. Nii et Tauno Kangro Kalevipoeg astub üsna väärikasse ritta.

Kõige kaunimad Kalevipoja skulptuurid on vorminud aga Eesti loodus – need on Kalevipoja sängid ja künnivaod. Puhas landart

Harry Liivrand