Andrei Sõritsa edastab emotsionaalse teate selle kohta, et arvamus, nagu oleks kaksikuid tänaval üha enam näha, vastab tõele. Seda kinnitavad muuseas ka viimase viie aasta arvud - kui 1998. aastal sündis kaksikuid Eestis 126, siis möödunud aastal juba 169 paari.

Kaksikute arvu tõus, kinnitab Sõritsa, on seotud kehavälise viljastamisega. Sest loodus õnnistab mitmikega siiski üsna harva.     

Tundub, et raskeim kogu loos - kui lapsi loomulikul teel ei saa - on mees arsti juurde viia. (Neljakümnel protsendil juhtudest on lastetuse põhjuseks mehe nõrk sperma.)

Kui siis tulevased vanemad on mõlemad arsti juurde jõudnud, võetakse mehelt ja naiselt proovid. Kui naisega tundub kõik korras olevat, tehakse lisauuring – vaadeldakse emakat ja munasarju. See tähendab, et kõhu sisse tehakse kolm tillukest auku, mille kaudu viiakse sisse vaatlusriistad, ja pilt tuleb ekraanile. Võibolla ainuüksi munajuhade avamisest aitab ja uuel katsel õnnestub tavapäraselt lapseootele jääda.

Kui naistearsti juures on käinud peaaegu iga naine, siis kuidas anda analüüsiks spermat? Pealegi peab proov jõudma laborisse poole kuni ühe tunni jooksul - ja seda veel kehasoojusel hoituna. Enne spermaanalüüsi soovitatakse, et kolm päeva seda välja ei antaks. Siis tuleb haigla eriruumis oma seksuaalfantaasia välja elada ning sperma steriilsesse topsikusse püüda. Kui ka järgmised lapsesaamise sammud on läbitud, siis tuleb viimases vaatuses seda vahepala korrata. Aga sinna on veel aega.

Esimene samm

Kui tavaliselt küpseb naise munasarjas üks munarakk (sagedamini sünnib ka ju üks laps korraga), siis kunstliku viljastamise puhul soovitakse mitut küpset munarakku korraga. Mitme munaraku küpsemist soodustavad hormoonpreparaadid, mida naine peab võtma. Neid ravimeid on mitu ja need on kallid.

Teine samm

Kui tavaliselt liigub küpsenud munarakk mööda munajuha ja kohtub seal seemnerakuga, siis nüüd tehakse vastupidi. Pika nõelaga imetakse munarakud süstlasse, lihtsaim on seda teha loomulikke teid pidi. Naisele soovitatakse kerget narkoosi, et ta oleks lõõgastunud. Kui munarakud on käes ja viljastamiseks ette valmistatud, saabub tulevase isa hetk veel kord spermat anda. See on siis juba tulevaste laste materjal. Laborant sätib siis erilistes tingimustes munaraku ja seemneraku kokku.

Kolmas samm

Lapsed kasvavad ema kõhus ja nii tuleb embrüo(d) tagasi nende õigesse kohta panna. Kui laborant on imepisikeste tulevaste inimeste arengut kontrollinud, viiakse need alged uuesti süstla abil naise sisse. Kontroll ultraheli all näitab, kas tegelased on oma uue kodu omaks võtnud.

Neljas samm

See, mis paljudele paaridele tuleb üllatusena – rasedus -, on kunstliku viljastamise puhul muidugi pika tee keskpaik. Lõpuks ometi! Vajadusel saab naine veel hormoonravi, et rasedust säilitada.

Edasi läheb nii nagu lapse ootamisega ikka. Tihti otsustab arst keisrilõike kasuks, kuid ka loomulik sünnitus tuleb kõne alla. Kaksikud tavatsevad olla üksikutest lastest pisut väiksemad ja kipuvad pisut varem sündima, kuid katseklaasilapsed ei erine teistest mingil moel. Nad on lihtsalt väga soovitud.

  

Andrei Sõritsa: looduses on mitmikud üsna haruldased

Looduses sünnivad mitmikud sageli pärast 35 eluaastat ja mustanahalistel. Praegu sünnib mitmikuid rohkem seetõttu, et kasutatakse hormoonpreparaate ja kunstlikku viljastamist. Hormoonid ergutavad mitme munaraku küpsemist, mis looduses on üsna haruldane.

Tänu sellele sünnivadki mitmikud.

Mitmike arv Eestis oli 1992. aastal 8,7 tuhande sünnituse kohta, aastal 1999 - 11.

Kehavälise viljastamise puhul siirdame mitu embrüot, mis suurendab raseduse tõenäosust, kuid suurendab ka riski mitmikute sünniks. On teada, et parim variant on üks laps ja seoses sellega viimastel aastatel me ei siirda üldse üle kahe embrüo. Ja neil juhtudel, kui on tulnud siiski kolm embrüot siirdada ja tulnudki kolmikud, soovitame juba raseduse alguses ühe embrüo eemaldada.

Tänu meditsiinile on üle maailma mitmikute arv sagenenud 20-50 korda. Iseeneslikult sünnib kaksikud 1,2 protsenti, meditsiinilise sekkumise puhul kuni 25% kõikidest lastest.

"Kaksikud oli mu salasoov!"

Eha on üks neid õnnelikke, keda doktor Sõritsa on aidanud. Tema peres kasvavad tänu arsti abile kolmeaastased kaksikud poisid Roger ja Gregor. Pärast kaksikute sündi läks ka Eha oma "süsteem korda", nagu ütleb doktor Sõritsa, ning tal sündis veel üks väike poiss, Jorgen

"Kaks aastat mõtlesime abikaasaga, et meil võiksid mudilased olla, aga ei jäänud ega jäänud ootama," räägib Eha. Enne kui ta Tartusse Sõritsa käe alla jõudis, käis ta veel Tallinna Keskhaigla naistekliinikus abi otsimas. 

See oli Ehale pingeline aeg ka tööl: oli pankade ühendamise periood ja panganduses IT-alal töötanud naine rabas hommikust õhtuni. "Arvatavasti oligi viga selles," arutleb Eha nüüd. "Organism sai aru, et liig mis liig."

Niisiis võttis ta telefoni ja helistas Tartusse, kus Sõritsa tookord tegutses. Uuris ääri-veeri, mis see protseduur võiks maksta. "Ja tuli välja, et neil on see Aino Järvesoo projekt, kus endal tuleb maksta ainult ravimite raha. Muidu oleks hind ikka väga suur olnud - 40 000 krooni!"

Eha hakkaski Tartu vahet sõitma. Kokku sai neid Tartu-käike seitse või kaheksa. Algul rääkisid nad lihtsalt Sõritsaga, arst andis kaasa rohud. Hiljem anti veel süstid, mida pidi ise endale tegema. Siis võeti Ehalt munarakud. Paari päeva pärast asetati need viljastatult emakasse. Läks veel natuke aega mööda ja Eha andis analüüsid, et näha, kas katse on õnnestunud. "Ja oli! Ma ei mõelnud kordagi, et äkki ei lähe esimese katsega õnneks. Hiljem olen mõelnud, et võibolla oleks pidanud."

Parimaid hetki raseduse juures oli Ehale see, kui doktor Sõritsa ultraheliga tema kõhtu uuris ja ütles: "Üks... ja teine veel!" Eha oli kogu aeg lootnud, et mõlemad emakasse viidud embrüod hakkavad kasvama. "Igavene vahva oli seda teada saada, kaksikud oli mu salasoov!"

Kaksikud sündisid keisrilõikega enneaegselt. Kahekilosed maimukesed elasid elu esimesed poolteist kuud lastehaiglas järelvalve all, iga kolme tunni tagant tuli neid sondiga toita. See oli Ehale kohutavalt väsitav aeg, kõige raskem oli pidev magamatus. Ka siis, kui poisid juba koju said, ei saanud loorberitele puhkama jääda. "Pidev sehkendamine, pidev koormus," meenutab Eha. "Poisid sõid ja magasid algul täiesti erineval ajal. Ma mõtlesin: isver, mida need virisevad, kellel üks laps on? Täielik puhkelaager!" Eha naerab, et isegi kempsus käimine oli äärmiselt limiteeritud. "Raudselt midagi juhtus just sellel ajal, kui ma läksin."

Eha oli alati mõelnud, et tal võiks kolm last olla. Ootamatult jäi ta Jorgenit ootama, kui kaksikud polnud veel aastasedki. "Ma ise arvasin, et proovime aastakese või kaks - aga see, et kohe õnnestus, oli täielik ime."

Seda, et Roger ja Gregor on sündinud moodsa tehnoloogia abiga, pole Eha peale lähedaste kellelegi kuulutanud. Ta ei usu, et see teadmine midagi muudaks. "Ma arvan küll, et sel viisil saadud lapsed pole kuidagi teistsugused," ütleb ta.

Ega olegi - Roger ja Gregor on rõõmsad kolmeaastased rüblikud. Nende pärast on kõik telefonid, puldid ja väiksemad vidinad kõrgele kapi otsa tõstetud, panipaikade uksed lukku keeratud ja isegi akendel lingid küjest võetud. Juba möödunud sügisel olid kaheaastased kaksikud nii kavalad, et tegid akna lahti ja lippasid naeru lõkerdades paljajalu t-särkides õuemurul. "Sihuke traali-vaali käib siin päev otsa!" ütleb Eha rõõmsalt.

Kõik kolm poissi on nüüd juba lasteaialapsed. Uuele (või isegi mitmele) mudilasele Eha ja ta abikaasa esialgu ei mõtle, kuigi doktor Ferenc Szirko naljatas, et nüüd oleks veel kolmikuid tüdrukuid vaja. "Mõnda aega tahaks vaikust ja rahu," arvab Eha ise. "Aga eks aeg näitab."

Aet Süvari