Briti kuningakoda ähvardab uus oht
19. sajandil Inglismaad valitsenud kuninganna Victoria võis olla oma ema meessoost sekretäri sohilaps, nagu selgub sel nädalal ilmuvast raamatust.
Biograaf ja ajakirjanik A. N. Wilson väidab oma raamatus The Victorians, et kuninganna emal Leiningeni printsess Victoire'il, Kenti hertsoginnal oli pikaajaline armulugu Iirimaal sündinud õukondlase sir John Conroyga ja et Victoria oli nende armastuse vili.
Kui see peaks tõele vastama, seab Wilsoni väide küsimärgi alla kuningliku perekonna seaduslikkuse. Victoria, kellest põlvneb praegune kuninganna, nõutas trooni põhjendusega, et tema väidetav isa Kenti hertsog oli 1837. aastal lastetult surnud kuningas William IV vend. Raamatus väidetakse ka, et Victoria abikaasa prints Albert võis samuti olla sohilaps.
Wilson, kes on kirjutanud Jeesus Kristuse ja C.S. Lewise elulood, põhjendab oma väidet, et Victoria oli Conroy laps, osaliselt kuningliku perekonna haiguslugudele tuginedes.
Briti kuninglik perekond on aastate vältel kannatanud porfüüria all. Selle haruldase päriliku haiguse tegi ennekõike "kuulsaks" kuningas George III. Sümptomite hulka kuulub ka hullumeelsus. Kuid Wilsoni väitel puuduvad tõendid, et Victoria oleks haigust põdenud või seda oma järeltulijatele edasi pärandanud.
Tõendusmaterjali teise poole moodustab tõdemus, et kuninganna Victoria oli hemofiilia edasiandja. Londonis Kuninglikus Meditsiiniühingus säilitatavatest dokumentidest võib seirata Victoire'i esivanemate haiguslugusid 17 põlvkonna taha, ilma et leiduks ühtki hemofiilia juhtu.
"Seega võib kinnitada, et Victoria ema polnud haiguse edasiandja," ütles Wilson. See viitab võimalusele, et hemofiilia kandus kuninglikku perekonda üle Conroylt.
Wilson on oma väidete tõestuseks kasutanud ka hiljutist ameeriklaste uurimust Victoria tervisliku tausta kohta. Kuid augusti lõpul ütles California ülikooli sünnitusarst Malcolm Potts, kes viis uurimuse läbi koos oma venna Williamiga, et on "ülimalt ebatõenäoline", et Conroy olnuks hemofiilik. Tema sõnul on tõenäolisem, et haigus ilmnes iseenesliku geneetilise mutatsiooni tulemusel Victoire'i munasarjas.
Wilson tsiteerib ka Wellingtoni hertsogit, kes kirjutas, et "Victoria oli näinud oma ema ja Conroyd teatavat sorti intiimses olukorras".
"Victoria vihkas Conroyd," nentis Wilson, "peamiselt sellepärast, et too oli ta ema armuke." Victoria suhted emaga polnud kõige paremad ja kui ta sai kuningannaks, tõrjus ta Conroy perekonnast kõrvale. Mees suri 1854. aastal.
Kaks aastat tagasi raamatu Queen Victoria: A Personal History avaldanud ajaloolane Christopher Hibbert nõustub, et on "mõeldav", et Conroy oli Victoria isa. "Kahtlemata oli tal tohutu mõju Kenti hertsoginnale. Ma imetlen Andrew Wilsonit ja leian, et ta on hea ajaloolane, nii et see teooria võib olla õige," lausus Hibbert.
Wilson väidab ka, et Albert, Victoria sakslasest nõbu ja abikaasa, oli perekonna Saksimaa õukonna juudi soost kojaülema parun von Mayerni poeg.
"Olen selles küsimuses Wilsoniga nõus," sõnas Hibbert. "Albert erines suuresti oma vanemast vennast Ernstist ega pärinud oma väidetavalt isalt hertsog Ernst I-lt süüfilist."
