25.05.06

Bruce Springsteen
"We Shall Overcome. The Seeger Sessions"
(Bruce Springsteen/Sony BMG)

Farmis lindistatud protesti- ja folklaulude live.

Sotsiaalselt tundliku kesktee-roki vanameister on seekord võtnud ette klassikalise Ameerika folkmuusika ja pühendanud plaadi legendaarsele protesti- ja folklauljale Pete Seegerile (s. 1919). Plaat on lindistatud Bruce’i enda farmis, live’ina ja kõigest kolme päevaga, kuid kõlab sellele vaatamata kallilt ja korralikult. Ilmselt on Bruce’i kodustuudio selleks liiga vinge ning pillimehed kammitsetud aukartusest the Bossi vastu, et koos staariga maalähedasemalt ja rämedamalt jämmida. Plaadiga kaasneval DVD-l on stseen, kus Bruce ja kamp muusikuid aasal ilma võimenduseta törtsutavad ja plänistavad – sellist sound’i ja meeleolu oleks niivõrd eheda alusmaterjali (kus mõni lugu rohkem kui 100-aastane) puhul oodanud plaadilgi. Ajajärgul, kus noored bändid viljelevad moodsaid stiile nagu alt.country ja anti-folk, mõjub niivõrd otsekohene ja kvaliteetne folkmuusika isegi tagurlikuna. Plaat ei paku küll seiklusi ega üllata uudse lähenemisega, kuid mees ja muusika on ausad ning leiavad kindlasti tänulikke kuulajaid "juurtemuusika" sõprade seas. 6

Tauno Maarpuu

Zero 7
"The Garden"
(Atlantic)

Ainult lõõgastuseks mõeldud delikaatsus.

Kas artistidel on üldse võimalik muusikakriitikute (s.t roki- ja räpikriitikute) silmis lugupidamist leida, kui toimetatakse easy listening-chill-lounge’i või exotica tsoonis? Ma isiklikult kahtlen. Muusika osas on ootused ikka kõrged: muusika kui iseseisev süsteem, uuendus, intriig, jõulisus, kehalisus, viideterägastik, karisma jne. Eksootilise muusika üks pioneere Martin Denny on pigem kerge muigega vaadeldav kultuuriline friik, vahva, kuid lihtsalt määratlemisele alluv. Niisamuti paistab easy listening rekreatsioonitööstuse mitteautonoomse osana, kus ta moodustab teiste osadega puhkava terviku. See võiks olla üks lugupidamatuse põhjus. Teise põhjusena pakuks pisut labast sentimentaalsust, mida vokalistid selles žanris tihti armastavad, ja karisma täielikku puudumist.

Umbes poole Zero 7 uuest plaadist ma tõstaksin paljude inimeste väljapuhkamise juurde kuuluva muusikalise tapeedi hulka. Teist poolt, kus ei laula ilmetu Sia Furler, vaid Jose Gonzalez, tahaks näha kergemuusika (mitte V. Ojakääre võtmes) perfektse ja eneseteadlikuma avaldumisena. Avaldumine, mis tasuks ka tähelepanemist, isegi kui see toimub ainult puhkuse ajal. 6

Aleksander T. Yostafa

Soda Effect
"Goodbye Fantasy"
(Soda Effect)

Hobid kaunistavad inimest.

Kõigepealt saame tuttavaks – Soda Effect on Tartu bänd, mis viljeleb 2006. aastal midagi grunge-sarnast. Ning tegu pole pretensioonikate nolkidaga, kes oma puudega lähevad metsa vallutama. Ei. Mehed on publikule ilmselt tuttavad varasemast ajast ja paar neist on käinud läbi ka Nyrok City ridadest. Seega – hobi-rock. Sümpaatne ja pretensioonitu.

Soda Effecti puhul oleks kummaline lugeda midagi Eesti roki päästmisest, Läände minekust, uuest kvaliteedist, teistsugusest, metsikutest summadest, tippstuudiotest ja Ameerikas masterdamisest. Ma lihtsalt ei usuks seda pasundamist. Isegi naerma ei ajaks. Hoopis piinlik oleks. Agro-MTV ei köida.

Tegelikkus, mis plaadilt vastu kajab, on oma pretensioonituses üllatavalt sümpaatne. Siin-seal on mõned déjà-vu’d, nagu avalugu, mõnuga Foo Fightersi moodi kõlav "E-Key" või pisut helinooruslik "Embrace The Enlighted One". Omamoodi huvitav on ka "Gay Country" džäss-intro taandumine maailma kõige tüüpilisemaks rokenrollikäiguks. Ja muidugi Ramonesi klassikust "Pet Sematary" ilmselgelt inspireeritud "Your Rate" salmiriff. Ja pisut Nyrok City varasemat loomingut meenutav eestikeelne "Lisavöönd". Näiteks.

Nõrgad kohad? Ehk needsamad ülaltoodud laenmotiivid? Võimalik. Samas teevadki need laenud koos pretensioonitu suhtumisega Soda Effectist minu jaoks sümpaatse ja toimiva igamehebändi. Noh selline vahepeal-käisime-paar-aastat-tööl-nüüd-võtsime-p illid-jälle-kätte-ja-kurat-kui-hea-tunne-on värk. Või mulle ainult tundub nii? 6

Mart Niineste

Morrissey
"Ringleaders of the Tormentors"
(Attack)

Kaduv hiilgus.

Olen tema fänn juba aegadest, kui Smiths veel esines, kuid viimane Mozi buum on minust märkamatult mööda läinud. Isegi eelmine plaat "You Are the Quarry" on veel kuulamata, mõlemad viimased kontserdituurid jäänud vahele. Seega alustan nüüd valgelt lehelt.

Algus on naljakas. Araabiapärane seade loos "I Will See You in Far Off Places" ja poliitiline sõnum ("--- if the USA doesn’t bomb you") mõjub imelikult isegi pärast seda, mida ma meediast ja vahelehelt ("smash Bush") vahepeal olen lugenud. Looga "You Have Killed Me" saame enam-vähem ree peale tagasi (reeks sedapuhku 1992. a album "Your Arsenal" vms). "The Youngest Was the Most Loved" jätkab umbes sama rida. Seevastu "In the Future When It’s All Well" ja "The Father Who Must Be Killed" on täiesti rikkis. "Life is a Pigsty" on huvitavam, aga ikkagi paigaltammuv, nagu ka "I’ll Never Be Anybody’s Hero Now" ja "On the Streets I Ran". "To Me You Are a Work of Art" on parem, aga taas pigem sõnade tõttu. "I Just Want to See the Boy Happy" on vaatamata psühhedeelsele pasunale masendav. Albumi viimase loo juures on hea ainult see, et see on "marss".

Kokkuvõttes: Morrissey meloodiasektsioon vajab väljavahetamist. Ainult 2 head lugu "You Have Killed Me" ja "The Youngest Was the Most Loved", neist viimane muutub korduval kuulamisel eriti tüütuks) teevad sellest kaugelt halvima Mozi plaadi, mida mul on olnud au kuulda. 6

Erkki Luuk

Loka
"Fire Shepherds"
(Ninja Tune)

Meisterlik (lina)teos uue põlvkonna eepilistelt proge-jazz rokkaritelt.

Kas maailm vajab veel üht Cinematic Orchestrat? Selline küsimus tekkis esimese paari minuti jooksul. Kolmanda minuti alguses oli aga selge, et selline küsimuse asetus on Loka suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kuulsate kolleegidega ühendab Lokat eepilisus ja teatud filmilikkus. Edasi näitab "Fire Shepherds" aga täitsa omamoodi psühhedeelset proge-jazz-rock kino: "Safe Self Tester" juhatab sisse lenkstang-vuntsidega peategelase, Majakovskit tsiteeriva esimese põlvkonna intelligendi. "Meet Dad" kõlab juba intergalaktilisel keldridiskol, kus mikrofonsoenguga diskor miksib Radarit ("Teisikute" saundträkk) ja Cinematic Orchestrat ning meie kangelane leiutab uue tantsustiili. Järgnevad varieeruva pikkusega minutid siseheitluse ja eksistentsiaalsete küsimuste lahkamisega, mille käigus ilmutab end korduvalt Miles Davise vaim, kes lubab peategelasele, et teeb temast maailmakuulsa trompetimängija, kui saab vastutasuks tema hinge. Suur finaal saabub "Tabernacle’i" (2 osa) kurjakuulutavalt majesteetlike tšellode saatel – meie kangelane eksperimenteerib erinevate ainetega, mille tulemusena vabaneb tohutu hulk psühhedeelset energiat, mis muudab enamiku inimkonnast täiesti talutavateks indiviidideks. Lõpp. Mina ootan juba igatahes järge. 9

Lauri Tikerpe

Graham Coxon
"Love Travels At Illegal Speeds"
(Parlophone)

Endine Bluri kitarrist on teinud oma kuuenda sooloalbumi.

Endiselt on mees väga hea käe ja kõrvaga kitarrist. Ning häid käsitööoskusi jätkub tal ka teiste instrumentide kasutamisel. Üldiselt, kõik hästi tehtud ja kõlama pandud. Ikka on aga kirstuküsimuseks, milleks jäljendada vanu meistreid. Inspikas on üks asi, aga imiteerida – kus Paul Weller ja The Jami, kus The Buzzcocksit, kus The Saintsi et cetera. Oleks veel, et viimaseid pole kuskilt kätte saada. Aga on, ja nad mõjuvad, kurat võtaks, paremini ka tänasel päeval. 7

Tõnu Pedaru

John McLaughlin
"Industrial Zen"
(Universal)

Jazz-kitarriklassik läheb 80ndatesse. Või on ta seal kogu aeg olnud?

Mulle meeldiks Radari ja Kasekese comeback küll, mõtlesin ma seda plaati kuulates. Puhas déjà-vu, nii McLaughlini kitarrimäng kui eriti 80ndatepärased elektroonilised sound’id. Kogu fusion’i kui stiili kontseptsioon ja kogu McLaughlini "mahavishnulikkus", see tähendab, aeg-ajalt mängu tulevad hinduvokalistid ja tablamängija Zakir Hussain. Tuntud, vanamoodne, väga virtuooslik ja osav siiski.

Ja ajast ja arust, kogu lugupidamise juures kunagi ka Pärnus mänginud klassiku suhtes.

Ja miks see plaat mulle ikkagi meeldib? Sest ta tuletab mulle meelde üht 80–90ndate vahetuse lemmikut, Miles Davise "Tutut". Mida õpid noores eas... 5

Tõnu Kaalep

Godsmack
"IV"
(Universal)

Täitsa okei segu Metallica riffidest ja Alice In Chainsist.

Peab tegema komplimendi grunge’i vitaalsusele, kui rohkem kui kümme aastat pärast Kurt Cobaini surma on selles stiilis võimalik relevantset (ehkki langusjoones kulgevat) karjääri arendada. Retsept: võta kolm osa Alice In Chainsi ja üks osa 90ndate Metallica riffe. Sega hoolega. Lisa kinnise suuga lauldud jõuline vokaal à la Layne Stayley. Viska maitsestamiseks sisse üks minimalistlik kitarrisoolo. Garneerida moodsa sound’iga. Nali naljaks, aga tulemus, mida Godsmack oma neljandal plaadil serveerib, pole sugugi paha. Võib küll norida, et kes see tark sokutas plaadi esimeseks lauluks seisva rütmiga "Livin’ In Sini" ja milleks on üldse vaja rammetut ballaadi "One Rainy Day" kõige lõpetuseks, aga pärlid nagu "Shine Down" ja "Bleeding Me" muudavad hindaja tolerantseks. 7

Andri Riid

Pearl Jam
"Pearl Jam"
(J)

Grunge-vanaisad on jõudnud ühtlaselt mööda kohiseva raadiorokini.

Hiljaaegu leidsin gigaajakirjast Kroonika viite sellele, et keegi Katrin Lust-Buchanan olla ühes filmikeses Cameron Diazi kehadublandiks olnud. Tore. Dublandid ongi ilmselt see järjekordne Eesti Nokia.

Pearl Jami uuel plaadil asendab Eddie Vedderit meie oma Tanel Padar. Või nii vähemalt tundub. "Life Wasted" by Padar. "World Wide Suicide" by Padar. "Comatose" by Padar. Ja nõnda edasi.

Siin albumil on kaks laulu, mis natuke pikemaks kui kolmeks minutiks meelde jäävad. Seesama "World Wide Suicide" (aga kust kurat ma seda riffi juba kuulnud olen? Led Zeppelini "Four Sticks"?) + nutikalt värdjalik "Parachutes" – viimane jätab mulje, nagu oleks tervest laulust süstemaatiliselt sekundi murdosi välja lõigatud. Ülejäänu on jällegi ühtlane kõrvust sujuvalt mööda kohisev raadiorokk.

Fännid hõiskavad, et selle albumiga läheb Pearl Jam jälle oma juurte juurde tagasi. Milleks, küsin ma. Avastamaks, et nad olid igavad algusest peale? Tõepoolest, parem hilja kui mitte kunagi. 4

Laur Kanger

Goo Goo Dolls
"Let Love In"
(Warner)

Lase poprokk oma kõrvadesse.

Goo Goo Dollsi esimene uus stuudioalbum alates 2002. aastast näitab bändi jälle heast küljest. Seda eriti muidugi nende maailmavalus noorte jaoks, kes eelistavad oma ängi sublimeerida õnnetusse armastusse, mitte ise bändi tegemisse või mõnuainete tarbimisse. Sest "Let Love Ini" rokkballaadid järgnevad üksteisele nagu tavalised pubekaaja armumised: igaüks ehk veidi omamoodi, kuid kokkuvõttes siiski väga sarnased. Mingit päästvat kiiksu või üllatavat energiat on kogenud meinstriimimeeste muusikast raske leida, küllaga on see-eest läbimõeldust ja kõrvapaitavat kvaliteeti. Rääkimata südantlõhestavast lüürikast, mis eelkõige on mõeldud vist noore naiskuulaja kujutlusvõimet ärgitama.

Mõnda kiirematempolist lugu plaadil ei leidugi. Aga ega need ballaadid pole ka nii lääged, et seppälärokkarite põlvkonnal kuulata ei sünniks. Teistele sobib lihtsalt niisama taustamuusikaks, raadiot kinni panema ei sunni. Plaadi parim on ehk natuke Coldplayd meenutav nimilugu. 5

Mart Kuldkepp

Suburban Tribe
"Revolt Now!"
(Parlophone)

Revolutsioon!

Suburban Tribe esindab mainstream-metal’i vihasemat, justkui kuulajat poliitilisele angažeeritusele kutsuvat külge. Selle juurde kuulub kurjade trummibiitidega pikitud agressiivne kitarrimürin ning ebamäärane protest maailma vastu. Rumal on aga see, kes üleskutseid sõna-sõnalt võtab. Revolutsiooniliselt puna-must-valge plaadiümbris ja hispaaniapärase (geriljad!) interpunktsiooniga kirjutatud pealkiri on tühjad tähistajad, kutsed mässule ilma mässu endata. Sest revolutsioon rokib juba iseenesest ja sellisena seda noortele popkultuuritarbijatele müüaksegi.

Nu- ja industrial-metal’it oskuslikult kokkusegav muusika on piisavalt hea. Lugusid leidub vihasemaid ja kiiremaid ning süngemaid ja aeglasemaid, veidi elektroonilisi ja ülekaalukalt kitarrilisi. Enamjaolt on need üksteisega siiski üpris sarnased. Aga nagu iga pseudopoliitmuusikahuviline teab: õige revolutsioon saab teoks ikka kontserdil moššides ja karjudes, mitte kodus plaati kuulates. Nii et minge Suburban Tribe’i kuulama hoopis "Rabarockile". Äkki õnnestubki midagi ära teha suure muusikabisnise, popartistide, iidolite, edetabelite ja kõige muu vastu, mis sellele EMI alla kuuluvale bändile vastumeelt on. 4

Mart Kuldkepp