Jää sulamine võib uputada maakera
Kilimanjaro jäämüts hakkab kaduma. Arktiline ookean võib suvisest jääkattest vabaneda juba käesoleva sajandi lõpuks. 11 000 aasta vanused jäämassiivid lõunapoolkeral Antarktikas murenevad lausa nädalatega ning Gröönimaa liustikud tormavad samuti mere poole üha kiirenevas tempos.
"Kui olete kõige selle taustal tundnud viimasel ajal soovi otsida kõrgem elupaik, on see täiesti mõistetav," kirjutas Richard Alley ajakirja Science viimases numbris, mis suurelt osalt pühendatud just jää sulamisest tingitud kliimamuutustele.
Ehkki maailmamere tõusulainet pole oodata täna-homme, võib see ükskord ometi kaasa tuua suuri muutusi praeguses inimasustuses. Princetoni ülikooli teadlane Michael Oppenheimer hoiatab, et praegu inimese poolt atmosfääri paisatavatest kasvuhoonegaasidest piisab tempertuuritõusuks, mis sulatab kogu Lääne-Antarktika ja Gröönimaa jää paari sajandiga. See tõstaks merevee taset viie kuni kümne meetri võrra ehk viimase jääaja tasemele. Vee alla jääksid näiteks New Orleans ja Lõuna-Florida USAs ja enamik Hollandist Euroopas. Kogu planeedil peaksid miljardid inimesed otsima uue elukoha sisemaal.
Kurja juur liustiku all
Jääl ja jääl on aga vahe. Põhjapooluse jääkatte sulamine tooks küll kaasa piirkondlikke kliimamuutusi, ent ei mõjutaks kuigivõrd maailmamere taset – see jääkilp hulbib vees juba praegu. Seevastu Antarktikast ja Gröönimaalt merre libisevad liustikud lisavad vett ookeani pidevalt juurde.
Kolme kilomeetri paksusest Gröönimaa jääkilbist immitsev jää on kasvatanud oma liikumiskiiruse mere suunas kahekordseks kõigest mõne viimase aasta jooksul. Kangerdlugssuaqi liustik rühkis mullu mere poole kiirusega 13 kilomeetrit aastas – kuid alles 2000. aastal oli jää kiirus 6 kilomeetrit aastas. "Sammu" on lisanud ka teised selle saare liustikud. Kuid lisaks merre libisemisele kahaneb Gröönimaa jää ka lihtsalt sooja ilma käes sulamise tõttu, saamata enam võrdväärset täiendust lumesadudest. Kokkuvõttes kaotab Gröönimaa praegu 224 ± 41 kuupkilomeetrit jääd aastas ning ka see näitaja on viimase kümne aastaga kahekordistunud. Võrdluseks: suurlinn Los Angeles kasutab aastas kuupkilomeetri vett. Ning et asi kindel oleks, on kahekordistunud ka liustike edasinihkumisest ning Manhattani-suuruste jääpankade lahtimurdumisest tekitatud nõrkade, kuid seismograafidele siiski tajutavate maavärinate arv.
Tohutud kelgud
Liustikele näib hoogu andvat jää sulamine nii liustike pinnal kui ka all. Jää pinnal sooja õhu tõttu tekkiv vesi jõuab lõhede kaudu liustiku alla ning muudab liustiku põhja libedaks. Lisaks asuvad kõik kiirenduse läbi teinud liustikud sügavates alangutes, kus neile pääseb mõju avaldama ka soojenev ookeanivesi. Ning tugev seos näib olevat ka liustikku varem toestanud jääkilbi murenemise ning sellele järgnenud liustiku "jooksu panemise" vahel.
Praegu tõuseb maailmamere tase kaks millimeetrit aastas. Esialgu moodustab Antarktika ja Gröönimaa panus sellest vähem kui poole, kirjutab Science. Põhiosa annavad praegu veel sulavad mägiliustikud ning soojeneva ookeanivee termiline paisumine. Mis võib senise suuna jätkumisel peagi aga ees oodata, sellest annavad aimu viimasele jääajale eelnenud perioodi jäljed.
130 000 aastat tagasi, kahe viimase jääaja vahel, sulasid poolused tasemeni, mis praegu on vaid kahekraadise globaalse soojenemise kaugusel. Kuid maailmameri oli siis tervelt kolm-neli meetrit kõrgem kui praegu. Kui kasvuhoonegaaside emissioon kasvab ka eelseisva 140 aasta jooksul senises tempos, soojeneb Gröönimaa üles täpselt nagu eelmiselgi jäävaheajal. See võib tähendada ka samasugust veetaseme tõusu, mitme meetri võrra, mis omakorda päästab valla veelgi suurema sulamise. Tulemuseks võibki olla kuni kümnemeetrine veetõus vaid mõne sajandi vältel.
Kuid kas see ka nõnda juhtub? Võimalikest üleujutustest rohkem hirmutab teadlasi tõsiasi, et vastust sellele küsimusele nad lihtsalt ei tea. Jää on hakanud liikuma, kuid täiesti ettearvamatul moel.
