Väljalend muidugi hilineb nagu kõik järgmisedki sel reisil, aga viimaks laaditakse üks, küllap varase Brežnevi aegne Tu-154 rahvast pilgeni täis. Kompanii Sibir lend läheks justkui Jaapanisse, sest oma 90 protsenti istekohtadest on hõivanud väikesed, naeratlevad ja leplikud igas vanuses päikesetõusumaa tütred-pojad. Paar lasteaiakasvataja maneeridega stjuardessi pakuvad õlle ja veini asemel paksu tomatimahla või vett, närimiseks loobitakse ette kemikaalidesse pakitud "fish or meat", oma naiste naeru saatel laksab jaapani vanamees ajakirjaga hasartselt kärbse pihta. Istevahed on eurooplase jaoks kitsad, kõht kogub gaase, peldikus võiks pigem pudelisse kusta, ent võib lugeda ka Trudi või Komsomolskaja Pravdat.

Viie lennutunni möödudes võib pilvede vahelt mõneks hetkeks Irkutski maandumisrada silmata, kuid alumiiniumist kirst kogub kõrgust ja rappub kaarega tagasi Bratski poole. Hommikul kogutakse sinna üksteise otsa neli-viis lennukitäit, väljas on rõske +8 kraadi, taksojuhid nihelevad, puhveti ees venib teosammul hiidsaba, keldribetooni valatud peldikuauke ümbritseb kükitaja keha varjav roheline plekkvöö. Kostab kaebusi, kuid seda mitte suust.

Pärast lõunat tilgutatakse jaapani omnivoor jälle lennukisse, enne magnetväravat enam botaseid jalast kiskuma ei pea, tõuseme edasi Irkutski peale ja saame seal õnnelikult alla. Ruleerimise ajal silman laia avatud angaari, milles vedelevad suvel põlema läinud lennuki riismeid, mida valvab käiselindiga püssimees. Pagas antakse kätte õllesaali meenutavas kuuris, sest lennujaama peahoone on ümberehitamisel. Üldse paistab siin igal pool olevat käsil mingi remont või renoveerimine.

Meie kalameeste tosinkond laadib oma varustuse pisikesse bussi ja istub ise teise. Baikal on 70 km taga, varume viina ja jooke, mis maksavad võrreldes Eestiga sama hinda. Baikali-taguse maantee ääres laiub pidevalt paar kilomeetrit lagedat rohumaad, mille pudulojused ja inimesed aastasadadega lagedaks hööveldanud.

Teeme peatuse palve- ja ohverduspaigas. See uusbudistlik pühamu on küngastevahelisele lagendikule laudadest kokku löödud, pinkide ja lauaga lihtlabane varjualune. Eemal seisavad nikerdatud sambad, mille külge on seotud sadu riideribasid. Kohalik teejuht Viktor õpetab, kuidas nüüd brõzgat nada: viinasse kastetud näppudega tuleb sammastele tulijooki piserdada ja seejuures midagi head soovida. Loomulikult neelame ka alla ja hammustame peale kuulsat Baikali omulit - suurjärves kohanenud Põhja-Jäämere siiga, mis maitseb suitsutatuna eriti hästi. Õhtuks jõuame kaua igatsetud Baikali äärde, ees terendab maailma sügavaim (1637 m) järv, mis mahutab ligi viiendiku maakera mageveest, kui jääd ei arvesta.

Enne laeva ootab meid kahe kerisega köetud leilisaun, millest on hea kargesse järve joosta, nin g kohalikud vaatavad mind kui alasti imelooma. Siis lastime laeva oma varustusega - koos kapteni, omaniku ja pootsmaniga on meid laevas 16 meest pluss povarihha (naiskokk - toim). Poolteist ööpäeva jalul olnud mehed on rampväsinud, aga joristavad veel viina ja vajuvad siis ninuli koikusse.

20. augusti öösel hakkab laine Baikali keskkohas Farost kõvasti loopima. Pärast seletab kapten, et seal raputab loodetuul pea alati, aga seekord polnud päris torm, vaid lihtsalt tormine ilm. Olgu vahele märgitud, et kogu reisi jooksul ei näinud ma mitte üheski ülekoormatud paadis, laevas ega lennukis mitte ühtegi päästevesti. Ja vaevalt, et sellele keegi suurt mõtleski. Jevgenil on sünnipäev, võtame laevalael sel puhul viina, Viktor näitab harjusepüügi rakendusi ja söötu. Laev sõidab ninaga otse kaldakruusa ja hakkab vindiga peibutavalt mulistama, mehed on ahtris rivis ja hakkavad varsti keskmisi harjuseid välja sikutama. Kes ei tea, mis on harjus, ostku kuskilt jääletist värsket siiga ja mõelgu pool hõrkust juurde.

Nagu vesi on ka õhk siin väga läbipaistev, järve vastaskalda lumised tipud paistavad justkui paarikümne kilomeetri taga, tegelikult jäävad nad kolm korda kaugemale. Reelingust hüvakätt tõusevad metsaga kaetud järsud mäed kõrgele taevasse, kiilu all haigutab teine kilomeeter, otsekui keset kuristikku libised sa podinaga sinisel peeglil ja kaldal kirendab üks pargasel välibordell, kus õlu maksvat sada rubla purk.

Oleme jõudnud Bezmjannõi kuumaveeallikate juurde, kus paistab paate ja laevukesi. Muidu on kallas, või peaks ikka ütlema rannik, siin kümnete kilomeetrite kaupa täiesti asustamata. Faros jookseb sahinaga kaldakruusa, kuhu on kaevatud paar laudadega vooderdatud selgeveelist auku nagu lampkasti, milles aurab sihuke viiekümnekraadine maasoe tervisevesi. Üle kahe inimese korraga see allikas ei mahuta. Tunnikese pärast maabume Malenkaja Tšeremšanka jõe ääres, et noolida mõni harjus, söödaks kunstkärbes. Kohalik jääger pakub meile mõõduka rubla eest kuuma sauna, nuluvihta ja neljakraadilist karget allikat. Lööme nahad pehmeks, suitsutame kala ja võtame veidi viina.

Öösel kiigutab tormipoiss, hommikul jõuame Barguzinski looduskaitsealale, kus külastame muuseumi, milles tolmub kümneid looma-, linnu- ja kalatopiseid, aga ka loodusteadust ja ajalugu. NSVLi kadumisega kadusid ka raha ja uurijad, aga mingi teaduslik vaim on paika jäänud. Järgmine päev püüan Segnanda äärest oma esimese lenoki - pruunika, tumedate täppidega forellisarnase vääriskala. Jõeäärne maastik on väga raskesti läbitav, kohati vajud vööni nuluvõssa või ragistad pleekinud jändrike rägas. Meie kapten korjab mädanenud haavapuud, Farose pardal lööb suitsema harjuseahi, kokk pakub ka kalakotletti, mis aetud harjusest ja lenokist. Viinavõtmine on hõrenenud, doseeritud õlled löövad veel vastu, Eestile mõtlen mitte üle viie sekundi ööpäevas.

Jamame Kabanaja ääres ja teeme dessandi Tompuda peale. See jõgi annab korralikku, kilost harjust ja sama prisket lenokki, kuid maastik on kohati veel hullem kui Segnanda ääres. Ilm on sitt - selge päikesepaiste, aga kala tuleb nii, et pooled tuleb tagasi jõkke päästa. Poisid nägid ka taimenit, mis kündis selges jões kui torpeedo. Aga - ainult nägid, ning asi juba seegi. Võsas ragistav Tõnu ehmatab mind kui karu. Sütel kergelt küpsetatud lenok maitseb nagu keedetud jõevähk.

Pärtlipäeva õhtul sildume Hakusõs, kus on palju soojaveeallikaid ja kus juba 52 aastat tegutseb 200 voodikohaga sanatoorium. Supelmajades vahetatakse riideid, isegi mõni saksa daame on parajasti siia ilmanurka ligunema jõudnud. Ja otse järve kaldal on potisinise sildiga kauplusekõkats, kus õllehinnad nagu meie Selveris.

Järgmine päev maabume Ajaja lahesopi liival ja seikleme Froliha mail. Ei jaksa enam hästi endast kakskümmend aastat noorematega sammu pidada. Lõikan üksi omaette fantastilisele, kohati harjustest ja lenokkidest lausa kubisevale mägijõe harule.

Õhtul keedame kaldal kalasuppi. Tosinkond igas eas meest on pimeduses koos ümber paja, millesse käib viinasorts ja susisev lõkketukk. Tõelisest Siberi uhhaast jääb puudu vaid elus kiisk. Vanim meist on pea poolt maailma näinud 72aastane Henry, kes räägib vabalt nelja keelt. Helbime piprast leent ja viskame viimast viina. Öösel on taevas tähiselt selge, sõber Põhjanael nõelab silma peast ja Linnutee valendab kui mustal kummil piim.