Eesti ühiskond oli ikka väga avatud…
Milline oli lapsepõlves teie esimene keel? Mis keeles te lapsena
mõtlesite?
Raske öelda. Kodus oli kaks keelt: vene keel ja eesti
keel. Eesti keelt rääkisin rohkem kasvataja ja köögitädiga. Kui olin
kolmeaastane, võeti mulle saksa guvernant. Kord ärkasin lõunauinakust ja kodus
oli ainult üks võõras tädi, kes rääkis võõrast keelt. See oli šokk. Tallinnas
oli tollal keskklassi ja haritlaste juures kombeks, et kolmeaastaselt pidid
lapsed hakkama saksa keelt õppima.
Käisime tante Annaga Hirvepargis, mille
nimi oli tollal Vereinsgarten, Saksa aiandusseltsi aed, mängimas. Seal olid
eesti, vene ja juudi lapsed kõik oma saksa tantedega. Minu tante, kes tundus
mulle vanatädina, oli 24aastane. Kodune keel oli algul vene, pärast tante Anna
saabumist aga saksa keel, sest ta sõi meiega koos lõunat ja siis rääkis kogu
pere saksa keelt. Mind pandigi saksa kooli.
Saksa keeles kirjutasin lapsena
oma esimesed luuletused ja näidendi, mille me viiendas klassis kooli mardiõhtul
lavastasime.
Kust teie vanemad pärinesid?
Isa oli Varssavi juudi
perekonnast, aga vanaisa, kes pidas lastele hariduse andmist kõige tähtsamaks,
pani pojad Peterburi ülikooli, mida peeti paremaks. Edasi õppis isa koos oma
noorema vennaga Pariisis Sorbonne’is, ülikooli lõpetas Belgias Liege’is.
Riigieksamid tuli teha Venemaal ja ta sooritas need Peterburis sel päeval, kui
puhkes Oktoobrirevolutsioon.
Ema oli pärit Tallinnast, tema kodumaja seisab
Laia tänava lõpul, too põiki asetsev roosaks värvitud kivimaja. Koolis käis ema
Narva maantee alguses Beljajevskaja gümnaasiumis. Suvitama koliti Kadriorgu
nikerdustega puumajja Mäekalda tänavas.
Teie isa oli sõja ajal Venemaal, aga milliseks kujunes ema
saatus?
Kui sõda algas, olin Narva-Jõesuus tudengite spordilaagris.
Ema helistas sinna, aga mina olin parajasti pargis kurameerimas. Ema elas siis
oma uue mehega Riias.
Sakslaste saabudes Riiga aeti kõik juudid getosse.
Magati kodus, aga päeval pidi minema tööle. Augustis enam koju ei lastud. Läti
juudid tapeti septembri algul. Ma ei tea, kus tema haud on ega midagi… Talle
sai saatuslikuks, et ta jäi Riiga. Tallinnast said need, kes tahtsid, ikka
evakueeruda.
Miks kõik Eesti juudid siiski ei põgenenud?
Haritlaskond
uskus, et rahva hulgas, kust on pärit Beethoven, Goethe ja Schiller, pole
millegi taolise toimumine võimalik… Näiteks minu kasuõe Helga Tõnsoni
pinginaaber Inglise Kolledžist Ruth Rubin, väga kena väike tüdruk, tahtis ära
Venemaale sõita. Tema vanemad olid aga kategooriliselt vastu: kuhugi me ei
lähe. Neil oli Viru tänaval kellassepaäri.
Kui ei oleks olnud just
küüditamist 14. juunil, kui väga paljud jõukamad juudi perekonnad küüditati,
siis oleks minejaid olnud palju rohkem. Aga kommunistide hirmuteod,
arreteerimised, küüditamised, natsionaliseerimised, korterite tihendamised,
olid veel värskelt silme ees. Mis me sinna kommunistide juurde lähme, sakslased
on ikka vana kultuurrahvas!
Lõpuks andis Ruthi isa ühele oma töötajale
varandust, kulda ja mis tal oli, et see lapse ära peidaks. Töötaja perekond
elas Hiiu basseini juures. Ruth oligi seal mõnda aega peidus, kui tema isa ja
ema olid juba tapetud. Kuid siis saadi ta kätte, ei tea, kas keegi naabritest
kaebas. Tema saatus oli väga kurb, teda, 14aastast tüdrukut, vägistati, piinati
ja lõpuks mõrvati.
Oli mitu peret, kus pool sõitis ära, suure skandaaliga,
minejatele ei antud midagi kaasa, ja pool jäi siia. Noored just tahtsid ära
sõita ja vanemad jäid.
Ei olnud selge, mida sakslastelt oodata?
No lehtedes ju
kirjutati ja küllap osaliselt ikka oli teada. Aga näe, haritud inimesed jäid ja
kõik said hukka. Mina olen ellujäämise eest tänu võlgu oma teaduskonna
dekaanile Herbert Niilerile. Ta ütles mulle kategooriliselt, et ma pean ära
sõitma. Minu sõber Peep Koort poleks saanud mind kuhugi ära peita, sakslased
panid ta enda vangi ja lõpuks põgenes ta paadiga Soome ja sealt Rootsi. Temast
sai Uppsala ülikooli professor.
Eestist lahkumine oli mulle kohutav
tragöödia, sest kogu mu elu oli olnud ju ainult Eestiga seotud. See oli ühe
maailma häving. Tollal Eestist lahkudes ei osanud ma kujutleda, et nüüd 60
aastat hiljem istun jälle Tallinnas oma toas.
Kirjutate raamatus, et olite vasakpoolne ja demokraatia poolt.
Kuidas mäletate 1940. aasta pööret?
Mäletan, et vaatasime Narva
maanteel oma maja ees 21. juuni rongkäiku. Marssijad olid sadamast ja kes teab
veel kust kokku korjatud ning nende seas siis üksikud intellektuaalid, keda me
tundsime. Nad suundusid Kadriorgu Pätsi juurde.
Ideed võlusid muidugi: vanad
revolutsioonilised laulud, “Marseljees” ning usk, et nüüd tuleb võrdsus, kõik
saavad õppida olenemata rahakotist.
Ometi elasite Eesti Vabariigis jõuka kihi elu, moodsas majas
kuuetoalises korteris…
Ma ütleksin keskklass. Aga inimeste
ebavõrdsus häiris mind alati, mõned kaasõpilased olid ikka väga vaesed.
Õiglustunne oli riivatud ja protestivaimu olin ma täis. Olin revolutsiooniline
tüdruk, mul oli võitlejahing. Julgesin õpetajatele alati näkku öelda, mida ma
arvan.
Majanduslikke muresid teie perekonnal polnud?
Kui mina
olin juba sündinud, siis küll mitte. Kuid revolutsiooni ja Venemaa kodusõja
ajal nägi noorpaar küll viletsust. Toidupajuki saamiseks käis ema
sõjaväehospidalis soolotantsuga esinemas.
Kui isa Eestisse tuli, ei osanud
ta ju algul eesti keelt ega saanud juristina töötada. Tal oli Balti jaama taga
väike ehitusmaterjalide ladu.
Isa õppis eesti keele kiiresti ära?
Ma ei tea, kas ta
seda kunagi süstemaatiliselt õppinud oligi. Aga ei saanud ju teisiti, ta pidi
ju oma töötajatega suhtlema. Sellest ajast, kui mina mäletan, tal keelega
probleeme polnud.
Teile hakkasid ka kõik keeled võrdselt hästi külge: eesti, vene,
saksa…
Ja pärast käis veel prantsuse madame… Nii et Inglise
Kolledžit lõpetades olid mul viis keelt suus, pluss veel ladina keel, mida
Ernst Nurm õpetas. Inglise Kolledž oli minu koolidest kõige vabameelsem:
segakool, noored õpetajad ja kuidagi väga avatud maailmale.
Mis ameteid juudid Tallinnas pidasid?
Väga hinnatud olid
arstid, näiteks kõrva-nina-kurguarst dr Tuch, lastearst dr Blumberg, nahaarst
dr Schwarz. Oli nii edukaid advokaate kui ka pillimehi. Viru tänaval oli kaks
kellassepaäri, Rubini ja Markovitši, samuti Gutkini riideäri. Olen mõelnud, et
eesti juudi rahvusgrupp on vist minu põlvkonnaga lõppemas. Ka minu generatsioon
on sõlminud segaabielud.
Mis seltskonnaga perekond läbi käis?
See oli väga kirju
seltskond. Minu ema parim sõbranna oli Emilie Martna, sotsiaaldemokraat Mihkel
Martna pojanaine. Siis doktor Busch, sakslane. Tema kohta rääkisid vanemad, et
ta ei hakka enne üldse opereerima, kui tal pole pits viina või konjakit hinge
all. Vahel käisid vanemad koos temaga Raekoja platsil varieteelokaalis
Marseille pidutsemas. (Hiljem oli neis ruumides restoran Vana Toomas.)
Doktor Buschil oli kombeks viimase pitsi peale ka klaas ära süüa. Meil käis
väga rahvusvaheline seltskond, eestlased, juudid, venelased, sakslased. Pärast
revolutsiooni oli tulnud Peterburist palju eri rahvustest inimesi.
Juut olla ei olnud tollal siis midagi erilist?
Krokodill
Pirita rannas oleks midagi erilist. Vahest olid ortodokssed juudid eraldi, aga
meie pere sünagoogis ei käinud.
Eesti ühiskond oli väga avatud. Mind häirib
väga vaidlus, kas 2007. aastaks peavad kõik vene koolid minema üle eesti keele
peale. No armas aeg – esimese vabariigi ajal oli ainuüksi Tallinnas seitse
saksa kooli, olid vene koolid, oli rootsi kool, juudi kool oli kahe haruga, üks
heebrea, teine jidiši keeles. Eestis oli 1926. aastast vähemusrahvaste
kultuurautonoomia seadus, mis võimaldas omakeelset haridust, kultuuri, teatrit…
Vähemusi aktsepteeriti. Näiteks oli eesti koolides hommikupalvus kohustuslik,
aga kuna seda pidasid luteriusu pastorid, olid õigeusklike, katoliiklaste,
juutide ja kõigi lahkusuliste peredest pärit lapsed sellest vabastatud.
Muidugi, eesti keele oskus oli tollal loomulik. Aga loomulik oli ka, et
eestlane oskas vene ja saksa keelt. Näiteks ajalehtedes oli tööotsimise
kuulutustes enamasti märge: oskab kolme kohalikku keelt. Ja neid keeli pidid
oskama kõik müüjad, ettekandjad, politseinikud, kõik, kes inimestega suhtlesid.
Kinos oli pool ekraani kaetud kolmes kohalikus keeles subtiitritega…
Teie isa teine abikaasa Helgi Tõnson oli omas ajas väga moodne naine…
Tema ümber oli eri rahvustest austajate ja sõprade ring. Huvituti
moodsatest mõttevooludest: Nietzsche, Freud, Adler, Jung. See oli edumeelne
ringkond.
Isa teine naine oli meie jaoks naiseideaal. Isal olid
filosoofilised huvid, eriti paelus teda budism. Ta luges prantsuse ajalugu ja
vene advokaadi Anatoli Koni teoseid. Nõukogude ajal töötas Riigipangas, hiljem
juriskonsuldina.
Kuidas teie, hea peaga tüdruk, ikkagi kehakultuuri õppima läksite?
See oli muidugi Ernst Idla pärast. Idla oli fantastiline, väga
karismaatiline isik, tõeline geenius omal alal. Iga tund oli nagu
jumalateenistus. Ta sai pärast Eestist põgenemist 1944 maailmakuulsaks. Rootsis
käis tema instituudi avamisel kuninglik perekond. Tema süsteem taotles keha
igakülgse arengu kaudu vabastada noor inimene kompleksidest ning kinkida talle
liikumisrõõmu ja eneseusku. Õpilased olid nagu vennaskond, me olime kõik
pühendunud ühele ideele.
Ilma sõja ja vapustusteta oleks saanud minust Idla
jünger. Astusin tema soovitusel Stockholmi Kehakultuuri Instituuti. See oli
1940. aasta suvel ja mulle öeldi, et te võite ju minna, aga tagasi te enam ei
saa. Minu jaoks aga polnud mõeldav väljaspool Eestit elada.
Olete kahetsenud, et te omal ajal Stockholmi ei
valinud?
Ei, üldsegi mitte. Siis ma oleks jäänud ikka ainult
võimlemise juurde. Aga ma olen alati ka kirjutada tahtnud. Kirjutasin juba
lapsena pidevalt päevikut. Vahel puudusin koguni koolist, et kodukirjandit
kirjutada, ei mõelnud isegi mitte vabandust välja, vaid ütlesin lihtsalt, et
kirjutasin. Inglise Kolledž oli ikka väga mõistev…
Kas tuleb ka järgmine köide?
Ma ei mõelnud üldse edasi
kirjutada, aga mind on hämmastanud vastukaja. Lausa võõrad inimesed on mind
tänaval tänanud ja küsinud, et mis sai edasi. Seepärast asusin ka järgmist
köidet kirjutama.
See räägib evakueeritutest Venemaal sõja ajal. Sellest on
nii vähe kirjutatud, see on tõesti maailm, mida peaaegu keegi ei tunne. Moskvas
Kehakultuuri Keskinstituudis oli poolsada eesti sportlast, kõik need kuulsad
Kree, Kotkas, Piisang ja kes veel Ja leiti võimalus kõik need poisid seal
töölaagritest ära päästa, tuua Moskvasse, anda süüa ja panna riidesse.
Alustan sellest, et sõitsin 16 ööpäeva hobusehaisulises loomavagunis, aga
pärastpoole Moskvas tulid juba rõõmsamad ajad…
(sündinud 1921 Tallinnas, aastani 1940 Rubinstein), lastekirjanik. Lõpetas 1945 TRÜ kehalise kasvatuse õpetajana. Töötanud oma erialal 1956. aastani, seejärel põhiliselt vabakutseline. Täiskasvanuile kirjutanud filmistsenaariume, ooperilibretosid ning koostanud koguteose “Ernst Idla – võlur Tallinnast”.
Aastavahetusel ilmunud mälestusteraamat “Avanevad uksed” pakub põneva sissevaate 1920.–30. aastate jõukasse ja haritud Tallinna juudi perekonda, kus lapsi kasvatatakse rahvusvahelises vaimus ja külas käib eri rahvustest seltskond. Jutustatakse saksakeelsest algkoolist, Tallinna Inglise Kolledžist avatud vaimust ning paljudest eri rahvuste ja seltskonnakihtide esindajaist, kellega arenev kirjanikuloomus kokku puutus. Raamat ja ühtlasi tollane maailm lõpeb minajutustaja põgenemisega Venemaale. Valmimas on mälestusteose teine köide.