Isegi orjasuhted on vastastikused
Lars von Trier töötab justkui kahes suunas. Üks on see, et ta on pisaraväänaja. Ta kohe eraldi tegeleb sellega, ta on otsustanud saavutada selles vilumuse. Ta ehitab sellist ratsionaalselt töökindlat sentimenti, mis pisara välja tooks. See võib vahest tunduda tüütu ja liiga metoodiline, aga põhimõtteliselt on see väga kinolik. Melodraama on kinematograafiline ja julge ettevõtmine, ja Trier on väga kinolavastaja. Laineid murdes väänas mingi mulle tundmatu sihtgrupi pisaraid ja sellepärast nagu erilist muljet ei avaldanud, kuigi oli täiesti arusaadav, mismoodi ta mõjub. Tantsija pimeduses oli juba oluliselt laiema vaatajaprofiiliga väänaja.
Selles teises suunas on ta teinud Idioodid, Dogville’i ja Manderlay. Minu arust on need filmid rohkem avatud, ehk loomulikumadki. Neis on vähem pealetükkivat jõudemonstratsiooni, ta ei eksponeeri oma oskust vahendeid kasutada, vaid kasutab neid.
Vaatamata teatrilava skemaatilisele keskkonnale ja jutustaja literatuursusele, milles film kulgeb, on vahendid Dogville’is ja Manderlay’s ometi väga kinematograafilised. Näiteks näitlejate mängulaad või subjektiivne ja ärev kaamerakäitumine. Ja siis veel see, et nagu oleks lava, aga üldplaanides selgub, et nagu ei ole ka. Eriti Manderlay’s. Teatrit on paljudes realistlikes filmides kordi rohkem. (Huvitav, et paljud 20. sajandi teise poole Euroopa filmilavastajad on oma sügavamad ja ehk ka parimad filmid teinud just Ameerika kultuuri teemal. Näiteks Wim Wenders või Werner Herzog. Nende käsitlused on reeglina jõulisemad kui ameeriklaste endi omad. Orjameelsust käsitlevat Manderlay’d ei oleks tõenäoliselt ameeriklane teinud.)
Kui läheb inimeste ostmiseks-müümiseks, selgub, et tegemist on üsna keerulise tootega. Isegi kui sa teda omad, ei või sa iial teada, mis tema sees toimub, ja sul ei ole tema üle eriti mingit kontrolli. Ehk ainult siis, kui ta on koostööaldis. Kui orjus osutub väljapääsmatuks olukorraks, milleks ta tavaliselt osutub, siis osutuvad ka orjad tavaliselt väga koostööaldisteks. Nad on soetatud kui masinad, täitmaks mingit funktsiooni, ja seda nad ka teevad. Ja täna, kus me omame masinaid, mis neidsamu funktsioone täidavad, teame me sellest, mis nende sees toimub, enam-vähem sama vähe. See on muidugi ebameeldiv ja sellepärast on loomulik, et kultuur, mis kasutab mustanahalisi masinatena, loob neist müüdi kui väga siirastest, avatud, vahetu käitumise ja mõttelaadiga loomulikest olenditest.
Kõige olulisem ja huvitavam sündmus Manderlay’s oli just see, et selgus vastupidine. Selgus, et mustad inimesed on väga vilunud teesklejad, et nende mõtlemine on keeruline ja mitmetasandiline, nagu inimestel ikka, ja et neil võib seetõttu olla ka andeid muudes valdkondades peale spordi, muusika ja seksi. Selgus, et jutt neegrikauba lihtsast ja loomulikust meelelaadist oli turunduskampaania, et veenda ostjat toote kvaliteedis ja töökindluses.
