Eesti tõud tõusevad taas
Ohus on ka eesti hagijas, keda nimekirjas pole.
Samas on mõnda Eesti-omast tõugu päris palju, näiteks eesti valgepealist lammast ja eesti mustapealist lammast - neid on kümneid tuhandeid. Eesti suurt valget tõugu sigu on veelgi rohkem, mitusada tuhat.
Kuid ohustatud tõugude nimekirja kandmist ootav Eesti raskeveohobuse tõug on hoopis kurvas seisus.
Ühes on kõik loomakasvatajad üht meelt: ainulaadsetest Eesti tõugudest tuleks trükkida postmargid.
Munakahur eesti vutt
Reku must karv läigib nagu suurilmadaami kasukas. See Põhja-Tartumaal Äksi asulas elav peni on saanud oma terve jume ja sileda oleku tänu eesti vuttidele.
Reku peremees, Äksi tõuvutifarmi omanik Rene Treier on oma koera päris ära hellitanud nende vutimunadega. Kui varemalt sõi Reku praakmune niisama, koos koortega, siis nüüd klopib peremees koerale kogelmogelit.
“Ühel vutimunal on nelja kanamuna toiteväärtus,” kiidab vutifarmi talitaja Marianne Moora, tema kasutab mahedamaitselisi mune omleti, rullbiskviidi ja tordi küpsetamiseks.
Treieri farmis nokib segajõusööta 1400 lindu.
Need linnud on kanged munejad, peaaegu nagu kuulipildujad. Keskmine munevus 305, teatab silt Äksi farmi uksel. See tähendab siis emaslinnu aastast munapanust. Kaht ühesugust vutimuna ei ole, nagu pole kaht ühesugust kivi.
Eesti vutil läheb praegu väga hästi, populatsiooni geneetiline tervis on hea, ütleb selle tõu üks aretajaid, põllumajandusülikooli professor Harald Tikk. Ta lubab, et veel käesolevast aastast peaks poeletist osta saama vutibroilereid, nii toorel kui ka suitsutatud kujul. Aretustööga on suurendatud eesti vuti keha massi ja muna kaalu (12 grammilt 14 grammini), suurem muna läheb poes paremini.
Peale Äksi leidub eesti vutte suuremal hulgal (3500) veel Matjamal Ülo Pullissaare farmis.
Põllumajandusülikooli teadur Viive Tikk on soovitanud eesti vutte pidada ka lemmikloomadena. Näiteks puuris köögiaknal, muidugi juhul, kui see aknalaud pole pere kassi lemmikpaik.
Väike ja võimas eesti hobune
Temaga sõitis Kalevipoeg. Rootsi kuninga sõjavägi sööstis tema turjal lahingusse. Kuni polnud veel Orlovi traavlit, edenes Simbirski ja paljude teiste Venemaa kubermangude postivedu üksnes tänu temale.
Ta käis juba 1867 Pariisis maailmanäitusel. Tänu temale on Eesti rahvas püsima jäänud - ajaloos on justkui nõnda kujunenud, et jäävad need rahvad, kes püsivad hobuse seljas.
Soomeugrilased olevat oma praegustesse asupaikadesse ratsutanud hobuse seljas.
Eesti hobune, kuidas kabjad käivad?
“Tänan küsimast,” vastab 20 aastat hobuseteadust õpetanud ja eesti hobust ka ise kasvatanud akadeemilise põllumajanduse seltsi president Heldur Peterson. “Eesti raskeveo tõul on palju raskem.”
Raskeveotõug on väljasuremise äärel. Möödunud aastal sündis eesti raskeveotõugu hobusel ainult 14 puhtatõulist varssa, eesti hobusel aga tervelt 93 puhtatõulist varssa.
Ühed inimesed ütlevad, et eesti hobune peakski jääma selliseks – madalaks muruniidukiks, kes sööb puhtaks rannakarjamaad. Teised ütlevad, et eesti hobune ei tohi paigal tammuda, teda tuleb edasi aretada.
Eesti hobusel tahavad “ratsutada” ka kinnisvarahaid. Nad reserveerivad Saaremaal rannaäärseid maid – mitte hobuse pidamiseks, nagu nad kuulutavad, vaid varjatud kinnisvaraäriks.
Peterson nimetab absurdseks, et eesti hobusetõu tuleviku eest hoolitsemisel jagavad maid kaks seltsi, eesti hobusekasvatajate selts ja eesti hobuse kaitse selts.
Sedamööda, kuidas inimeste jõukus kasvab, tuleb hobuseid juurde.
Vahepeal olime hobuse seljast maas, nüüd hakkame jälle hobuse selga tagasi saama, ütleb Heldur Peterson.
Eesti hagijas rahvuskoeraks?
Jooksuaeg pole veel alanudki, aga juba on perekond Kallavuse Tartumaal Kriimanis asuvast koertekasvandusest kaks kutsikat ära tellitud. Nii nõutud on 2500-3500 krooni maksvad eesti hagijad.
Mõni ütleb, et eesti hagijas on jahipidamiseks arg. Vello Kallavus on näinud eesti hagijat, kes hundile vastu astus.
Eesti hagija jahikirg on hirmus suur – kui ta minema paneb, ei pruugi tagasi pöördudagi.
Mõni ütleb, et aeglane eesti hagijas ei saa lagedal maal kitse kätte, aga see polegi eesti hagija ülesanne. Tema eriala on käpaliste, rebase- või jänesejaht.
Eesti Wabariigis oli jaht suurte hagijatega (näiteks soome ja vene hagijad) keelatud, Vello Kallavuse meelest peaks keskkonnaministeerium selle keelu taaskehtestama. Nii hakkaksid jahimehed rohkem omamaist eesti hagijat eelistama.
“Kui palju on oma koeratõuge Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal?” küsib Vello Kallavus. “Igas 20-30 tõugu, aga meil ainult üks.”
Vello Kallavus unistab, et riigivalitsejad kinnitaksid eesti hagija rahvuskoeraks.
Nudi- ja isepäine maatõugu veis
Laul, kas sa tuled mu juurde, hõikab Urve Voitk Luunja valla Muri küla Looga talu karjamaal. “Laulu, Laulu!”
Kolmeaastane Laul tuleb, jõudluskontrolli numbriga kollased kõrvarõngad päikeses helkimas.
Laul tuleb kenal sammul, see on hea märk, sest maatõugu veised on isepäised. Kui perenaine on sõbralik, on ka Laul sõbralik, kui perenaine pahandab, läheb Laul oma teed.
Täpselt nagu inimene, ego on hästi suur.
“Tema on meil kõige tõulisem, kõige heledam, lüpsab esimest poega,” lausub perenaine hella häälega.
Laul kinnitab perenaise sõnu end kergendama asudes. “Kui lehm situb, on teda hea pildistada,” kiidab perenaine pehmelt.
Laul on vee ja lapiga puhtaks pestud, kammitud, harjatud, paar päeva tagasi käis ta Ülenurmes näitusel ega ole jõudnud end uuesti poriseks teha.
Maakarja kasvatamine on traditsioon, ütleb Looga talu peremees Kaarel Voitk. Piimakogus on maatõugu veisel väiksem kui teistel tõugudel, aga mitte tohutult. See-eest suhkrusisaldus on kindlalt suurem, rasvaprotsent kõrgem.
Kõige madalam seis maatõugu veiste kasvatuses (Kaarel Voitki sõnul 1999-2000) on ületatud, entusiasmile on lisandunud riigi toetus.
Eesti maakarja kasvatamise seltsi teaduslik sekretär Käde Kalamees ütleb, et Eestis leidub 168 maakarja majapidamist ja 374 puhtatõulist aretustööks sobivat looma.
Kõige vanem Eesti lehm on ka maatõugu, Pärnumaal Lanksaare talus elav 21aastane Õõda. Pikka iga, Õõda!
EESTI VUTT
1988 eesti vutt luuakse vaarao- ja jaapani vuttide baasil.
1993 eesti vutt ülemaailmses säilitamist vajavate linnu- ja loomatõugude nimistus.
2001 eesti vutt Eesti ohustatud tõugude nimekirjas.
Aastani 2005 jätkub riiklik programm eesti vutitõu geneetiliste ressursside taastamiseks.
EESTI HOBUNE
Sihikindel eesti hobuse aretus algas 1921, kui Haapsalus alustas tööd tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut.
Eesti hobune on kantud vabariigi valitsuse määrusega 30. jaanuarist 2001 ohustatud loomatõugude loetellu ning ÜRO FAO ohustatud tõugude nimekirja.
EESTI HAGIJAS
Eesti hagijat hakati aretama 1947, kui NSV Liidu rahvamajanduse ministeerium otsustas, et igal liiduvabariigil peab olema oma koeratõug.
Eesti hagija tõustandart sai kinnistuse 1954.
Praegu elab Eestis üle 300 aretuseks sobiva hagija.
MAATÕUGU VEIS
Esimesed loomad said maatõu tõuraamatusse 1914. aastal.
1989 taastati Ain-Ilmar Leesmenti eestvõttel Eesti maakarja kasvatajate selts.
2000. aastal oli riigi toetus ühel maakarja lehmale 1035 krooni.
Ajakirjanik kui looma huviobjekt
Sel esmaspäeval närisid hobuseid meie riideid, sest unustasime leivatüki kaasa võtta.
Lehmad tulid meilt kompvekke lootes nii lähedale, et tundsime oma näonahal sooje hingeõhupahvakuid.
Emased koerakutsikad ronisid meile selga ja lakkusid meid, lihtsalt rõõmust.
Ingmar Muusikus muudkui pildistas loomi. Ja kui õhtu eel oleks teda saadetud eesti suurt valget tõugu siga pildistama, ta poleks ka siis põnnama löönud.
