EUROOPLASEKS SAAMISE LUGU
Euroopasse jõudsime meie - Homo sapiens sapiens - neljakümne viie tuhande aasta eest ja leidsime siit eest oma nõbu neandertallase. Neandertallane oli meist kohmakam ning karvasem, aga oskas temagi tööriistu - ka tapariistu - valmistada ja mõtet selle üle mõlgutata, mida käsi ei katsunud, silm ei näinud. Ta hoolitses nõdremate eest, leinas kadunukesi ja mattis oma surnuid maamulda. Neandertallane oli meie saabumise ajaks elanud Euroopas sada viiskümmend tuhat aastaringi vähemasti ja paistis, et ta tuli siin kõigega toime, ka siinsete jubedate külmade talvedega.
Kes seda enam täpselt mäletab, mis juhtus, aga umbes viieteistkümne tuhande aastaga sai plats puhtaks. Nähtavasti ei meeldinud neandertallastele meie tarm ning tõhusus, see uus uljas maailmanägemine, mis meie ettevõtmisi kannustas. Ükskõik kuhu läksime, igalt poolt lasi nad jalga, kuni järglasteta suri välja viimane käputäis, kes varjas ennast Gibraltari kaljukoobastes.
Siiski ei saanud me ennast tookord veel Euroopa peremehena tunda. Haripunkti jõudis viimase jääaja viimane suur jäätumine. Päratud liustikud katsid Skandinaavia, Soome, Baltikumi, põhjapoolse osa Poolast, Saksamaast, Inglismaast, Iirimaast. Meil tuli tagasi tõmbuda ja oodata. Osa passis põhja pool Musta merd, osa Lõuna-Prantsusmaal. Ent otsekohe, kui päike oli jää sulama pannud, võtsime taas oma kimpsud-kompsud ja alustasime taimete ning loomade kannul uut hõivamist. Eestisse saabusime üheteistkümne tuhande aasta eest. Me tegime sugu ja täitsime maad ja peagi oli kogu Euroopa meie oma. Juba varem olid Aafrika ja Aasia vabaks saanud Homo-perekonna hälbelistest liikidest (nagu Homo neanderthalensis, nii kadus jäljetult ka Homo erectus) ja meie suguvennad jõudnud Austraaliasse ning Ameerikasse. Homo sapiens´i triumf oli täielik. Meie kõrval ei olnud konkurentsivõimelisi. Inimene oli alistanud endale viis maailmajagu ja valitses kalade üle meres, lindude üle taeva all, kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad.
Vadistama olime õppinud juba Aafrikas ja pikal rännuteel selle põnevaks kõneoskuseks lihvinud. Missuguste tänapäeva keelte protovariante pruukisid protoeurooplased? Vastus on meie mälust pühitud. Küll aga oletab üks ilus - eestlastele meelepärane - hüpotees, et jääajajärgse Euroopa edelaosades olid levinud murded, mille tänapäevaseks järglaseks on baski keel, ja laial territooriumil Kesk-Euroopast põhja pool need murded, millest kujunesid erinevad soome-ugri keeled.
Indoeurooplased tulid hiljem ja tegid puhta töö. Mitte selles mõttes, et varem kandakinnitanutega oleks kordunud neandertallaste lugu. Uustulnukatel oli pakkuda palju sellist, mille peale ei olnud korilusest, küttimisest ja kalastamisest elatuvad vanad eurooplased tulnud. Näiteks oskasid nad taltsaks muudetud loomi valvatavas karjas pidada, nii et liha saamine ei sõltunud enam jahiõnnest, ja seemned, mis nad kevadel kobestatud mulda puistasid, andsid neile sügisel mitukümmend tera. Küllap vihises toonagi tapper ja lendas oda. Siiski oli väga paljudele uus sedavõrd ahvatlev, et nad olid nõus vanast eluviisist loobuma ja võõrastega semmima, peagi ka võõrast keelt purssima. Keda esiisade vaimud manitsesid järjepidevust hoidma, need otsisid pelgupaika kaugetest karulaantes. Aga enamus segunes ja sulas. Meie, eurooplaste, geenidest võib leida kinnitusi nii pikast olemisest kui ka korduvatest tulemistest.
Tänapäeva Euroopas on jäme ots germaani, romaani ja slaavi keeli kõnelevate rahvaste käes. Indoeuroopa keelepuus moodustavad need kolm eriti lopsakad oksad. Samast tüvest on välja kasvanud teisigi võrseid, nagu kreeka, albaania, balti (st leedu ja läti) ning kelti keeled. 25-liikmelises Euroopa Liidus saab ametlikus käibes olema ainult neli mitteindoeuroopa keelt. Maltal kõneldakse (inglise keele kõrval) semi keelkonda kuuluva araabia keele kohalikku teisendit. Ja Soomes, Ungaris ning Eestis on riigikeeleks kolm soome-ugri keelt. Kogu lugu. Kuusteist-seitseteist miljonit soomeugrilast neljasaja kahekümne-kolmekümne miljoni indoeurooplase vastu.
Igaüks teab, et Ameerika on rahvaste sulatusahi ja et Euroopas on säilinud põnev lapitekk. Ärgem siiski unustagem, et kõik need nelikümmend viis tuhat aastat, mis oleme Euraasia mandri lääneosa lauskmaadel ning mägedes, lagendikel ning metsades seigelnud, on siingi miilanud sulatusahi. Meid on pidevalt segatud, nii et ei oletatav etniline päritolu ega keelesuguluse olemasolu või puudumine ei määra meie antropoloogilisi iseärasusi või geenimarkerite asetust. Me oleme eurooplased, kitsa nina, kummuva (mittelameda) näo ja rohke habemekasvuga - lõuna pool pisut tõmmumad, lühipealisemad, jändrikumad, põhja pool rohkem valget verd, pikapealisemad, suuremat kasvu.
Zeus, too meelas eurooplane Olympose mäelt, viskas silma Foiniikia kuninga kaunile tütrele. Et kaunitari endale saada, moondus Zeus valgeks sõnniks, meelitas neidise sõnni selga ja ujus temaga Kreeta saarele. Kuningatütre nimi oli Europe. Ta sünnitas Zeusile kolm poega ja andis meie maailmajaole nime. Ent enamgi. Foiniiklastelt saime tähestiku ja kirjaoskuse. Sealsamas Vahemere idarannikul kujundati armuõpetus, millest moodustus Euroopa ühiskultuuri alussambaid.
Meie, eurooplaste, kultuuriline ning keeleline taust on kirev. Tollest kirevusest hoolimata on meil rohkesti ühiseid arusaamu ja tõekspidamisi. Allikad, kust oleme aastasadu elamistarkust ja -kavalust ammutanud, on ju samad. Nagu on meil ühine ka minevikutaak. Eurooplaseks saamise lugu on inimese enesemaksmapanemise lugu, vägivaldne ja ülekohtune.
