Valgustatud peatoimetaja
Eesti Ekspressi algusaastatel vaevasid toimetusele lähedal seisvaid mõjukaid inimesi puhuti kahtlused kultuurikajastuse möödapääsmatuses. Äkki kajastaks lugejaid enam erutavaid eluvaldkondi? 1993 Eesti Ekspressi peatoimetajaks asunud (ja kuni 1996. aastani teeninud) Priit Hõbemägi oli aga juba aastaid ühise õue peal puuriida juures oma äia Henno Rajandiga kultuurivestlusi pidanud ning vaimutööga Nooruse toimetuses niivõrd harjunud, et kultuuri-kahtlustest vaba. Veelgi enam, peagi hakkas Areeni toimetus tähele panema, et peatoimetajal on endalgi kirg moodsate kunstinähtuste vastu.
Aga mitte ainult kunstinähtuste: Hõbemägi oli Ekspressis esimene, kes avastas internetis surfamise sulni võlu. "Ainus tõeline arvutiinimene oli peatoimetaja Priit Hõbemägi, kellel oli privileeg viibida internetis," kirjutas kunagi Barbi Pilvre IT-ajastu lapsepõlvest. Algul oli Priit vaimustatud ka igasugu trendikatest juhtimisteooriatest. Näiteks tahtis ta toimetajate panust hinnata tähemärkide arvu järgi, aga paindliku inimesena loobus sellest peagi uuemate pehmemate õpetuste kasuks.
Hõbemägi oskas inglise keelt juba siis, kui seda üldiselt veel eriti ei osatud, ja luges kõiksugu moekaid raamatuid. See harrastus on säilinud, läinud aastalgi luges ta läbi viis (!) Haruki Murakami romaani, nagu ta LOE-küljel kinnitab. Vana bändimehena on ta vindunud melomaan. Aegade edenedes ja isiklike interjööride vaheldudes on Hõbemägi hakanud järjest rohkem tundma huvi disaini vastu, omandades silmapaistva eruditsiooni kaubamärkide, disainerite ja tooteseeriate alal. Mõne hea aasta eest võis Priitu sageli kohata kogunisti klassikalise muusika kontsertidel. Hõrk restoranikultuur pole Hõbemäge ka kunagi külmaks jätnud. Ja isegi moodne hullus semiootika ei ole Lotmani ajal Tartu ülikoolis mõnda aega vene filoloogiat õppinud mehele päris tundmata.
Hõbemägi on uudishimulik, andes sellega 15 aastat nooremaile tihti silmad ette. Ta tahab teada kõike võimalikku ja võimatut ja ei häbene, et ta veel ei tea, kui ta ei tea. See ongi tema kui elukutselise peatoimetaja pikaealisuse saladus. Priit on siiras trendiinimene.
Areeni toimetuses säilinud Priidu eakaaslastest kultuurisaurused ja vanad kolleegid tervitasid 2006. aasta sügisel taasleitud poega restitutsioonilise rõõmuga. Priit on naasnud kohta, kus ta alustas oma teed vabas ajakirjanduses. Vähemasti Areeni toimetuses pole puudu inimestest, kelle seas oma vaimupanemise kirge rahuldada. Tõsi, vahel on Priitu nähtud õhtusel ajal, kitarr kaenlas, majast välja hiilimas - oma bändi meil tõesti pole. Soolod, mida ta kui bändijuht eelmise aasta ajakirjandusauhindade kätteandmise peo üllatusesinejana mängis, olid päris pikad, konservatiivsed, ehk veidi claptonlikudki. Kuid mitte piinlikud või ebaprofessionaalsed. Muide, The Guardiani peatoimetaja Alan Rusbridger on sarnane entusiast, kuid harrastuspianistina! Ja Areenil on nüüd jälle olemas vanema rock'i plaadiarvustaja...
