7 plaati

Erinevad esitajad
“Rogue’s Gallery. Pirate Ballads, Sea Songs & Chanteys”
(Anti)

Visionäärist produtsent ja folgi & rock’i raskekahurvägi vanaaegsete mereinimeste töö- ja tavandilaulude kallal.
Ma pole järjekordset piraadifilmi näinud. Kas peakski. Kuid see, režissöör Gore Verbinski ja näitleja Johnny Deppi algatatud ja ennegi kummaliste ideede poolest tuntud produtsent Hal Willneri koostatud plaat rehabiliteerib minu jaoks ühe maailma, mis on olemas ka eesti rahvamuusikas ja selle uuendatud, kuid tüütuvõitu untsaklikes ilmingutes.
Idee ise on lihtne. Koguda kokku piisav hulk meremehelaule (43!) ja sobivaid esitajaid ja korraldada nende pooljuhuslik kokkusaamine New Yorgi, Los Angelese, Londoni ja Dublini stuudiotes. Ja kummalisel kombel on meie ees üks uus maailm, täis rasket tööd, vägivaldseid kapteneid, mereröövimist, sadamaprostituute, obstsöönsust ja kärakat. Isegi džentelmen Bryan Ferry on pandud midagi nii talle mitteomast laulma! Isegi Bono kõlab surevast meremehest lauldes siiralt! Lou Reed oleks nagu lauldava laulu ise kirjutanud! Seaded jäävad kuskile konservatiivsuse ja moderniseerimise vahele.
Veel tähelepanuväärset: Nick Cave, igasugu Wainwrightid ja McCarthyd, Pere Ubu David Thomase raskesti äratuntav “Drunken Sailor”, Sting, Van Dyke Parks, Jarvis Cocker, lõpulaulu laulev koomiksijoonistaja Ralph Steadman ja veel, ja veel...
Kusjuures materjali olla ka järje jaoks. 9
Tõnu Kaalep

The Mountain Goats
“Get Lonely”
(4AD)

Mõjuv folk armastatu poolt hüljatust.
The Mountain Goatsi liider John ­Darnielle, Ameerika omapärasemaid laulukirjutajaid, nimetatud ka parimaks “mitte-hip-hop sõnasepaks”, on pärast pikki lo-fi ja kassetiaastaid jõudnud juba neljanda “korraliku plaadini” maineka 4AD märgi all.
Kuigi produktsioon aasta-aastalt paraneb, on John õnneks jätnud oma loomingus olulisemad nurgad lihvimata. Jätkuvalt on laulusõnad valusalt isiklikud ja uus album on juba kes-teab-mitmes ühe läbiva teemaga plaat järjest. Kui 2005. aasta meistriteos “The Sunset Tree” rääkis elust last kuritarvitava isaga, siis nüüd on keskmes minategelase elu pärast armastatu poolt hülgamist. John on mahajäetuga toimuva nüansirikkalt lugudesse valanud, kirjeldades valusa tõega toimetuleku etappe nii detailirikkalt kui poeetiliste kujundite kaudu. Seejuures on tal õnnestunud osavalt vältida banaalsusi, kirjeldades kõike ilukirjanduslikus võtmes, parasjagu jahedalt, isegi kõhedust tekitavalt.
Seda seletab ehk ka tõik, et Darnielle on tuntud kui suur death-metal’i (eriti Deicide’i) austaja. Plaadil on aga kasutatud pille ja stuudiovõimalusi mitte palju rohkem kui tekstide toetamiseks hädavajalik. Darnielle’i nasaalset tenorit saadavad vaid akustiline ja basskitarr, sekka tšellot – lihtne aga mõjuv folk. 7
Tauno Maarpuu

The Feeling
“Twelve Stops and Home”
(Universal)

Pretensioonitu rockmuusika heale ilmale.
The Feeling (isegi oma debüütplaadil) juba tunneb ja teab, mida keset pop- ja rämpskultuuri elavale urbaanile vaja on. Tsillida muidugi – ja eriti veel sellise kõrvupaitava kvaliteetmuusika saatel, nagu seda sisaldab “Twelve Stops and Home”. Õrnalt iroonilises võtmes laulutekstid räägivad linlikult pinnapealsetest armusuhteist, muusikast kumab läbi 70ndate poprockihelindeid. Kõik on armas ja täiuslik.
See on muidugi tõsi, et selliseid bände on s ada ja miljon ja ega The Feeling massist kuidagi ei eristu. Samas võib küsida, kas uuenduslikkus ongi just see esmane kvaliteet, millele sellise muusika juures tähelepanu pöörama peaks. Ehk kõlbab hoopis praktiline väärtus? Sest The Feelingu pretensioonitu, sulgkerge kitarripop kõlbaks väga hästi näiteks bussiga töölt koju sõitva linnainimese lihtsaks rõõmuhetke tarbeks. Kujutage ette: Londoni sinikrae, klapid peas, vaatab bussiaknast välja. Päike paistab, vihma sabistab ja üle taeva laotub õrnalt The Feeling nagu vikerkaar. Kaksteist peatust (lugu) ja kodu. Pastelne britpop parimal kujul, midagi muud ei ole ja pole vajagi. 7
Mart Kuldkepp

Missy Elliott
“Respect M.E”
(Atlantic)

Missy parimad lood, absoluutselt.
Totaalne Missy. Missy ilmus viimatisele MTV videoauhindade jagamisele kui amorfne must kollektor, lõputult paisuv emaämblik lastedžiibis. Tulnukas Missy. “She’s a B**ch” videos Tron Missy ja kärbes-Missy kalliskividega, lisaks amfiibinimene Missy. Ja muidugi “Supa Dupa Fly” Missy. Keelerewind Missy. Loo “Work It”, kokutus (pum-pum-pum) ja rewind kirjeldavad erinevaid sotsiaalseid tüüpe näiteks AdidasMissy, prostituut Missy, vanakooler Missy. Feminiinne Missy – Issi Missy. Uuenduslik Missy. “Get Ur Freak On” kui 21. sajandi huvitavamaid lugusid, sawago sawago. Mitmejaoline Missy, eriti videote faasid, segipaisatud alguste ja lõppudega “We Run This” või “Lose Control”. Siis veel õpetlik Missy, Jaxx Missy, Timba Missy, sentimentaalne Missy, Yssim iTToille põmm-põmm trummid. Kõige tüüpilisem Missy. Missy Flamboyante lahti- ja kokkulõigatud Missy Minimalistiga. Bränd Missy. Täielik tsirkus Missy, täielik best of tsirkus. Täielik kino!
Parem oleks Missy, “Perspect M.E”. Meist ülevalpool seisev misside galerii ja käskiv kõneviis, teeb siis kokku – KissMissy – hollaaaa. 9
Aleksander T. Yostafa

Jurassic 5
“Feedback”
(Interscope)

Räppgrupp ilma Cut Chemistita.
Nii, põhiprodutsent Cut Chemist lahkus grupist ja see on Jurassic 5 esimene album ilma temata. Tühja kohta on tulnud täitma Salaam Remi ja Scott Storch, aga enamik lugusid on teinud teine statsionaarne produtsent DJ Nu-Mark. Ilma pikema jututa võib öelda, et tegemist on Jurassic 5 kõige nõrgema albumiga. Mitmed lood (“Radio”, “Brown Girl”, “Work It Out”) on selle smart-hop-kollektiivi kohta arusaamatu kommerts. Tundub, et Jurassic 5 on teadlikult ideaalid aknast välja visanud ja hakanud raha peale mõtlema, nagu seda tegid aastaid tagasi nende L.A. võitluskaaslased Black Eyed Peas. Asi pole muidugi nii hull kui viimasel juhul, aga eks see hinge müümise protsess võtab aega ka. Ja no Dave Matthews Band? Mis toimub? Räpp-horror-kollaboratsioonide nimekirjas on see tabeli tipus koos Nelly & Tim McGraw’ga. Kuidas ma ka ei proovi, ma ei leia siit albumilt seda avasilmset optimismi ja tegemisrõõmu, mida pakkusid näiteks Jurassic 5 varased EPd, või “Quality Control”. Ainus, mis nüüd on jäänud veel teha, on palgata atraktiivne naislaulja ja järjekordne kommertslaip ongi sündinud. 4
Tristan Priimägi

Cut Chemist
“The Audience’s Listening”
(Warner Bros)

Produtsent ilma Jurassic 5ta.
Kui Jurassic 5st lahkunud Cut Chemist oleks telekokk, siis selline, kes räägib teile pikalt ja laialt, mis nugadega ta mida lõikab ja mis panniga praeb, ning demonstr eerib oma suurepäraseid hakkimis-, lõikamis- ja segamisandeid, aga lõpuks ei saa keegi aru, kas professionaalselt valminud toit on magus või soolane. Siin on kaugelt liiga palju rabelemist, ning võrreldes teiste instrumentaalsete hip-hop-maastike tootjatega, nagu DJ Shadow või RJD2, pole siin piisavalt narratiivi – komponendid ei moodusta tervikut ja tihti jääb mulje, et valmistamise protsess on olnud olulisem kui lõpptulemus.
Plaat leiab korraks fookuse neljanda loo “The Garden” ajaks, mis sõidab Astrud Gilberto sämplil ja suudab bossanova värskelt kõlama panna (mis pole sugugi lihtne ülesanne). Üldse sobivad sellele plaadile mõtisklevad momendid rohkem: “Storm” koos Edani ja Mr. Lifiga ühendab abtraktse teksti-jazz’i ja nõudliku elektro ning “Spoon” on sügisene idüll, mis põhineb Poola 70. aastate bluesbändi Breakout lool. Lõpp läheb päris heaks, aga kokkuvõttes tundub, et äkki veidi vara lasi välja selle plaadi. 6
Tristan Priimägi

Growing
“Color Wheel”
(Rock Action)

Hästi õnnestunud seisundiplaat (loe: post-rock helimaastikud).
Kui paar nädalat tagasi ilmus Tortoise’ilt nelikkogumik “A Lazarus Taxon”, ei saanud ma peast välja kujutluspilti, et see ongi post-rock’i massiivne hauakivi – “siin elas, undas ja krõgises Post-Rock kunagi 90. aastate teises pooles, olgu aeg tema vastu armuline”. Instrumentaalduo Growing tahab aga tõestada vastupidist, ja pakub oma uuel albumil segu drone-rock’ist ja post-rock’ist, äratades surnust üles mitmed nimed läinud aegadest ja stiilidest. Avalugu “Fancy Period” algab vaoshoitud kitarritransiga, mis meenutab ehk Stars Of The Lidi ja teisi Ameerika plaadifirma Kranky artiste, ja kerib end siis kuskile käima ununenud võrgumüra ja üksteist katkestavate sageduste vaikellu, mida kuulates vilksavad peast läbi sellised nimed nagu Oval ja Nobukazu Takemura. Sarnaselt avalooga jagab Growing end ka ülejäänud albumi vältel kitarriuminate ja elektrooniliste pisidetailide vahel – selge on see, et “Color Wheel” on seisundiplaat, mille eesmärgiks on tekitada meeleolu, helimaastikke, mitte niivõrd edastada kon­kreetset meloodiat. Kuue loo ja viiekümne minuti vältel tuleb see neil minu meelest päris hästi välja. 8
Tristan Priimägi