Jumalik komöödia
Kahe aasta eest ilmus Euroopas märatsenud ketserluspolitsei ja Tomás de Torquemada tegudest 800-leheküljeline uurimus, millega Vatikan lootis punkti panna loetamatule hulgale väljamõeldistele, mille tagajärjel "inkvisitsioon olevat muutunud meie kujutelmades usuvägivalla arhetüübiks". Viimane inkvisitsioonikohtu istung toimus 1832. aastal. Paavst Johannes Paulus II palus andestust inkvisitsiooni väärtegude eest, sest jõudis arusaamiseni, et pühaduseteotus, mis lähtub isiklikest tõekspidamistest on eraasi. Nõidasid ega teisitimõtlejaid tuleriidal enam ei põletata.
Tõekspidamised kohtu alla
Saudi Araabia prints ja siseminister Nayef Ben Abdel Aziz kutsus Euroopat üles Taani karikatuure hukka mõistma ja joonistajaid karistama. Kardinal Achille Silvestrini kirjutas Itaalia päevalehes Corriere della Sera, et religioossete veendumuste naeruvääristamine on hoolikalt ettevalmistatud irvitamine usu üle, et toonitada väljendusvabaduse ülimuslikkust. Kuue eri religiooni ja doktriini esindajad kirjutasid oma ametlikus teates karikatuuride kohta, et "Prohvet Aabrami lastena mõistavad nad hukka lugupidamatuse islami prohveti Muhamedi vastu, keda nad väga austavad ning kellega töötavad üheskoos, et valitseda maailma jumalikus armus".
Pole üllatav, et piiskoppide kogud, juutide rabinaat või protestantide konsistoorium on andnud teada, et mõistavad täielikult moslemite meelepaha. Juba mõned aastad on usuringkonnad võtnud õigusküsimustes sõna, mõistes, et oma eesmärkide eest tuleb tugev seista ka juriidilisel tasandil. Näiteks juhtumite puhul, mil tegemist usukuuluvusest tuleneva diskrimineerimisega või muu sarnasega. Prohveti kujund on ühine element kõikide jumalikul ilmutusel põhinevate religioonide õpetustes. Reageerimiskiirus, millega juudi ning ristiusu liidrid tulid appi haavatud muhameedlastele, tõestas, et uskkondade omavaheline solidaarsus vastandub ilmalikule ühiskonnakäsitusele.
Konservatiivsed usklikud, olgu nad kristlased, juudid, või moslemid, nõuavad inimõiguste üldkehtivuse osas teatud erandeid või esitavad omapoolseid tingimusi, näiteks kui kõne all on abort, kloonimine, homoabielud, biokeemia lubatavus või jumalateotus. Küsimus on selles, millise piirini peaks seadus kaitsma jumalateotust, väära ajalookäsitlust või näiteks ligimesearmastust. Käesolev dilemma ulatub kaugemale: kus on piir inimõiguste ning loomu- ja jumalaõiguse vahel? Debatt karikatuuride üle ei vastanda mitte ainult läänt ja orienti, vaid esitab selge küsimuse riigi ja kiriku vahekorra kohta.
Lääneriikides on väljendusvabadus piiratud kahe teguriga: seaduse ning teatud sotsiaalse konsensusega. Antisemitism on üleüldiselt hukka mõistetud, kuid kohtu kaitse laieneb ka teistele valdkondadele. Näiteks keelustas Pariisi linnakohus Marithe-François Girbaud’ reklaami, mille lavastuses olevat selge vihje Leonardo da Vinci kuulsale maalile "Püha õhtusöömaaeg". Jeesuse jüngrid olid asendatud napis rõivais naismodellidega, millest piisas, et rõivamärki pühaduseteotuses süüdi mõista. Mõistes hukka rõivamärgi reklaami, püüdsid kohus ja prokuratuur luua kristliku tundlikkuse piiril seadusest kõrgemaloleva pretsedendi.
Ent sallivuse suhtes võib avalik arvamus olla tihti kõikuv. Nii mõnigi Prantsuse ajaleht jätaks ilmutamata intervjuu koomik Dieudonnéga, kes on tuntud juudivastaste hoiakute poolest. Isegi kui koomikut pole tänaseni süüdi mõistetud, hoiab ajakirjandus temast eemale sama teadlikult, nagu ei kiputa ilmutama pilkavaid karikatuure pimedate, liliputtide, homode või näiteks mustlaste aadressil. Hirmu tuntakse pigem halva maitse kui seaduse ees. Samas on väärituid karikatuure islamiusuliste aadressil palju kergem ilmutada, sest Euroopas on viimaste suhtes juba eos vastumeelsus ja seda paljuski massilisele sisserände tõttu.
Emotsioon seaduse asemel
Valgustusest alates on Euroopas öeldud, et religioonid on uskumuste süsteemid või kujutlused, mida võib vabalt analüüsida, kritiseerida või teha naerualuseks. Sama kehtib ka poliitiliste teooriate kohta. Ajaloost nimetagem Voltaire’i, kes võitles sallivuse ja kodanliku avalikkuse eest, ning katoliku kiriku piiramatu türannia vastu ning Rousseau’d, kelle kirjapandud "tsiviilreligioon" kujutab endast eetilist alust, mis tagab ühiskonna liikmete sotsiaalse ühtekuuluvuse. Vabariiklik ilmalikkuse põhimõte tähendab religioosset neutraliteeti, esindades riigi sallivust.
Kui usklikele on religioon jumalast, usk püha ja taevalik, siis jumalakartmatuile on see vaid paljas kultuurimanifest, mida nemad paraku ei jaga. Demokraatlikus riigis on ainult üks norm: ühelgi liikumisel ega huvigrupil pole õigust pidada ennast seadusest kõrgemaks. Euroopas oleme jagamatud, ilmalikud, demokraatlikud ning sotsiaalsed, vabad, sõltumatud ning suveräänsed, nagu kirjutavad põhiseadused siin ja seal. Siin tagatakse kõigile kodanikele seaduse ees võrdsed õigused, lähtumata nende päritolust, rassist või usukuuluvusest. Euroopas tunnustatakse kõiki uske. Näiteks kinnitas Parantsusmaa 1905. aastal riigi ja kiriku lahutamise kohta käivas seaduses neutraliteeti religiooni suhtes. Avalikus sektoris, mis on kohaldatud ilmalikkuse põhimõtetele, suhtutakse religiooni samuti kui liberalismi, kommunismi või astroloogiasse.
Ent politoloogide sõnul on Euroopa sekularisatsioon tihti poolik. Hiljutine paavsti lahkumine tõi esile siinsed suhtumiserinevused – toimus äge arutelu pooles vardas lehvivate riigilippude üle. Niinimetatudleinarüüs sekulaarsusega näitas Euroopa, et siin on kirikuga ka täna eriline suhe. Või näiteks Pariisi linnapea Bertrand Delanoë soovitus nimetada Jumalaema kiriku esine väljak lahkunud paavsti auks Johannes Paulus II platsiks. Või Vahemere maade valitsuste poolt kehtestatud vaikuseminutid usuliidrite surma puhul.
Polsterdatud sõnavabadus
Euroopas, kus ilmalikkuse põhimõte peaks olema üldkehtiv, eksisteerib siiski nn polsterdatud sõnavabadus, mille kõrval tunnistatakse ka teatud suuremat sallivust ja lugupidamist uskude suhtes. Sellised topeltstandardid on võtmas juriidilist vormi ning karistus jumala teotamise eest ei pruugi Euroopa seadusteski olla enam kaugel.
Kehtiv õigus öelgu, kas pommturbaniga Muhamed kuulub seaduse kaitse alla. Euroopa Komisjoni justiitsasjade voliniku Franco Frattini sõnul "toidab eri arvamuste konflikt, isegi kui tegu on karmide seisukohtadega, poliitiliselt vaba poleemikat ning selline praktika asendab relvad ja vägivalla sõnade ning ideedega".
Kuid probleemi tuum ei seisne ju selles, et rünnakud olid Taani ja Prantsusmaa ehk kahe Euroopa Liidu liikmesriigi vastu. Juhtus see, et Euroopat sunniti oma väärtusi moslemi maailma mõjul ümber hindama. Maastrichti, ja hiljem Amsterdami lepe kinnitavad, et liit on loodud õigusriigi põhimõtetel ning seisab hea vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste tunnustamise eest, ning lisab, et liit tunnustab kodanike põhiõigusi. Liikmesriikide õigustraditsioonid ning -süsteemid võivad olla erinevaid, kuid on kindel, et kõik liikmesmaad seisavad kindlalt rõhumise, diskrimineerimise, rassismi ja ksenofoobia vastu. Karikatuuride poleemika jõuab punkti, kus ühed nimetavad karikatuure rünnakuks islami vastu ja vaenu õhutamiseks moslemikogukonna suhtes, kutsudes kaitsma isikute õigusi ja vabadusi selle islamofoobse akti puhul. Teised kaitsevad karikatuure väljendusvabaduse nimel, taunides tsensuuri ning toonitades uskude kui mõttesüsteemide kriitika vabadust.
Euroopa on defineerinud oma tõekspidamisi kahes alustekstis: Euroopa Inimõiguste Konventsioonis ja Euroopa Liidu Inimõiguste Hartas aastal 2000, viimane integreeriti ka Põhiseadusliku leppe projekti. Mõlemad dokumendid räägivad väljendusvabadusest, ent nendivad, et see kaasab endaga teatud kohustusi ja vastutuse, piiranguid kohaldatakse "isikute õiguste või hea maine kaitseks". 25 Euroopa liikmesriiki vaidlesid selle teksti üle, kuid olid suutmatud diskriminatsiooni seadusraamistiku osas lõplikku kokkulepet sõlmima. Aga just see raamistik saaks täpsustada väljendusvabaduse otseseid piiranguid.
Ameerika kolumnist Dave Berry kirjutab essees "16 things That It Took Me Over 50 Years To Learn", et "inimene, kes soovib teiega jagada oma nägemust religioonist, pole eales huvitatud teie seisukohast". Ligi 20 aastat tagasi puhkes pime hüsteeria ümber Salmon Rushdie raamatu "Saatanlikud värsid", mille tõttu Iraan kuulutas kirjanikule püha sõja. Toona luhtusid jõupingutused teineteisemõistmiseks ja vastuseks puhkes islamiterrorism. Toimunust pole aga midagi õpitud. Märatsejad, kes panid tule otsa Euroopa riikide saatkondadele Lähis-Idas, lasid taas mööda hea võimaluse näidata, et islam ja demokraatia suudavad toimida üheskoos.
Meil tekib aeg-ajalt juhus oma kogemustest õpitud küpsust väljendada, kuid pahatihti laseme selle võimaluse mõtlematult mööda.
