Kirjanike majas lehvis vana biitniku vaim
Tallinna kirjanike majas esitlesid läinud nädala kolmapäeval Allen Ginsbergi vastselt eesti keeles ilmunud luulevalimikku “Ameerika” tõlkijad ja Ginsbergi enese hääl, mis kõlas salvestustelt. Sai kuulda, kuidas on Ginsbergi tekstid muusikaliselt inspireerinud Paul McCartneyt ja Philip Glassi. Kohapeal võttis viisi üles Contra.
Jürgen Rooste:
Ginsbergi tõlkida oli tegelikult raske. Ma tegin seda küll täiesti spontaanselt nagu tekstikahur, need mõned üksikud tõlked. Seetõttu ei saand need ehk ka kõige paremad. Aga meie kirjutamislaadid on mõneti sarnased – sellist asja on isegi raskem tõlkida kui mingit erinevat, kõrvalt nähtud stiili, viisi. Sest iseenesest ja oma kirjutusviisist (seega siis ka veidi Ginsbergi omast) ei ole ma nii teadlik.
Ginsbergi ja mõnede mu põlvkonnakaaslaste (ka mu enda) sarnasus peitub kirjutamises kogemuspõhiselt. Enne tuleb elada, haarata, koguda, kuulda ja näha, siis saab kirjutada… Mis ei tähenda, et midagi ei või välja mõelda, a pea kõikide asjade taga on mingid pärislood, pärismaailmad.
Ginsberg oli oma põlvkonna esilaulik, kõuehääl, prohvet ja kuulutaja. Nagu enamasti tarkade ja läbinägelike meestega juhtub – need, kes võimu ja raha juures, teda enamasti ei kuulanud. Ega kuula. Aga tema hääl annab mingi usu ja tunde, et hääd mõttevood mööda maakera pinnakurde siiski vonklevad.
Tõnu Õnnepalu:
Mina tõlkisin Ginsbergi aastal 1990, kui ma olin Vikerkaares toimetaja. See oli Peeter Sauter, kes tutvustas mulle siis Ginsbergi ja biitnikke üleüldse. Lugesin ja see oli väga huvitav ja siis tegin neist Vikerkaare erinumbri.
20. sajandi luules on Ginsberg ju selline väga tähtis kuju. Tema puhul on võibolla kõige olulisem see, et ta tõi uuesti suulisuse luulesse. Tol ajal oli sellise suunaga teisi autoreid ka, aga Ginsbergi juures oli just hästi tugev see, et mitte ainult kirjutada, vaid ka laulda ja rääkida. Ühesõnaga esitamine oli peaaegu sama tähtis kui tekst ise. Selles mõttes oli ta nagu Ameerika Homeros. Laulik, rapsood, kes kandis ette oma luuletusi. Ja need ettekanded olid hästi kuulsad.
Sajandilõpu luulet on ta hästi palju mõjutanud. Ma ei tea, kui palju just Eesti oma, aga eks ta Eesti luulesse saab nüüd tagantjärele mingisuguseid impulsse anda. Mõnes mõttes on Ginsbergi looming hästi omas ajas, aga teisest küljest kõik see sõjavärk, see juudi – ja Palestiinavärk praegu eriti aktuaalne. Ja kogu see Ameerika asi. Ka kultuur muutub jälle suulisemaks.
Contra:
Mind inspireeris juba see, et Ginsberg oli mul praktiliselt esimene tõlkimiskogemus. Samuti see, et selgus, et tal leidub samasugust riimilist luulet nagu mul. Mulle oli see suur üllatus. Varem olin sellist tüüpilisemat Ginsbergi lugenud. Igal juhul ma nautisin tõlkimist.
Ega see Ameerika värk pole eriti muutunud. Areneb edasi samas suunas.
“Luukerede ballaadi” olin internetist lauluna paarkümmend sekundit kuulnud. “Vana tiiki” kuulsin originaalis alles nüüd, mina laulsin seda oma ettekujutuse põhjal valminud viisil. Aga väike äratundmine tabas mind originaali kuulates siiski. Minu variant oli rohkem punk, originaalversioon oli kantripärasem.
Lauri Kitsnik:
Hetk, kui Ginsberg mulle isiklikult mõjuma hakkas oli, kui kuulasin tema lindistusi, kus ta ise loeb oma luuletusi. Olin teda enne erinevatest antoloogiatest lugenud ja kohati tekkis mul isegi kahtlus, kas ta on ikka nii tähtis kuju. Paljalt lugemine ei jätnud nii võimsat muljet.
Hakkasin Ginsbergi tõlkima ka selle pärast, et tema loomislaad on hoopis erinev mu enda omast. Teist tüüpi. Ginsberg on hästi intensiivne, tema juures on väga tähtis positiivsus. Ta tahab jõuda transi seisundini. Väga suur hulk maailmas kirjutatud luulet on kurblik romantiline kaeblemine. Ginsberg on võibolla ainult oma varasemates tekstides laskunud sellisesse. Aga siis, kui ta oma hääle tõeliselt leidis, on ta kirjutanud ainult rohkem või vähem ekstaatilisi tekste. Mis on nii kirjutajale kui kuulajale või lugejale hästi vabastav.
