Gay-elu sissejuhatus algajatele
Moodsa queer-teooria (pervoteooria?) keeles on Emil Tode uusim raamat “Raadio” homoidentiteedi konstrueerimise lugu. Ainult et kui pervoteooria paljastab seda, kuidas kultuurid läbi aegade on läbi keelekasutuse, seadusandluse ja teiste institutsioonide määratlenud homoseksuaalsust, uuemas ajaloos põhiliselt kui karistatavat kõrvalekallet heteroseksuaalsetest normatiividest, siis Emil Tode oma raamatus lausa kinnistab kõiki neid heteroshovinistlikke arusaamu, mis homode kohta üldlevinud. “Raadio” minategelane-protagonist on üliseksuaalne, kõikuva enesehinnanguga, ülitundlik, nartsislik, pidevas identiteedikriisis keskealine mees. Eriti põlistab Tode “Raadios” arusaama homode üliseksuaalsusest, tehes seda nii veenvalt, et kriitik Andres Langemets tõdeb EPL arvustuses 20. detsember 2002 “tal on vaid seksuaalne sättumus: homo, pédé”.
“Raadio” peategelane on Tode mina kõrval keegi lauljatar Liz Franz, kelle prototüübina Langemets tuvastab kirjanik Viivi Luige. Liz Franz on see, keda minategelane läbi aastate armastab ja imetleb, kelleks ta tahab tegelikult saada, see on diiva, vanem naine, pigem androgüünne kui naiselik, biseksuaalne, loominguline, andekas, sama pidetu kui autorimina, samas aga võimukas ja autoritaarne. Kindlasti on siin viiteid homokultuuri glamuuri- ja staariihalusele ja transvestismile. Muide, selles arenguloos on märkimisväärne tekstikoht, kus minategelane meenutab lapsepõlve, kuidas ta ema riietes ja kingades peegli ees staari esitas. Armastus Liz Franzi vastu, keda peategelane tollal veel ei tundnud, õigemini selle armastuse juured on lahti räägitud siin.
Meenutagem seoses Liz Franzi looga mõnda sarnast juhtumit popkultuurist: Michael Jackson pihtis kunagi, et lõikab oma nägu selleks, et saada sarnaseks oma iidoli Diana Rossiga, eesti gay-laulja Erkki Otsman on veenvaim diivade diiva Marlene Dietrichina.
ABBA staare on järgi tehtud nii palju, et seda ei jõua üles lugedagi (eredaim juhtum ehk geiduo Erasure).
Miks mitte meenutada ka toredat tõika, et mõnes gay-ringkonnas olla populaarne mängida selstkondlikel koosviibimistel Dallast ja Dünastiat – kõiki neid fuuriaid ja ülinaisi ´a la Joan Collins.
Keegi, kes Freudi teooriatega tuttavam, võiks seda mõttekäiku jätkata, aga ilmselgelt on siin taga mingi sümbiootiline armastus ema vastu, millest täiskasvanuna ei suudeta ega tahetagi välja tulla ja mille osaks saavad valitud vanemad autoriteetsed ja sädelevad naisisiksused.
Tode on tegelikult oma tegelase loo kaudu kirjutanud – tahtmatult, ent võib-olla ka teadlikult -- esimese eestikeelse sissejuhatuse geikultuuri. Kõik need põgenemised suurlinnade anonüümsusse, et seal valla päästa oma mahasurutud ihad; nartsissism – kui sarnased on need ilusad hoolitsetud, justkui kloonitud poisid, kelle parvede hulka minategelane suurlinna öös tahab kaduda; missugused mimikrid, et geikultuuri olemuslikult põlgavas heteroühiskonnas ellu jääda.
“Raadio” kirjutaja-positsioon ei seostu Eesti kultuuriga, kuigi terve raamatu läbiv teema on eestlased ja Eesti. Siin ei ole mingit kirglikku ega ka vaikimisi “meie-eestlased” vaatenurka: suures osas autoerootiliste seksistseenide vahele on põimitud -- rõhutatud neutraalsusega -- entsüklopeedilist materjali maast ja kultuurist nimega Eesti. Distantseerimise võtteks on ka paljude mõistete prantsuskeelsed vasted teksti sees sulgudes ja seletused lehekülje all viidetes. Muidugi, autor on elanud aastaid välismaal, kuid tema kaugenemine “eestlusest” on ikkagi teadlik tahteakt, kui võrrelda näiteks suvalist väliseestlase narratiivi, kus ennast ja eesti kultuuri samastatakse ka siis, kui kultuurierinevused on lausa karjuvad.
Mingitel põhjustel ei taha Tode autorimina eestlusega samastuda – aga miks peakski? Kas on see eksistentsiaalne geiüksindus: kuna kodukultuur ei aktsepteeri midagi, mis on inimese isiksuse seisukohalt keskne ja määrav, siis tõrjub isiksus alateadlikult ka seda kultuuri? “Raadio” jätkabki selles mõttes Anton Nigovi “Harjutustest” tuttavat geiüksinduse lugu: seda üksindust toidab võimetus kuhugi kuuluda, pidetus, pidev rahutus, igatsus armastuse järgi ja pidev süütunne.
Langemets leiab, et autori protagonist on ennekõike eksterritoriaal, et Tode on ennekõike kirjanik, kes ületab igasuguseid piire: soo-, riigi-, põlvkondade-pseudonüümide piire. Ja pole ehk ülearune meenutada, et Todet süüdistati juba “Piiririigi” ilmumisel eurokirjanduses, mis “meile võõras”.
Kuidas küla koerale, nõnda koer külale, võiks siinkohal lõpetada eesti vanasõnaga.
