Õndsaks saamine

Jaak Kilmi ja Andres Maimiku käest saab sissejuhatuse müümise kunsti Margit Tõnson.

Eesti filmikriitikute igavene nutt ja hala teemal, et meie tillukese vabariigi kineastidel puudub sotsiaalne närv ja tahtmine kaasaja teravaid probleeme torkida, vaibub harilikult mõneks ajaks siis, kui tandem Andres Maimik (36) ja Jaak Kilmi (32) järjekordse aktuaalsusest pungil filmiga välja tulevad.

Võbinaid ühiskonnas on tekitanud ilmselt iga nende teos, alustades "Suurest õest", "Päkapikudiskost", Isamaa ilust". Lisagem "Elav jõud", otsapidi ka "Vali kord". Vahepeal see loominguline aatom pooldub ja tulemuseks on mängufilmid (Kilmi "Kohtumine tundmatuga", "Sigade revolutsioon", Maimikul töös "Jan Uuspõld läheb Tartusse"). Koostöötamise klapp saadi kätte juba Tallinna Pedagoogikaülikoolis Arvo Iho filmikursusel õppides - ühise stsenaariumi järgi valmis ka Jaak Kilmi lõputöö "Külla tuli".

Mõlemad saavad oma palga produktsioonifirmast Kuukulgur ning väntavad igapäevatööna reklaame. Ühiskonna silmakirjalikule südametunnistusele koputavad dokumentalistid on eraelus väikekodanlikud ontlikud perekonnapead. Näib, et erilisi süümepiinu või eetilisi läbielamisi muidu kõvad tarbimiskriitikud reformierakonnale või Saku õllele või Ühispangale reklaame nikerdades ei tunne. See see elamise kunst ongi, sest filmitegemisest ei saa Eestis keegi rikkaks, isegi siis, kui oled omandanud perfektselt kõik müümise kunsti alused.

***

Kas on tegu vanusega kaasneva küpsemise ja leebumisega, empaatia suurenemise ja "võitlusvälja ahenemisega" - kui liialt "oma inimesi" ehk dokumenteeritavaid naeruks panna, siis sind lõpuks enam ei usaldata -, igal juhul on "Müümise kunst" tandemi kõige vähem subjektiivne ja erapooletuim film. Ja kõige pikema inkubatsiooni- ning sünniperioodiga film ka. Tervelt kaks aastat võtteid. Provokatsioon, skandaal ja hinnangulisus on andmas teed tundlikule vaatlusele. Samas ei salga Maimik, et fännib Michael Moore'i provokatiivseid filme just selle pärast, et need on üdini subjektiivsed ja manipuleerivad. (Järgnevas vestluses toonitavad aga mõlemad, et "professionaalsete autoritena ei saa me väita seda ega teist, las hinnangud jäävad vaataja anda".)

"Müümise kunsti" müügitekstist jäävad kõlama küsimused: kuidas olla edukas? Kuidas jääda ellu turumajanduse tingimustes? Kas kogu elu on müümine? Kas see on elamise kunst või ellujäämise kunst? Turumajanduse "elujõulised isendid" on motiveeritud müügimehed. Ameerika unelm, lehemüüjast miljonäriks. Autorid näitavad meile kirjut galeriid inimestest, kellele muutunud olud on selgeks teinud, et kõik on inimese enda teha.
Peep Vain on koolitusguru. Ameerikas ukselt-uksele-raamatumüüjana alustanud Peebu koolitusprogramm sisaldab nii edukuse valemit, eluõpetust kui kollektiivset psühhoteraapiat. Tartu ülikooli teoloogiatudeng Raigo tahab saada müügimeheks. Nii nagu Peep oma karjääri alguses, nii läheb ka Raigo Ameerikasse proovima õnne Southwestern Company lihtsa raamatumüüjana. Mare on lesknaine, kes proovinud õnne võrkturunduses, kuid põrunud valusalt. Nüüd proovib ta uuesti. Ta tahab võita depressiooni ja eluraskusi, alustades uut elu Tupperware müüginaisena. Tema tuutoriks on Evelin, tõeline võitlejahing, tahte triumf. Sügavalt usklik Mare leiab oma rahu ja õnne lõpuks ikka Jumalakojast - müügiamet ei sobi igaühele.

"Müümise kunst" on inimlik kroonika ajastust, kus kiirelt muutuv ühiskond imendab enesesse turumajaduse imepäraseid vorme. Kui tahad paremini müüa (loe, paremini elada), tuleb end ise koolitada, õppida selgeks vajalikud trikid ja rituaalid, kujundada imagot, arendada karismat. Nagu märgib Maimik: "Kui pole artistlikkust ja nupukust, siis võib rõhuda ka haletsusele. Piiblimüüjaks ei saada, vaid jäädakse." Tuntud koolitusguru Peep Vain on teie filmi siduv lüli. Kas ilma Peebuta see film eksisteeriks?

Maimik: Et kas maailm saab eksisteerida ilma Jumalata? Vastus on, et vabalt saab, aga ta oleks siis üks teistmoodi maailm. Kui Peepu poleks, tuleks ta välja mõelda. Filmis on ta eri stoorisid kokkusõlmiv figuur, annab neile nagu mingisuguse katuse - no vaata plakatit!
Kilmi: Kui me kolm aastat tagasi seda projekti alustasime, siis joonistasime paberile rea hüpoteetilisi karaktereid - guru, jünger, koolitussõltlane. Meil oli visioon, milline see film peab tulema. Konkreetsed inimesed tulid alles hiljem. Kohtusime mõnegi guruga, aga lõpuks jäime Peebu juurde pidama.
Maimik: See oli nagu maja ehitamise alustamine katusest. Müügilause oli olemas ammu enne, kui esimene võte oli toimunud. Film on olnud algusest peale müügiprojekt. Kirjutasime süžee ja sünopsise, siis sai see maha müüdud ja lõpuks tuli siis film ka valmis teha. (Filmi valmimist toetasid lisaks Eestile ka Soome, Holland, Taani ja Leedu. Müügiprojekti viimane faas ehk filmi turundus ja pressisuhted on usaldatud Eesti kõige edukamate ja šarmantsemate pressiesindajate kätte - võluv Triin Teramäe pluss tõhus Ingrid Peek - M.T.)
Tegite ise ka Vainu "Saavutama õppimise" koolituse läbi?

Kilmi: Muidugi. Andres käis sütel ära ja tõmbas siis vasakule. (Sütel käimine on Peep Vainu koolituse üks "proovikivisid", kus inimene saab endale tõestada, et saab kõigega hakkama - M.T.) Ma olin koolituse lõpuni. Rääkisin õhtuti inimestega ning nägin, et seal on väga palju neid, kellel on sellist kollektiivset psühhoteraapiat hirmsasti vaja. Ja ma nägin filmi jaoks head lugu.
Peebu võimsasse oraatorlikku hullutamisse on lihtne eelarvamusega suhtuda...

Kilmi: Me ei saa öelda, et suhtusime jah alguses eelarvamusega, ja pärast koolitust olime ära vahetatud. Niisugust metamorfoosi ei toimunud. Aga Peebu kunsti hindama õppisin küll. Kahjuks on minu ajul selline kentsakas iseärasus, et kui ma saan korraga liiga palju "šamaanitrummi", siis ma jään lihtsalt magama. Hoolimata sellest, kirgastumine oleks vale sõna, aga hea tunne oli küll pärast, mingi energialaks sealt tuli.
Maimik: Mind huvitasid Peebu esinemises pigem näitlejatehnilised aspektid. Tema lihvitud lavakuju ja karismaatilisus. Ta räägib ju seda, mida inimesed ootavad. Ta sõnastab edukuse valemi, loob eluratta, kõik on korraga lihtne ja klaar nagu kolmanda klassi matemaatika - kuidas ellu sisse murda ja elus läbi lüüa, selleks ei olegi vaja keerulisi strateegiaid!

Mis puutub eelarvamusse, professionaalse dokumentalistina - isegi kui meil on tegelastesse mingisugune suhtumine, siis me ei tohi seda välja näidata. Kõik nad on nagu oma lapsed. Kui hakkad ühte halvasti suhtuma, sii s see paistaks välja. Mis teid aga selle "müümise kunsti" juures kõige enam köitis?

Maimik: Filmile polnud olulised niivõrd müümise välised aspektid kuivõrd see, kuidas müügimehe amet inimest mõjutab. Milline oli ta enne, kuidas tema isiklik konstitutsioon muutus või ei muutunud, kas ta on nüüd õnnelikum või õnnetum. Millised on nende muutuste psühholoogilised kõrvalmõjud? Need aspektid köitsid rohkem kui müügimaailma imetlusväärsed rituaalid ja žestid. Kuigi ka neid jätkub, sest glamuurne aspekt peab ühel filmil ikkagi olema.

Glamuurseid kangelasi jäi neil filmist välja mitmeid. Näiteks üks võimalikest koolitusgurudest oli Ekke Lainsalu, kuid dubleerivaid karaktereid ei olnud mõtet kasutada. Montaažiruumi põrandale pudenes ka üks Tartu väikeettevõtja, tõeline eesti mees, ehituse vallast, kes hakkas Peebu koolituse ajal oma õrna ja inimliku külje ilmsikstulekut kaamera ees häbenema. Oli ka veel üks kontoritarvete müügiga tegelev naisterahvas, kes ühel päeval otsustas rutiinist välja murda ja hakkas hoopis Briti poissmehi maale tooma, aga temagi stoori paisus üle kallaste ja temast tuleb omaette film.

Aga liigume siis edasi. Tudeng Raigo ja teised Southwesterni korporatsiooni poisid. Peep Vain alustas ka oma karjääri Ameerikas, ukselt uksele raamatuid müües, ja ta on tänaseni Southwesternis tõeline legend oma rekordiliste tulemustega. Kuidas leidsite aga Tartu ülikoolist Marguse ja Raigo?

Kilmi: Tartu ülikool on muide top one campus in the world - ja Southwesterni jüngrite juures oli fanatismi, mis meie filmi väga hästi sobis. Ainult et need tudengid, kes meid huvitasid, hakkasid tõrkuma. Et "kui te tulete minuga Ameerikasse kaasa, siis äkki see segab mul maksimaalselt keskendumist, võib-olla mu müüginumber langeb, et ma ei saa täie rauaga panna". Nad võtavad seda nagu teivashüpet, et iga ukselekoputus on nagu mingi maksimaalne äratõuge, et teivas peab täpselt sinna kanalisse sattuma, et siis tuleb see maksimaalne müüginumber! Pehme teibaga sinna ei minda.
Lõpuks leidsime ühe selli, kel polnud selle vastu midagi, et me kaasa tuleme. See oli Margus.
Maimik: Põhimõtteliselt on see Southwesterni praktika nagu sõjavägi - pannakse ennast proovile, range distsipliin, askees - ei mingit alkoholi, meelelahutust, seksi -, tohutu andmine päevad otsa. Iseenesest on see ju huvitav, kuidas noored õrnad hinged vastu peavad. Tahtsime jälgida, et millal on need kõrghetked ja millal madalseisud ja... Nagu nad ise ütlevad, kuidas see "emotsionaalne rollercoaster" siis välja näeb. Ja läksime heas usus Ameerikasse...
Kilmi: Kõik läks normaalselt, kuni ühel hetkel hakkas firma nägema meis mingit reaalset ohtu. Hakkasime tundma nähtamatut vastutegutsemist.
Maimik: Me ei tahtnud ju teha mingisugust kriitilist lugu Southwesternist, tahtsime lihtsalt näha, kuidas eesti noored ekstreemtingimustes hakkama saavad. Aga nagu ikka Ameerika korporatsioonide puhul, nad olid teinud kõva taustauuringu, uurinud meie CVd, filmograafiat ja artikleid ning neile tundus, et me tuleme halbade kavatsustega. Ütleme ausalt, "leidub pahatahtlikke inimesi", kes nimetaks seda eelnevat koolitusperioodi, kus müügiagentidele oskusi jagatakse, ajupesuks ja 80tunniseid töönädalaid orjatööks.

Meie, mõista gi, ei nimeta. Antud juhul meid ei huvitanud üldse see sotsiaalne ebaõiglus, sest noored lähevad sinna ju vabatahtlikult. Southwestern lubab nende isiksust kasvatada ja muuta nad tugevaks. Ja nad ongi tagasi tulles vaimustunud, oma isiksust kasvatanud. Isegi kui nad pole sentigi raha tagasi teeninud, mis nad sinna investeerisid. Kokkuvõttes tuli see lõik siis jah pisut kriitilisem kui plaanitud.
Kilmi: Lõpuks tehti meile pakkumine, et kui tahame filmida, siis tehku me ise kogu protsess läbi. Aga no issand jumal! Ma juba vanem inimene, mulle meeldib kaua magada ja raskeid asju ei meeldi tassida. Tahaks lapsega koos olla ja telekat vaadata.
Maimik: Ja isiksus on ka juba nii palju välja kujunenud, et ei ole vaja ennast "üles ehitada". Jäägu see ikka neile, kes usuvad. Ma tahaks üldse rahulikumalt elu võtta, mõnikord pane endale või ise vasta näppe, et kus sa tormad, kuhu zen jääb...
Raigo ise vaatab kogu pulli kõrvalt ja on suhteliselt skeptiline...

Maimik: Kõige paremini töötabki tegelane, kes pole identne oma keskkonnaga. Raigo iseloom ja vaated elule olid teised kui tavalisel Southwesterni jüngril, sellest vastuolust aga saidki sündida dramaturgilised paradoksid. Raigo oma skepsise ja kerge kriitilisusega suutis keskkonda paremini peegeldada.
Jõuamegi ringiga plastnõusid turustavate Tupperware müügitädideni. Värbaja Evelin on huvitav karakter. Saatsite ta ise Peebu koolitusele, et loo otsi sõlmida?

Maimik: Evelin oli kaheksa aastat töötanud Tupperwares, ta oli Eesti parim. Siis tekkisid motivatsiooniprobleemid, kõik oli saavutatud, oli vaja mingisugust edasiminekut. Peebu koolituselt sai ta motivatsiooni palju, temast saigi Baltikumi esimüüja.
Kilmi: Tupperware oli kohe algusest peale filmi plaanitud. See on selline võrkturunduse skeem, kus ei pea midagi investeerima, kahjumisse pole võimalik sattuda. Tupperware tekkis pärast Teist maailmasõda Ameerikas. Mehed tulid sõjast koju, ja need naised, kes olid enne tehastes töötanud, jäid kodusteks. Tegevusetus põhjustas depressioone ja abielukriise. Koduperenaine tundis end mingil hetkel kasutuna, Tupperware kanaliseeris selle potentsiaali turundusse.
Maimik: Tupperware ei toonita otseselt seda ostu-müügi aspekti - olulisem on psühholoogiline pool - et kui esitlusega hakkama saad, siis võid ükskõik mida teha - see muudab sind tugevamaks jne. Ta annab naistele võimaluse omavahel läbi käia, Kinder-Küche-Kirche kolmnurgast välja ronida. Pehmed väärtused segunevad müügimaailma n-ö kõvade väärtustega - piir on õhkõrn, kus üks lõpeb ja algab teine. Tal on oma teraapilised funktsioonid, nagu ka Peepu koolituste puhul ei maksa alahinnata klubilist vormi.

Kogu Tupperware mütoloogia on selline muinasjutuline ja lapsemeelne, aga tõhus. Tupperware naised kogevad värvilistes kausikestes terakest õnne, nendega koos viibides lihtsalt hakkad neile kaasa elama.

Kujuta ette, kui sa elad kuskil kaugel mikrorajoonis, ümberringi on koleluitunud majad, igavene sügis, november, seenevihm. Ja kui sa paned need värvilised ("Eluaegse garantiiga!" lisab spetsialist Kilmi, "toit seisab värske") torbikud endale ümber, siis muutub elu ka natuke värvilisemaks. Meil ei ole mingit õigust seda halvustada. Kilmi: Ma viibisin esimest korda ühel Tupperware esitlusel kuus aastat tagasi. Seal oli üks proua, kes üliveenvalt anumaid tutvustas. Iseenesest oli see valus lugu, tol proual ei olnudki elus midagi muud - Tupperware oli ainus asi, millest kinni võtta. Ta leidis oma õnne, enne kui meie hulgast lahkus.
Maimik: Minu meelest lootis ka Mare leida Tupperwarest oma õnne. Vaata, feministlik doktriin enamiku naisteni ei ulatu. Nad ei mõistakski, millest nad ennast vabastavad, või mille jaoks, ja kas nad saavad selle läbi õnnelikumaks. Sinna, kuhu feminism ei jõua, sobib Tupperware väga hästi.

Ameerika ühiskond, kõige muu kõrval, on väga empiiriline. Kõik teooriad ja skeemid, mis ellu jäävad, on praktikas tuhandeid kordi läbi katsetatud. Tupperware mütoloogiaga on samamoodi, ta on täiesti lollikindel. Nõudlus roosa ja muinasjutulise unelmatemaailma järele on alati olemas. Seetõttu on ta ka meie ühiskonnas elujõuline. Ameerika usuvoolud lähevad ka nagu naksti peale. Seal on sarnased, praktikas järele proovitud, alati töötavad mõjutusmehhanismid. Seetõttu nad juurduvad lihtsalt, ilma surveta. Aeg-ajalt tõstab mõni arvamusliider hoopis hoiatavalt näpu, et ärge laske ennast hullutada. Aga, nagu laulab Rosta aknad: "Kui tähti süüdatakse, ju on seda kellelegi vaja."

Jaak Kilmi

• Mees, kes kipub inforikastes olukordades magama jääma. Eriti kinos, ja eriti Aasia filmide ajal. 
• Tahab, et iga inimene, kes müügimeestesse üleolevalt suhtub, vaataks ära Aku Louhimiehe filmi "Paha maa". Seal on üks väga õpetlik stseen, kuidas ei tohi tolmuimejamüüjat mõnitada, vastasel korral ta lööb oma masina sulle lihtsalt pähe kinni. Nii et, igaks juhuks ostab Kilmi alati ukselt uksele käivatelt kaupmeestel kauba ära, sest mine sa hullu tea... 
• On loomingulises tandemis see asjalikum pool, kes ajab paberid korda, rahad välja; olles omandanud kergelt ameerikaliku enesekindla hoiaku, mis produtsendile turumajanduses ellujäämiseks hädavajalik, on tema see, kes võistukaitsmistel esineb ja avalikkusega suhtleb. 
• Õpetab Tallinna Ülikoolis ja Kunstiakadeemias dokumentalistikat. 
• Eesti Filmiajakirjanike Ühingu liige.

Andres Maimik

• Mees, kes külla tulles ilma suurema sissejuhatuseta teeb puhta töö teie külmkapis.
• Kes ei lase endale vahele rääkida, sest räägib ise, vahetpidamata. 
• Dokumentalist ennekõike, aga ei põlga ka mängufilmi. 
• Kultuurikriitik ja ühiskonnakriitik, esseist. Muuseas, täna jõuab raamatupoodidesse peamiselt Maimiku Areenis avaldatud esseedest koostatud kogumik "Vana viha". Lisaks Maimikule on seal veel Veiko Õunpuu, Rain Tolgi, Juhan Ulfsaki ja Taavi Eelmaa kirjutisi. 
• Valner Valme nimetab raamatu eessõnas Maimikut kriitikuks, kelle "igast kirjutisest tõuseb esile nõelterav ja padukaine ühiskonnatunnetus, kus vaimukuse taga peitub sarkasm ja iroonia taga kurbus". 
• Maimik on Eesti Filmiajakirjanike Ühingu liige.