Ja ei tea, mida ta oleks veel öelnud, nähes oma detailselt konstrueeritud ning hierarhiseeritud eramütoloogiamaailma seiklusfilmiks tehtuna?

Kaldun arvama, et paljude kurjusejõudude visualiseerimisega oleks ta küll rahul olnud. Ja hoogne lahing filmi lõpul oleks temagi vaimustusse viinud.

Kuigi neile, kes pole filmi esimest osa näinud, on ”Kaks kantsi” ebamääraselt algav ja lõpus teadvalt otsi lahti jättev, on see siiski kindlakäeliselt lavastatud põnev muinasjutuline seiklusfilm, mille kandvateks peategelasteks on arvutiefektid.

Jätkates esimest osa ja ühtlasi sealt edasi minnes, algab film kahevõitlusega Gandalfi (Ian McKellen) ja kurjuse tulekera vahel, mille tulemusena saab Hallist Gandalfist Valge Gandalf. Kuri Saruman (Christopher Lee) viib kümnetuhandelise Uruk-Hai kurjusearmee Theodeni (Bernard Hill) kindluse vastu. Peategelaseks tõuseb Aragorn (Viggo Mortensen). Tema viikinglik kangelane läbib filmi, tõuseb vahepeal peaaegu surnust ja same teada ka tema armastuse haldjaneiu vastu.

Kääbik Frodo (Elijah Wood) ja tema kaaslase Sami (Sean Astin) teekond on noorte poiste odüsseia. Frodo otsib kogu aeg teed ja silmitseb aeg-ajalt oma sõrmust, kogu triloogia kandjat, mis tema omanikule annab üleloomuliku võimu. Tegelased on, nagu seiklusfilmis ikka, esitatud vaid märkidena.

Nagu eespool öeldud, kannavad filmi arvutiefektid, alates Gollum/Smeagoli kujust, kunagisest Sõrmuse leidjast. Väänleva palja mehikese isiksus on skisofreeniliselt lõhestunud headuse ja kurjuse vahel. Selline Gollum on filmitegijate saavutus.Ei oskaks arvata, et ta on loodud vaid arvutiga, kui ei teaks. Ta võiks tõepoolest olla Oscari kõrvalosa nominent, nagu minu inglasest kolleeg Alexander Walker on arvanud.

Aeglaselt kõnelev ja rääkiv Treebeard (Puupard), entide esindaja, on vaimustav ja ekraniseeritult üldse mitte tobe. Lahingustseenides seovad kombineeritud võtted elusaid kaskadööre ja arvutikunsti. Puude sõjavägi sammub appi ja Helmi Süviku kindluse ründamisel kukuvad mööda silda üles ronivad kilpidega urukid sügavusse arvutitehnika abil. Elustegelastest jäävad meelde kaks hobust: Gandalfi Varivalge ja Aragorni päästja.

Tänapäevase vaataja jaoks mõjub aktuaalselt ökoloogiline foon: Sarumani militaarindustriaalne Raudlinn hävitab elusat loodust, sellepärast puudki appi tulevad.

Et filmis jäävad hea ja kurja hierharhiad ja kummaliste nimedega maakondade omavahelised suhted hämaraks, on paratamatu, sellest vabastaks ainult Tolkieni põhjalik eeltundmine. Ka kindralstaabilik maakaart enne otsustavat lahingut ei jõua selgust tuua. Aga ega me kooliski keskea sõdu õppides saanud selgeks, kus täpselt asub Gallia ja kus ta jaguneb Gallia Aquitaniaks ja kus Gallia Narbonensiseks. Lõppeks on kõik filmis väljamõeldis, ükskõik kust keegi tuli.

Rezhissöör Peter Jackson on võtnud küllalt peenekoelise ja detailselt läbitöötatud kunstmuinasjutu ning professionaalselt teinud sellest seikluspõneviku. Eeposlus on alles, isegi haldjalikkust on tunda. Film on hea populaarkultuur, vaadatav ka sellele, kes Tolkieni ei tunne.

Võrreldes väga vanade, isegi arhailistele folkloorsetele kihistustele ehituva raamatuga, on kaod paratamatud, kuid stsenaarium on selge ja muinasjutule omased polaarsed vastandused hea-kuri, rahu-sõda, ahne-omakasupüüdmatu, aus-silmakirjalik jne., kannavad.

Eestlane võib soovi korral rahumeelses kuningas Theodenis ära tunda Konstantin Pätsi, kes alalhoidlikuna tahtis oma rahvast säästa suurest sõjast, kuid lõpuks pidi ikkagi taplema. Mäletate Laidoneri KGB ülekuulamisprotokolli: ”Kui me oleksime abi saanud, oleksime võidelnud!” Filmis tuleb siiski abi haldjate ja võlur Gandalfi näol, nagu ikka muinasjutus.

Ennegi on suuri mitmeosalisi filme tehtud. ”Ristiisa” see ei ületa, kuid ”Ristiisa” vahekord eluga on teine. Võrreldes ületehniseeritud ”Tähesõjaga” – juba tegevus ise on kosmoses – on ”Sõrmuste isand” maapealne muinasjutt, n.ö Gaia-film. Ja Harri Potteri filmid on tunduvalt lihtsakoelisemad.

Vaatasin ka prantsuse kriitikute hinnanguid. ”Sõrmuste isanda” on kriitikud praegu Pariisi ekraanil olevate uute filmide seas paigutanud kuhugi kolmandasse kümnesse. Nende jaoks näib see olevat ingliskeelne ameerikalik meelelahutus (näiteks Kaurismäki ”Mees ilma minevikuta” on päris ees). Seevastu USA kriitikud, harjunud meelelahutusfilmidega, asetavad filmi küllalt kõrgele kohale. Meie siin Eestis oma veel settimata iseseisvusajal olema aga kinos just omandanud ameerikaliku massikultuuri tarbimisharjumuse, seda on kujundanud kinoekraani kipakas ühekülgsus.

Kuid miks ikkagi kogu maailm vaatab üht muinasjuttu? Näib, et kurjust on maailmas seks puhuks palju saanud ja tekkinud on vajadus headuse järgi. Prantsuse ”Amélie” ja soome ”Mees ilma minevikuta” edu tunnistab headusevajaduse tungi. Kunst, ka populaarkunst asetab ennast vastu ühiskonnas valitsevatele tendentsidele. ”...et äratasin head, mis rinnas unarul...et hoidsin inimlikku autunnet julmal ajastul” - mäletate veel Puškinit? Kui Ameerika Ühendriigid valmistuvad sõjaks ja piiravad oma riigis julgeoleku kaalutlustel demokraatlikke vabadusi, ja kui isegi turvalises Soomes ilmub nädalavahetusel supermarketisse hull viiking-terrorist, siis mõjub ”Sõrmuste isand: Kaks kantsi” ilusa lohutus-muinasjutuna. Maailma saatuse võivad lõppeks päästa kaks last kusagil kõnnumaal. Neile käib see loomulikult üle jõu, aga nad üritavad. Ent mine tea, meil kõigil on oma ülesanne siin maailmas, ütleb film.

Lootust on alati! See fraas läheb läbi filmi ja film ise äratab puhtaid tundeid. Iseküsimus, kas seiklus on Tolkieni-truu. Kuid las seda arutavad Tolkieni-fännid.

”Sõrmuste isand: Kaks kantsi”

Uus-Meremaa/USA 2002.

Rezhissöör Peter Jackson. Stsenaristid Fran Walsh, Philippa Boyens, Stephen Sinclair, Peter Jackson, samanimelise J.R.R. Tolkieni raamatu alusel. Mängivad Elijah wood, Ian McKellen, Viggo Mortensen , Sean Astin, Liv Tyler, Christopher Lee, Cate Blanchett.

Eestis alates 10.jaanuarist

Kääbikute teine tulemine

Argo Riistani lühiintervjuu kääbikufilmide lavastaja Peter Jacksoniga
Alates 1969. aastast, mil J.R.R. Tolkien müüs 102 500 naela eest “Sõrmuste isanda” filmiõigused, üritati korduvalt visandada selle 20. sajandi ühe jumaldatuima ja põlatuima raamatu filmiversiooni kontseptsiooni, kuid karm tegelikkus näitas, et selle ekraniseerimine on sama ränk ülesanne kui Frodo võitlus tumedate jõududega.

Siis tuli Peter Jackson, filmirežissöör Uus-Meremaalt, kelle käe all olid seni valminud vähemenukad õudusfilmid. Kuid just Jackson suutis tuua “Sõrmuste isanda” ekraanidele. Samal ajal, kui võttegrupp oli Uus-Meremaal ametis fantaasiatriloogia kinoajalukku jäädvustamisega, hargnes Tolkienide perekonnas hoopis teistsugune draama. Kirjaniku poeg Christopher Tolkien , kes haldab despootliku põhjalikkusega oma isa kirjanduslikku pärandit, näitas korduvalt üles oma vastuseisu filmiversioonile. Kuid tema poeg Simon Tolkien toetas ainsa perekonnaliikmena Jacksoni projekti, mis viis tema perekonnafirmast väljaarvamiseni ja igasuguste suhete katkestamiseni isaga.

Miks ikkagi otsustasite teha kolm filmi? Kas polnuks mõjukam esitada enda tõlgendus Tolkieni monumentaalsest teosest?  

Ma pole kunagi pidanud võimalikuks “Sõrmuste isanda” interpreteerimist, sest see raamat on niivõrd detailne. Vaadake, Tolkien ehitas üles täiesti uue maailma, millel on oma keeled ja ajalugu. Ja kuidas saab sellest maailmast lihtsalt mingi visiooni esitada? See on minu isiklik arvamus. Lisaks sellele polnud ei minul ega minuga koos töötavatel inimestel kordagi isegi mõtet, et me võiksime teha ühe filmi, sest me olime teadlikud varasematest ideedest just nii teha ja need projektid kukkusid läbi. Meie filmi eelarve läbikukkumist ei lubanud. Me lihtsalt ei tahtnud kedagi petta.

Milliste kriteeriumite põhjal valisite näitlejad?

Näitlejate valimine oli üks keerulisemaid ülesandeid, mis minu hämmastuseks tekitas igasuguseid kuulujutte, millel polnud vähimatki alust. Ma mõtlen, et paljusid näitlejaid, keda inimesed välja pakkusid, me isegi ei kaalunud. Tähtis kriteerium oli, et näitleja jätaks oma füüsilise kohalolekuga vaatajale sarnase mulje kui tegelane raamatust, et vaataja kujutlus ühtiks nähtavaga.                        

Milliseid kompromisse te olite sunnitud tegema, et tulemus vaatajaid rahuldaks?

Me ei pidanud tegema mingeid erilisi kompromisse. Oluline oli saavutada see, et film tekitaks huvi nii neis, kes hindavad Tolkieni raamatut kui ka neis, kes pole seda kordagi lugenud.

“Sõrmuste isandat” on kõrvutatud mitmete kirjandusajaloo suurteostega ja brittide poolt valitud ka 20. sajandi olulisimaks raamatuks. Milline on selle raamatu tähtsus teie jaoks?

Ma ei julge ennast nimetada “Sõrmuste isanda” jumaldajaks ja ma arvan, et see arusaam on mind filmi tegemisel aidanud. Aga see raamat on kindlasti minu jaoks väga tähtis, sest see on inimestest ja inimlikkusest. Ma tean Tolkieni elulugu ja arvan, et sellise taustaga inimesel on meile jätkuvalt midagi öelda. Kõige olulisem on nii raamatu kui filmi puhul meeles pidada, et see ei räägi maailmast ja tegelastest, mis on meile tundmatud.

Kriitikud on “Sõrmuste isanda” ja Harry Potteri menukust põhjendanud 11. septembri katastroofiga ja inimeste vajadusega fantaasia järele, et tegelikkust tagaplaanile lükata. Kuidas kommenteerite neid väiteid?

Jällegi, “Sõrmuste isand” räägib meist endist. Sellised spekulatsioonid on minu arvates täiesti põhjendamatud.

Kuidas mõjutas Tolkienide perekonna vastuseis filmile teie tööd?

Sellel ei olnud erilist tähtsust. Ma tahaksin öelda ainult ühte asja. Kui Simon Tolkien ütles peale filmi vaatamist, et just sellise filmiga oleks ka tema vanaisa rahul olnud, siis tundsin ma, et olen oma tööd hästi teinud.

Teekond Sinna ja Edasi*

Muinasjutu-uurija Tuuli Kaalep püüab selgitada Tolkieni maailma.

Tegelikult on kõik, mil John Ronald Reuel Tolkieni loominguga mingigi puutepunkt ammugi viimse semikoolonini läbi puuritud. Tegu on toredate lasteraamatutega. Samas on maailm täis hüva kirjandust, millest keegi ei räägi. Äkki jätaks Kääbikud rahule?

Intertekstuaalselt edasi-tagasi

Mistahes raamatusse pandud maailm pole üksi ega omaette, iga autor loob oma teksti juba olemasolevaid ümber mõtestades, võttes kaasa terakesi ajaloost, kaasajast, endast, teistest. Iga teos kannab endas seega palju enamat kui pelgalt iseennast.

Folklooripõhise materjali ilukirjanduseks vormimisel on autori ülesanded pisut erinevad muudes žanrides tegutsemisest: see, millest rääkida, on ette määratud, loo kirjapanijast sõltub, kuidas seda teha. Järelikult pole mõtet arutleda seeüle, miks ja mida JRRT oma teostesse täpselt laenas ja kas on ikka ilus sellele oma nime alla panna. Hea-kurja võitlusest pajatavaid lugusid ei mõelda kunagi ise välja, mingi muinasjutukontsentraat pesitseb ilmselt suisa kollektiivses mälus. Loov taaskirjutus, mis varem paikasaanud tähendusi paigast nihutab, annab õiguse olla autoriks.

JRRT  kujundab folkloorset materjali ümber vastavalt oma eesmärkidele, annab kangelasile näod ja nimed, tegutsemiseks ruumi, piiritleb ajalised raamid. Seda hoolimata sest, et võlujõududest tulvil maailmas on aja kulg mitmesuunaline ning täpselt määratletud ajal vaid dekoratiivne väärtus. Tolkien toob aastaarvud siiski mängu, andmaks oma kangelastele “tõelisema” ajaloo, kui seda võimaldaks määratlused “ammu” või “vanasti”. Loetavuse huvides kasutab JRRT värsivormi vaid minevikupilte elustades, ent didaktilise alatooniga pikad õõnespatriootilised värsid on üks probleemsemaid momente tema raamatuis. Kõik jääb kohati justkui seisma.

(Põikena meenutagem, et üsna sarnasel moel JRRT-le töötles juba sajandivõrra varem tekste ka Lönnrot “Kalevala” komponeerides: võttis kogutud lauluvara osadeks, grupeeris ümber, täiendas ja parandas, kohendas keelt ja stiili “kunstipärasemaks” jne.)

Allikaid, mida sünteesides JRRT oma maailma nähtavaks tegi, detailse täpsusega määratleda ei saa. Siiski võime nt “Vanemat Edda” sirvides hõlpsasti tuvastada, kust on pärit mitmedki huvitavürgsed nimed. Võime teha ka umbmääraseid viiteid eepilistele kangelaslugudele (kuna teame umbes, millest Tolkien kirjandustegevuseks innustust sai), võitlusmomendiga muinasjututüüpidele või muule taolisele. Taaskirjutamise tulemusena saab algne tekst (antud juhul küll üksnes kujuteldav tekstikogum) endale alati ka tähendusi juurde, pisut hirmutav eeposteruumgi võib tänu Kääbiku-lugudele võita juurde nii mõnegi huvilise lugeja.

Tolkienist, kes pärimusliku materjali ümber sulatas ja uude vormi valas, sai alguse viljakas ja lugejamenukas ilukirjanduslik traditsioon. Ta on justkui (kaas)autoriks kõigile sama rada käivaile hilisematele tekstidele. Traditsiooni loov tekst peabki andma kõigile tulevastele kindla põhja – mängureeglid, kujundid, suhted, struktuurid, mida on võimalik alati uuesti kasutada. Ühesõnaga lõi JRRT oma loominguga võimaluse sedalaadi fantaasiakirjanduseks. Ja nüüd vaatab JRRT vastu nii irvitava Pratchetti, püüdliku Rowlingi kui paljude teiste autorite lugudest. Samast karikast on sõõmukese rüübanud ka Paulo Coelho, kelle populaarsus suisa JRRT kanti kisub, kuid kelle loomingust vähese kaasamängimisvõimaluse tõttu üldrahvalikku lõbustusvahendit ei saa.

Metatekstid

JRRT raamatute ümbrus kahiseb igat liiki selgitajaist, ümberjutustajaist, tõlgendajaist ja muidu toredatest inimestest. Ka eesti keelde jõuab üha enam terakesi järel-Tolkienist. Selle suuna üheks töömahukamaks tahuks koostajaile on illustreerivad abimaterjalid (entsüklopeediad, kaardid). Ma ei usu, et see kõik tegelikult JRRT loomingu mõistmist kergendaks. Kääbiku-lood, nagu muinasjutupõhine jutulooming enamasti, on iseenesest lihtsad, maastikest, ajaloopõigetest ja pikkadest värsiridadest läheb laisk lugeja kogunisti mööda. Sellise loo jälgimisel ja mõistmisel ei olegi tegelikult vajadust kõiki kohti ja tegelasi meeles pidada. Pigem koostatakse selliseid “teatmeteoseid” põnevusest, puhtast tegemisrõõmust, pealegi on igasugu maakaarte pidi tore rännata. Sellesse kõigesse ei pea suhtuma pühaliku tõsidusega, fantaasiamaailma selgitavad entsüklopeediad on üks osa mängust.

Teine rühm JRRTst lähtuvat materjali hõlmab kõiksuguseid mugandusi, koomikseid ja muud neile, kes muidu raamatuid ei loe, või siis riiulikaunistuseks tolkinistliku kallakuga bibliofiilidele. Liigne lihtsustamine võib olla vägagi libe tee, lugu võib üldse kaduma minna.

Teatav teose kvaliteedi näitaja on paroodiate lisandumine pildile. Pilav jäljendus võib olla leebem või räigem, hiljuti siinsete Kääbiku-sõprade maailmapilti sisustama (või risustama?) toodud “Sõrmuste (l)isand” on ilmselt suhteliselt karm juht. Siiski on valdav osa paroodiatest (eks ka mainitu) varustatud tunnustava algega. Osav paroodia kütab alati kirgi, võib puhuti muuta isegi lugeja suhtumist algteosesse ning on nauditav lugemistükk algteksti tundmatagi.

Ülevaate omamine autori elukäigust pole teose keerdkäikude mõistmisel üldjuhul vajalik, elu ja kirjandus ei peaks kõrvu seisma. Kultusautor mõistagi vajab säravat elulugu. Nii astuvad lavale biograafid. JRRT “liigakadeemiline”, st sündmustevaene elukäik mõistagi erilist põnevust ei võimalda, olgugi et asja elavdamiseks on lisatud mõni pidetu pisivihje tudengiaegsest “lõbusast elust”. Võib oletada, et tulevased elulookirjutajad üritavad kollektiivse fantaasia toel ka JRRT elu millekski seiklusetaoliseks muuta (kaudseks eeskujuks ehk pühakute elulood). Ja kui meenutada, et muretult mõnusa Bilbo Bagginsi juured olnuvat just Tolkienis endas, olnuks seiklusevõimalus kirjaniku elus suisa olemas.

Tulevikku

JRRT loodu ja sellega haakuv nii sõnas, pildis kui helis on justkui muster, mida võib igas suunas edasi joonistada. Siiski on sellest mõõdutundetult kasvavast Tolkieni-kogumist puudu veel üks tahk – seniavaldamata käsikiri, mille keegi möödakäija täiesti juhuslikult mõnd pööningut koristades “avastab”. Võibolla ongi mõni müstifikaator juba töös, Tolkieni stiili (paremat kui originaal) omandamas või isegi juba uue seikluse avalikustamist ajastamas… Vaevalt et isehakanud teksti autentsusse tõsiselt usutaks, küll aga tõuseks sellest meediakära, vallanduks emotsioonikad arutelud, pandaks toime ohjeldamatult teksti- ja stiilivõrdlusi ning kõik lõpeks alatu plagiaatori paljastamisega. Loomulikult kasvaks taas kõige tolkinistliku  populaarsus. Valekangelane on muinasloos alati vajalik.

* teed juhatasid  Foucault, Kristeva, Genette ja Dundes