Metsaääre külas on alates augustist registreeritud äriühing, mille nimi lugejale esimesel hetkel ilmselt midagi ei ütle – osaühing Taigerfild. Ent tegemist on siiski üsna ülbe firmaga. Nimelt kaebas Taigerfild hiljuti kohtusse Tallinna linnavalitsuse, sest linn oli neilt ära võtnud loa alkoholiga kaubelda ja majutusteenust pakkuda – ehk rahvakeeli öeldes litsimaja pidada. Sest nimelt sellega Taigerfild Järve teel asuvas külalistemajas Infant tegeles. Kuni tänavuse suveni, kui Põhja politsei prostitutsioonivastase võitluse töörühm koos K-komandoga bordellilt siivsa maski maha rebis ja selle omanikud vahi alla võttis.

Luksbordelli lõpp

Just siis, suve algul sai ka Eesti rahvas teada, mis asju otse turvafirma Falck peakontori taga Hansa Liisingule kuuluvas kenas kahekordses majas aeti ning kui tulus on prostitutsiooniäri. Kirjutati ju kõikjal Taigerfildi ehk Infandi omanikest Ruslan Lavrinenkost ja Svetlana Rahlinast, nende Hummerist, villast Kakumäel jne. Märgiti ka, et bordelli kuukäive moodustas ligi pool miljonit krooni, millest kasum küündis 200 000ni. Selle üle polnud muidugi põhjust imestada neil, kes isiklikult Infandis näiteks 0,3liitrise õlle eest sada krooni maksnud või 1500 krooni eest tund aega tüdrukuga maiustanud. Seksteenuse hind, muide, löödi kassast läbi kas šampanjapudeli tellimusena või muul kavalal moel.

Maja oli varustatud valvekaameratega, teenuseid reklaamiti Soome seksituristide veebilehel sihteeriopisto.net ja kõige krooniks kimas veel üsna hiljuti Tallinna tänavatel ringi Infandi kirjade ja veetlevas poosis naise pildiga minibuss. Ühesõnaga, marketing oli tasemel. Klientide mugavuse arvelt kokku ei hoitud.

Kevadel Põhja politsei isikuvastaste kuritegude talituse poolt alustatud uurimine Infandis toimuva suhtes sai hoogu juurde 10. juunil teostatud läbiotsimistel. Siis leiti sutenöörluse kohta hulgaliselt tõendeid, sealhulgas bordellipidajate "must raamatupidamine". Konfiskeeriti ka kaardimakseterminalid. Küllap võib nende sisu – tehingute väljavõtted – heita halba varju paljudele pealinna abielumeestele. Seda muidugi juhul, kui need kunagi kohtuprotsessil asitõenditena avalikuks tuleksid. 

Nädal hiljem esitati Lavrinenkole ja Rahlinale süüdistused. Mees veetis ligi poolteist kuud vahi all, kuni 125 000 kroonise kautsjoni vastu vabastati. Politseiametnike suviste ennustuste põhjal võib eeldada, et süüdistused on esitatud või esitatakse peagi ka Infandis või selle heaks töötanud administraatoritele, baaridaamidele ja taksojuhtidele.

1. juulil pöördus ülemkomissar Elmar Vaher Kristiine linnaosa poole taotlusega vaadata läbi Taigerfildile väljastatud tegevus- ja kauplemisload ning võimalusel lubade kehtivus peatada. Seda linnaosavalitsus augustikuus ka tegi.

Kuivõrd asja uurimisel antakse õiguslik hinnang ka Infandis toime pandud võimalike maksukuritegude suhtes, siis on selge, et uurimine kestab veel päris kaua. Enne uurimise lõppfaasi asjaga tegeleva prokuröri sõnul täiendavat infot oodata ei maksa. Võib oletada, et Lavrinenkot ja Rahlinat ootab muuhulgas süüdistus kuritegeliku ühenduse organiseerimises.

Taigerfild parseldati tankistile

Tänaseks on Taigerfildiga tehtud nii mõnedki vangerdused, mis viisid Ekspressi huvitavate avastusteni. Nimelt müüsid Lavrinenko ja Rahlina Taigerfildi tänavu 12. augustil ühes Pärnu notaribüroos maha. Ostjaks ilma igasuguse taustata osaühing Arrontwist, samuti Metsaääre külas registreeritud ettevõte, mis äriregistri andmetel tegeleb ärikonsultatsioonidega ja mille täisosanik on üks USA kolkaosariigis Arkansases asuv firma.

Põnevaks läheb aga siis, kui vaatame, kes on alates möödunud aasta lõpust Arrontwisti ehk Taigerfildi ainuosaniku ainus juhatuse liige. Selleks on jällegi vähetuntud nimega inimene, kes aga peab huvitavat ametit.

See on pärnulanna Ulrike Kahju, juristi haridusega daam, kelle töö esmaspäevast kolmapäevani pärastlõunatundidel on Isamaaliidu Pärnu kontori juhtimine. Nagu enamikus umbes 70 (!) firma juhatustest, kuhu ta kuulub, nii ka partei harukontoris toimetab ta üksi. Ja kuigi teda tundev Isamaaliidu liige märgib, et Kahju paistab silma selle poolest, et ta ei paistagi silma, on tal siiski autoriteeti. Alles kaks nädalat tagasi toimunud Isamaaliidu Naiste Ühenduse juhatuse valimistel kogus ta ligi neljandiku häältest (16) ja sai teise koha.

Ekspress kohtus Kahjuga sel teisipäeval tema tagasihoidlikus, hämara valguse ja ebamugavate toolidega kontoris Pärnus Ringi tänaval. Algsest tõrksast hoiakust Kahju olekus jäi vähe alles, kui Ekspress teatas, et firma, mille ostu ta notari juures vormistas, tegeles bordellipidamisega. Tahtsime teada, kuidas proua Kahju arvates sobivad omavahel kokku Isamaaliidu poliitika ja prostitutsiooni vahendamisega tegeleva firma soetamine? Proua tegi suured silmad.

“Vaadake, mina tegelen sellega, et aitan firmasid korrektselt likvideerida. Sellepärast sai ka Taigerfild ostetud. Millega see firma enne tegeles, pole minu asi. Ammugi pole see seotud Isamaaliiduga. Ja ma ei saa üldse aru, miks ma pean sellest rääkima.”

Daami jutu võib lühidalt kokku võtta kahe märksõnaga. Esiteks, ta tegutses Taigerfildi ostmisel heauskselt. Ehk ta tõepoolest ei teadnud, millega Taigerfild varem tegeles. Teiseks, tankistiteenuse pakkumine pole talle muud kui elatusvahend.

Kahju kinnitas, et temal palus Lavrinenkoga notari juurde minna keegi Raul Pint, Arrontwisti ainuosaniku, Arkanses registreeritud United Consultations LLC siinne esindaja. Ning inimene, kelle Kahju sealsamas notaribüroos Taigerfildi juhatajaks määras, keegi Jüri Petrenko, on talle tundmatu. Selle mehe oli Lavrinenko Tallinnast kaasa võtnud.

Muide, veel üks naljakas detail - hind. Ostja peab Taigerfildi eest maksma 40 000 krooni kahe aasta jooksul. Nii et eriti soodne tehing.

Ootamatu telefonikõne

Vaevalt pool tundi pärast Kahju kontorist lahkumist heliseb telefon. “Tere, mina olen Raul Pint.” Pindi nimi on varem uudistest läbi jooksnud seoses Tallinna mööblivabriku Marlekor skandaalse tühjaks pumpamisega. Ekspress märkis viis aastat tagasi, et pärast suurärimees Peter (Pjotr) Sedini eemaldumist Marlekori igapäevajuhtimisest sai firma juhiks tankist Pint.

“Soovitan sõbralikult ja soojalt - arvestage, et proua Kahju osales asjas ainult minu juristina ja administreerijana. Tema ei teadnud selle firma khm-khm tegevusest midagi. Ja mingeid seoseid tema poliitilise tegevusega ei ole mõtet tõmmata. Kui siin keegi paha on, siis on seesama Ruslan, temaga seotud isikud ja noh… kui soovite, siis ka mina,” lõpetab Pint naeru mügistades.

Pindi jutust jääb selgusetuks, mida Taigerfildiga siis tehakse - kas tahetakse seda likvideerida või vastupidi. Aga üks, mis kindel - tema teadis täpselt, mis pirukat Lavrinenko müüs. Ja saatis õnnetu Kahju enda asemel lepingut sõlmima. Pint teab üllatavalt hästi Taigerfildi ja linna vahelise kohtuvaidluse nüansse, kuid keeldub nimetamast, kes advokaatidest Taigerfildi nõustab.

Kohtuvaidlusest rääkides väärib märkimist, et alles sel esmaspäeval saatis Kristiine linnaosavalitsuse jurist Deniss Boroditš halduskohtule vastuse, kus märkis, et Taigerfildilt kauplemislubade ära võtmine on seaduslik. Otsuse teeb kohus, aga mitte enne tulevat veebruari.

Äkiline Marlboro-mees

Mida me teame Ruslanist ja Svetlanast? Õigupoolest mitte midagi peale selle, mis iseloomustab nende äriajamisviisi ja elustiili.  Nende telefonid on tummad. Kristiine linnaosavanem Lauri Laasi meenutab, et ükskord peatus linnaosa valitsuse ees Hummer. Autost väljus mees nagu Marlboro reklaamist, seljas hea ülikond, ja võttis suuna heakorra osakonda. Pärast läks Laasi küsima, mida selline isand seal tegi. Tegemist oli Ruslaniga, kes käis vabandamas niitmata muru pärast. Muru niideti kibekiiresti ära ja isegi suuremas ulatuses kui vaja, sealhulgas linnaosa maadelt.

Kristiine halduskogus on Infandist palju juttu olnud. Halduskogu liige Helen Klaus pidas näiteks kõne, et linnaosavanem Laasi peaks ise minema uurima, mis selles majas ikkagi toimub. Ülejäänud halduskogu liikmed arvasid, et Laasil ei maksa ennast õhtusel ajal lõbumaja ukse taga näidata.

Räägitakse ka, et Ruslan on äkiline ja suure suuga mees. Tema tegemisi uurinud politseinik märgib, et Ruslani jutu järgi on palju politseinikuid tema “palgal”. Politseinik, kes Ekspressi palvel Ruslani iseloomustas, rabas otsekohesusega. Paraku ei kannata tema öeldud väljendid trükimusta.

Lavrinenkot Ekspressil telefonitoru otsa saada ei õnnestunud. Küll aga vastas meile proua Rahlina. Ta keeldus vastamast küsimusele, miks Taigerfild maha müüdi, kuid kinnitas, et Infant oli tavaline külalistemaja, kus pole kunagi ühtegi prostituuti olnud. "Olümpias on prostituudid. Ja Virus. Kas need on siis ka bordellid?" küsis Rahlina. Ja seletas, et politsei on tema firma tegevust takistanud juba aastaid - kuid mis põhjusel või kelle huvides, ta ei tea.

Kogu loo juures jääbki õhku küsimus, miks Lavrinenko ja Rahlina otsustasid tankisti värvata alles siis, kui politsei nad juba jalgupidi silmusesse oli püüdnud. Miks nad ei teinud seda varem? Olnuks paaril parem haistmine, tundnuksid nad kõrbelõhna varem, kuulunuks lõbumaja paberite järgi juba ammu mõnele tüüpilisele naiivitarile ehk maksuvabas piirkonnas registreeritud firma Eesti esindaja tutvusringkonda kuuluvale inimesele. Taksojuht tooks Lavrinenkole ja tema naisele lõbumajast kilekottidega raha välja ja nood maksaksid rahulikult oma miljonilaene. Ja politsei ei pruugiks tänaseni teada, keda ta õieti jahib.

"Te ju teate meie majanduselu..."

Proua Kahju, milleks te osaühing Taigerfildi ostsite?

Tegelikult ostis selle üks firma, mitte mina.

Firma Arrontwist, mida teie notari juures esindasite? Ikkagi milleks teile see?

Pakutaksegi sellist teenust, mis aitab raskustesse sattunud firmasid juriidiliselt korrektselt likvideerida.

Seda võib ka tankistiteenuseks nimetada. Ja mida sellise teenusega tegelemine teile annab?

Te ju teate meie majanduselu. Kui teate, siis olete ehk kursis, et on üsna raske peret ülal pidada...

Teenite siis selliste fimade ostmisega tulu. Ehk selgitate, palju Taigerfildi ostmine sisse tõi?

Otseselt ei teeni.

Muide, see firma kaebas hiljuti Tallinna linna kohtusse. Mida te sellest teate?

See veel puudus. Mitte midagi ei tea.

Kas te teate, millega see firma varem tegeles?

Teadsin niipalju, kui äriregistri B-kaardil kirjas oli. Mul ei olnud mingit alust hakata firma tausta teadasaamiseks kuskil kaevama.

Taigerfild tegeles lõbumaja pidamisega. Kuidas teie meelest sobivad kokku teie poliitiline tegevus ja fakt, et ostsite bordellifirma?

Miks te poliitika mängu toote? Peaksite aru saama, et need asjad, s.t minu tegevus siin Isamaaliidu kontoris ja muu tegevus on teineteisest lahus. Ja ma rõhutan, et ostsin selle firma heauskselt, Arrontwisti omaniku Eesti esindaja palvel.

Mis tema nimi on?

Raul Pint. Ta tegelebki selliste probleemsete firmade aitamisega.

Miks ta ise notaribüroosse Taigerfildi ostma ei läinud, vaid teid saatis?

Ta oli sel päeval välismaal.

Ise saate aru, et teist tehti tankist?

Noogutab.

Te määrasite notaribüroos Taigerfildi uueks juhatuse liikmeks kellegi Jüri Petrenko. Kes see on?

Ta oli perekond Lavrinenkoga seal kaasas. Mina ei tea temast midagi.

Mis te nüüd peale hakkate, kui olete Taigerfildi tausta teada saanud?

Pean ennast natuke koguma. Praegu oleks nagu puuga pähe saanud, ei oskagi midagi kosta...

 

Mis toimub aadressil Järve 40.

Vahetult enne tänase lehe trükkiminekut helistas toimetusse Svetlana Rahlina, prostitutsiooni vahendamises süüdistatav naine, ja tegi reporterile ettepaneku kohtuda ja juttu vesta. Jutuajamine toimus sealsamas Järve tänava uhkes külalistemajas Infant, milles politsei hinnangul aastaid tegutses bordell. Vestlusringis oli lisaks väga veetlevale Svetlanale tema elukaaslane ja äripartner Ruslan Lavrinenko, juba halliseguste juustega mees. Ekspress küsis, miks politsei nende ärile lõpu peale tegi.

Kaheksakümnendatel Viru ees valuutaga hangeldanud ja hiljem metalliäris jõudu proovinud Ruslan istub, kulm kortsus, ja tõmbab ühe sigarillo teise järel. Ta on äärmiselt enesekindel. Punast nahkjakki kandev Svetlana eelistab Barclayd, naerab iga küsimuse peale ja talitseb meest, kui see jutu sekka mõne vandesõna poetab. Nad räägivad kiiresti ja palju, jutt on loogiline ja, nagu arvata oligi, risti vastupidine sellele muljele, mida politsei napid teated Järve tänava bordellist tekitasid.

"No millest alustada. 96ndal ostsin selle maja," jutustab Ruslan, ilma et laseks oma jutule vahele segada. "Ehitasin seda kolm aastat, võitlesin detailplaneeringu pärast ja 99. aasta lõpus avasime külalistemaja. Algus oli raske nagu ikka. Tegin kõigile selgeks, et ma ei maksa katust. Ei läinudki palju aega, kui laekusid narkopolitseinikud, piirivalvurid ja koerad, terve brigaad. Külalised keerati näoli maha ja tehti meile selgeks, et meil ei lasta siin töötada. Miks, küsisin. Mõelge ise, vastas üks juhtivinspektor. Ütles, et panevad politseiauto maja ette ja küll me siis näeme. Auto seisiski nädal aega, kuni kaebasime prokuratuuri. Siis kadus ära. Pärast visati meile kolm korda süütepudel aknasse, mingi pomm plahvatas maja ees ja nii edasi. Järgnes vaikus. Töötasime kolm aastat, kuni loodi prostitutsiooni vastu võitlemise eriüksus. Ja suvel hakkas action otsast peale."

"Vaata, et sa nüüd liiga palju ei räägi," sekkub Svetlana.

"Ära sega," vastab mees. Ja jätkab, kuidas juunis maja läbi otsiti ja segi pöörati, tema ja Svetlana vahi alla võeti, samal ööl baar tühjaks varastati jne. Kuni jõuab bordelli teemani. "Kui kuskil on prostituute, ei ole tegemist veel lõbumajaga. Prostitutsioon oli, on ja jääb, see ei tohiks olla kellelegi uudis. Ma ei vaidle vastu, ka siin majas võis olla kergete elukommetega tüdrukuid, kes mõne turistiga flirtisid ja oma numbrituppa kutsusid. Aga me ei müünud neid. Ja mina ei tea, mida seal toas tehti. See ei ole minu asi."

"Ma ei saa tüdrukuid majast välja peksta ja siia Sinist Austrit teha," lisab Svetlana. "Aga ma tean, et prostituute on ka Olümpias ja Virus ja Hollywoodis. Prostituute on isegi paradiisis, on selline ütlemine. Kas nendesse kohtadesse ka haaranguid tehakse ja neid bordellideks ristitakse? Ma tean ka, mis juhtub siis, kui linnas kõik lõbumajad kinni pannakse ja tüdrukud peavad tänavatel töötama. Siis tulevad mängu röövimised, klofeliin, mustad kupeldajad jne. Siis ei jää Tallinna ja Eesti mainest midagi alles. Bardak budet. Aga meil on kord majas."

Selle vastu on võimatu vaielda. Ruslan jätkab: "Mina ei ole bordellipidaja. See on jama, mida räägitakse, et siin sai tüdruku osta, aga see vormistati šampuseostuna." Ja toob näha joogikaardi. No jah, Dom Perignon 4000 krooni pudel jne. "Kuidas ma saan tüdruku vormistada šampusena, kui ma müüngi šampust? Mis see siis tähendab - mult tellitakse šampust, aga ma ütlen, et ei saa šampust, saad tüdruku?"

Jõuame selleni, mis pidi juhtuma, et just Infant kinni pandi.

Svetlana: "Aga vaat mis ei meeldinud. Kolm asja – esiteks me ei maksnud, teiseks meil on liiga uhke maja ja kolmandaks, sest me oleme venelased. Ei meeldinud meie "villa". No mis villa see on? Tavaline väike maja - me oleme 50ndates, me võime endale oma maja lubada või mis?" Ruslan: "Ja see Hummer on kõigil hambus. Raisk, Mercedes maksab rohkem, miks kõik Hummerist jahuvad?"

Ma ei tea, kas neid tasub uskuda. Ma ei tea ka, kas tasub politsei poolt tulnud infot uskuda. Ma ei ole kunagi Infandis tüdrukuid pruukinud ega või mürki võtta selle peale, kas tüdrukute teenitu jõudis Ruslani ja Svetlana rahakotti. Ma nõustun nendega, et lõbumajade sulgemine ei ole lahendus. Aga ma loodan, et neil pole õigus selles osas, et neid kiusatakse, sest nad ei maksa, kellele vaja... et asjad ei ole nii hullud. Enam. Või veel...

JANAR FILIPPOV

Lugu ilmus esmakordselt 6.oktoobril 2004
*Ulrike Kahju kannab paraegu nime Ulrike Mesi