”Beria mehed mängivad veel klaverit meie küljekontidel”
Polaarjoone taga Komis asuv Vorkuta oli Stalini aja suurimaid ja halvamainelisemaid sunnitöölaagreid, õieti terve laagritesüsteem. 1950ndate algul oli seal üle 70 000 vangi. Vorkutas kaevandati karmides tingimustes ja ilma puhkepäevadeta sütt Nõukogudemaa jaoks.
Sunnitöö oli ränkraske ja ohtlik, näiteks 1945 registreeriti Vorkuta kaevandustes 7124 tööõnnetust. Vange suri ka nälga, haigustesse ja külma kätte. Vaid vähemusele jätkus soojemaid jalanõusid. Tööpäevad olid 12-14 tunni pikkused. Meeste kaal langes kiiresti 40 kilo piirimaile.
Karmist režiimist hoolimata – või ehk just seepärast – oli Vorkuta tuntud mässude ja streikide poolest. Näiteks talvel 1942 vallutasid ühe laagri vangid relvad ja korraldasid verise, lühikeseks jäänud võimuhaaramise.
Märtsis 1953 kuulsid Vorkutlagi vangid Stalini surmast. Teade tekitas suuri lootusi, aga muutused laagris olid väikesed ja aeglased. Ülemused möönsid, et laagrites oli süütuidki. Hea töö ja käitumise eest lubati karistusi lühendada. Saksa sõjavange hakati vabastama.
Vangid hakkasid kavandama meeleavaldusi vabastamise nimel, levitasid lendlehti ja maalisid lööklauseid. Nad olid jagunenud rühmadesse rahvuse järgi, ja eriti hästi organiseerusid baltlased. Nende hulgas arutati ka relvastatud mässu.
Vorkuta Kapitalnaja kaevanduses algasid juuni lõpul rahutused ja tööseisakud. Teade streikidest levis kiiresti. Laager laagri järel liitus streigiga ning juuli lõpus streikis 15 604 vangi ja kuus laagrit 17st.
Üks neist kuuest oli 29. kaevanduse eriti karmi režiimiga Retšlag- laager, kus peeti kinni 2500 poliitilist vangi. Olukord oli seal äärmiselt plahvatusohtlik. Hirmunud valvurid lahkusid laagrist. Võim oli komitee käes, kuhu valiti eri rahvuste esindajad. Aktiivsemad olid ukrainlased, poolakad ja baltlased. Viimaste liider oli leedulane Jaskunas.
Komitee kirjutas teadaandeid ning üritas hoida korda ja vältida provokatsioone. Mõned aga pidasid sündmusi võimude provokatsiooniks.
Kohale nõuti Moskva ülemusi
Kõike seda mäletavad täpselt Kaunases elav eestlane Mart Oja (82) ja lätlane Osvalds Porietis (93), kes osalesid Retšlagi rahutustes. Nad küll ei tundnud üksteist tollal, aga neil oli ühine sõber – soomlane Eino Prykä, andekas ja keeli oskav mees, kes oli streigikomitee liige. Prykä oli pistetud kodumaa reetmise eest 25 aastaks laagrisse ja viieks aastaks asumisele.
”Eino oli minu parim sõber,” ütleb Porietis. Porietis ja Prykä tutvusid vangikongis juba Leningradis. ”Nõukogude riik lähetab teid laagrisse suure jõe randa, kus eriti suvel on kena puhata,” lohutas neid NKVD ohvitser. Kui rong saabus Vorkutasse ning algas sumpamine lumes ja pakases ”Jõelaagri” (Retšlag) poole, taipasid mehed irooniat.
Oja vestles Einoga tihti soome keeles. Oja on pärit Lõuna-Eestist, kuid töötas politseinikuna Tallinnas. Ta mõisteti kümneks aastaks laagrisse, sest ta oli suusatanud üle Soome lahe ja võtnud vabatahtlikuna osa Jätkusõjast. Porietis oli saanud sama karistuse selle eest, et ta teenis Saksa armees ega nõustunud hiljem NKVDga koostööd tegema.
Nimede kasutamine oli laagris keelatud. Kõigil oli varrukale ja püksireiele kirjutatud suur vanginumber. Porietis mäletab end olnud 1H505, Oja 1H341.
Mart Oja ei mõista tänini, mis 29. kaevanduse laagris õieti juhtus. ”Vähemasti vangid ei alustanud streiki, sellele ei tohtinud mõeldagi. Kes ja miks tööseisaku põhjustas, seda ma ei tea.”
Kõik käis meeste sõnul nii, et kaks eelmist vahetust mingil põhjusel ei naasnud kaevandusest laagrisse. Nii ei saanud ka järgmine vahetus asuda teele ja jäi laagrisse ”päikest võtma”. Segadus jätkus järgmisel päeval. Kõik mehed olid üheskoos, mis oli haruldane, ja streigikõned algasid spontaanselt. Oli 26. juuli 1953.
Andes lubadusi, eristades juhid ja tühjendades barakid, lõpetasid võimud streigi laagris laagri järel – aga Retšlagis neil see ei õnnestunud. Laagri komitee nõudis vangidele inimõigusi ning valitsust ja parteid esindava kõrgetasemelise delegatsiooniga kohtumist. Kohalikud võimumehed ei kõlvanud.
Moskva reageeris, kui streik oli kestnud neli päeva. Kohale kiirustasid väga murelikuna laagrite eest vastutav asesiseminister kindral Ivan Maslennikov ja peaprokurör Roman Rudenko, kes oli olnud Nõukogude Liidu esindaja Nürnbergi protsessil.
See oli midagi ennekuulmatut. Esimene kord vastati vangide nõudmistele muuga kui vägivallaga. Nõudmised kuulati ära ja lubati hakata neid arutama. Vangidele sellest ei piisanud.
”Kindral ütles, et tööstus vajab sütt ja käskis kohe tööle tagasi minna,” jutustab Porietis.
Maslennikovi kohtumine vangidega võttis halva pöörde. Venelane, endine ohvitser, teatas, et Maslennikov oli sõja ajal piiramisrõngast lennukil põgenenud: ”Teil on rind ordeneid täis, mina aga olen selle asemel siin, kuna ei saanud samamoodi põgeneda ja jäin sakslaste kätte vangi!” Kindral kaotas kannatuse, eriti pärast seda, kui keegi hüüdis talle ”Idi nahhui!”. Kohtumine lõppes.
Härradega pidas läbirääkimisi streigikomitee volitatud tandem, Jaskunas ja üks ukrainlane. Porietis küll mäletab, et peavolinik oli olnud venelane.
”Teame küll, mis meid ootab,” ütlesid vangide esindajad. ”Beria mehed mängivad veel klaverit meie küljekontidel.” Maslennikov andis ausõna, et Beria mehed ei tule nii tegema.
Olukord teravnes. Miinimumini vähendatud toiduportsjonid, mille jagamise eest vangid ise hoolt kandsid, hakkasid lõppema.
Vange tulistati lõhkekuulidega
Oja ja Porietis räägivad, et ööl vastu 1. augusti hakkas mürtsuma vali marsimuusika. Streik oli kestnud nädala. Vangid nägid, et sajad automaatidega relvastatud NKVD sõdurid olid laagri sisse piiranud. Neid oli ka vahitornides. Kuulipildujadki olid positsioonidel. Värava juures seisid tuletõrjeauto ja ambulants.
Kohal olid Rudenko ja Vorkuta laagrite ülem kindralmajor Kozma Derevjanko, kellega algul oldi keeldutud läbirääkimisi pidamast. Hommikul teatas Derevjanko, et sõduritele oli antud ülesandeks ”lõpetada kollektiivne tööst keeldumine”.
Valjuhääldaja kaudu kuulutati mõned korrad, et väravad olgu avatud ja et kõik vangid peavad viie minuti jooksul lahkuma. Platsil olnud vangid lähenesid väravale lööklauseid karjuva tiheda massina, käsku keegi ei kuulanud. Lahkumine olnuks ka raske, sest püssimehed seisid tihedas rivis värava taga.
Jutustused sündmustest erinevad veidi, kuid üldiselt kõik toimus nii:
Tuletõrjeauto sõitis sisse, välja tõmmati voolik, mille joaga taheti vangide jõuk laiali ajada. Üks ukrainlane rebis leitnandi käest vooliku ja heitis selle eemale. Rudenko tormas ukrainlase poole, aga see kadus meestejõuku. Kostis vihaseid hüüdeid ja sõimu. Inimmüür tõukas tuletõrjeauto tagasi nagu olnuks see mänguasi.
Rudenko haaras lähima mehe särgist, kes osutus põikpäiseks poolakaks. Algas äge sikutamine. Kui Rudenko oli alla jäämas, tõmbas ta välja oma püstoli ja tappis poolaka kahe lasuga pähe. Porietis küll uskus nägevat, et laskja oli kindral Derevjanko.
Laskja kõrval seisis J?nis Kasansi nimeline lätlane, endine sõdur ja streigikomitee liige. Ta haaras aiateiba ja üritas Rudenkot lüüa. See oli ainus streikijate kasutuses olnud ”relv”.
Räägitakse, et kuul niitis ka Kasansi. Teda ei tunta täpsemalt ega Porietiski ei tea sellenimelise lätlase hukkumisest.
Sõduritele anti tulistamiskäsk ning kahe rinde vahele jäänud Rudenko viskus pikali. Esimene kogupauk anti Derevjanko käsul.
Vangid olid tihedasti koos, põgeneda polnud võimalik. Tagapool olijad ei teadnud, mis ees juhtus ja nügisid edasi. Lisaks seisid mehed kindlalt käevangus ja nii ei kukkunud surnud ja haavatud kohe maha.
Oja seisis Prykä vangus ja nägi äkki tema pükstel verd. Kuulid olid läbistanud Prykä mõlemad jalad pealtpoolt põlvi. Ta nägi samuti, kuidas lõhkekuul purustas ühe lätlase käe.
Mehed arvavad, et laskmine kõigist neljast küljest kestis umbes kaks minutit. Verd voolas ja haavatud karjusid.
Paarkümmend Ameerika päritolu veoautot sõitis laagrisse ja ohvrid visati kasti. Okastraataeda lõigati auk ja kõik, kes käia suutsid, aeti tundrasse. Nad toodi sealt väikestes rühmades laagrisse kontrolli: ühed aeti paremale, teised vasakule. Väiksem osa, ka Porietis, viidi veoautodel eriti kindlasse vanglasse, ülejäänud jäid laagrisse. Barakkidesse viiv tee oli tuletõrjeauto abiga pestud verest puhtaks.
Vorkutlagis kuulutati välja eriolukord ja Maslennikov andis kohe NKVD ohvitseridele rea käske. Neil tuli mõne päeva jooksul likvideerida korralagedus, arreteerida ja üle kuulata süüdlased, saata nad vanglasse, parandada valvet ja agentide tööd vangide hulgas, koostada ettekanne relvade kasutamisest ja uurida vangide esitatud nõudmisi.
Töö algas veel laskmispäeval, aga juba samal õhtul anti vangidele käsk kasutada oma nime. Numbrid eemaldati. Vangidel lubati saata kirju ning omastel neid külastada. Barakke ei lukustatud enam öösiti ja osa vange lubati elama väljaspoole laagrit.
Esimest korda Gulagi ajaloos olid vangide nõudmised olnud tulemuslikud. Ida-Berliini rahvaülestõusu ja Vorkuta streiki ongi peetud Stalini hirmuvalla lõpu alguseks.
”Ta näol oli rahulik naeratus”
Anne Applebaum kirjutab uues teoses Gulag. The History of the Soviet Camps ilmselt valesti, et ametlikel andmetel hukkus selles verevalamises 42 ja sai haavata 135 inimest. Teisalt ta tõdeb, et pealtnägijad räägivad sadadest ohvritest.
Porietis kuulis laagri ambulantsist, et 53 meest hukkus kohe ja et haavatuidki suri hiljem. Ohvrite hulgas oli kõige rohkem ukrainlasi (30) ja leedukaid (10).
Laagris olnud Läti arstil Arnolds Vilertsil õnnestus julgeoleku arhiivist Moskvas saada kohe laskmise järel koostatud ”haavadesse surnute nimekiri”. Selle järgi 53 suri – nende seas kaks lätlast – ja 123 sai haavata, neist 48 tõsiselt. Eestlasi oli surnute nimistus neli: Jüri Klassen, Karl Kukk, Peeter Linnuk ja Jüri Ohakas.
Oja kuulis teistelt vangidelt, et surma sai 108 inimest ja üle 300 haavata. Ta usub neid andmeid ega pea ametlikke andmeid millekski. ”Nägin laipu saeveskis, kuhu need olid tassitud, ja ei või kuidagi uskuda, et neid oli ainult 53.”
Ühe haavatuna, numbri 87 all, mainitakse Prjukja (Prykä) Eino Nikolajevitši. Prykä kuulub siiski surnute nimistusse. Kaaslaste sõnul ta suri mõni päev hiljem. Oja räägib, et Prykä ei saanud kohe abi.
”Ta ütles, et tal amputeeritakse vasak jalg ja küsis minult, kas sandistatuna, ilma teise jalata on võimalik elada.” Amputatsioonile järgnenud päeval eemaldati ka teine jalg.
Elusana Oja Prykät enam ei näinud. ”Ta eristus kohe teiste laipade hulgast. Teistel oli hirmunud ilme, aga tema näol rahulik naeratus.” Oja arvab, et Prykä valis enesetapu – lasi end verest tühjaks joosta. ”Ta ei tahtnud enam elada.”
Tõde ei räägitud omastele kunagi. Prykä naine sai teate, et Eino on hukkunud ”kaevanduses tööõnnetuses”.
Need Vorkuta streigis osalenud, kes viidi vanglasse, said karistuseks aastaid juurde. Septembris 1953 korraldati ”peamässajatele” Vorkutas lühike kohtuprotsess, mille järel nad viidi ära. Jaskunas kaitses end, pidades pika kõne nõukogude võimust Baltikumis ning tahtis, et see märgitakse protokolli.
Laskmises haavata saanud näitasid uutele tulijatele uhkusega oma arme. Kahe järgneva aasta jooksul puhkesid Vorkutas uued rahutused ja 1955 oli seal taas üldstreik. Oja vabanes Vorkutast 1954 ja Porietis aasta hiljem. Käis poliitiliste vangide suurvabastamine. 1962. aastal Vorkuta laager suleti.
Retšlagist on nüüd järel vaid mõni tellisehunnik sissepääsu kõrval. Lähedale on sugulased püstitanud hukkunud leedulaste mälestusmärgi ja korrastanud väikese matmispaiga ümbruse.
Vorkutas elab praegu ca 40 000 pensionäri, suur osa neist endised vangid. Vabanenud ”rahvavaenlased” ei saanud Nõukogudemaal oma kodupaika tagasi pöörduda – ka Oja ei pääsenud Eestisse – ja nüüd, kapitalismi ajal on kolimine neile vanuritele liiga kallis.
Jukka Rislakki on endine Helsingin Sanomate ajakirjanik
"Maksimid” andsid kahelt mäeküljelt ”flankeerivat tuld” – otse nõupidajate pihta. ”Automaadid” küttisid laagri barakkide vahel ja kõrvalteedel kõndivaid vange. ”Maksimid” tulistasid kumbki ühe lindi läbi – see sisaldas vanasti 300 padrunit – ja raudu vahetama ei hakatudki, kindralile aitas. Ta arvas – ja õigesti – et sellega on streik maha surutud, nende parteikeeles ”vastutustundetud elemendid korrale kutsutud”. Tulemuseks oli 56 laipa ja 250 haavatut. Haavatuist suri hiljem veel kümmekond. Surnute hulgas oli viis eesti meest.
Aili Helmi raamatust ”Režiim – see kõlab uhkelt” (1984)
