Õpilased on kirbud
Kuulsin kusagilt, et esimese klassi lapsed pidid vastama küsimusele: “Kes elab Kadriorus?”. Üks lastest kirjutas: “Kadriorus elab orav”. Õpetaja luges vastuse valeks ja kirjutas asemele: “Kadriorus elab president”. Laps sai halva hinde.
Eesti ja euroopa haridussüsteem põhineb peamiselt reaal- ja humanitaarteaduslike printsiipide ja faktide pähe õppimisel. Kuigi ajalugu näitab, et ühiskonda viivad edasi teistmoodi mõelda suutvad ja uudseid lahendusi pakkuvad inimesed, saab hea hinde koolis ainult see, kes suudab neilt eeldatavat vastust paremini ära arvata. Mitte see, kes pakub uudse loova lahenduse või kasutab probleemi lahendamisel oma fantaasiat. Koolitee ei seisne ainult teadusliku tulemuse, valemi või üldtunnustatud fakti ära arvamisel, vaid tihtipeale ka õpetaja subjektiivse arvamuse äraarvamisel.
Teab kas see on tõsi või mitte, aga psühholoogid viisid kunagi intelligentide seas läbi uurimuse, kus ka Einsteinil paluti osaleda ja tõmmata valgele paberile üks joon. Neil oli teooria, et joone tugevusest ja asukohast paberil saab midagi järeldada. Ent see pole oluline. Einstein küsis, kas ta võib tõmmata joone ükskõik kuhu. Talle noogutati. “Kas ikka ükskõik kuhu?” , küsis Einstein paberit näppides. Vastati-jah, absoluutselt ükskõik kuhu, sellel paberil. Siis keeras Einstein paberi ümber ja tõmbas joone teisele poole paberit. Tänapäeva koolis saab sellise asja eest ühe. Õpetajale vastu vaidleja või teistmoodi käituja (argumenteeritult või argumenteerimata) küüditatakse dissidendina madalamasse hindeklassi. Ja kui ta on kolm korda kahe saanud, siis ta loomulikult õpib sellest. Vanemad teevad kodus skandaali halbade hinnete pärast, ei luba peole ega anna taskuraha, enne kui hinded on jälle korras. Sest kaks tähendab näiliselt seda, et laps ei õpi ega ei oska. Nii hakkab noor enda jutte õpetaja mõttelaadile kohandama ja proovima ära arvata, mida temalt oodatakse. Kuigi kogu tegelik probleem võis olla näiteks selles, et õpilane tõlgendas Juhan Liivi luulet teistmoodi kui õpetaja.
Mõni aeg tagasi lugesin läbi ühe keskkooliõpilase viielise isamaateemalise kirjandi. Puhas. Ühegi kirjaveata igav pateetiline kirjand. Küsisin kirjutajalt, miks sa kirjutad sellist ajast ja arust jama, kas sa tõesti usud sellesse? Ei, aga minu õpetajale sellised kirjandid meeldivad ja saan selliste eest viisi, vastast ta. Eks range õpetamise tulemusel on keskkooli lõpuks õpilane nagu lemmikloom, kes aastate jooksul on kasvanud oma õpetaja nägu. Eks see olegi ju omamoodi eesmärk. Aga kui õpetaja mõttelaad on kindlas kastis ja praeguses loovuse järgi janunevas maailmas ei toimi? Rääkimata mõningatest nõukogude mõttelaadiga õpetajatest, kes kui süvavee kalad ei julge tänapäeva ühiskonna avatuses pinnasele tõusta, sest kardavad suurest rõhumuutusest õhku lennata. Kas see tõesti annab neile õiguse kasvatada välja järgmiseid selliseid kompleksides ja kindlas raamistikus kinni olevaid isiksusi, kes keskkooli lõpuks on kaotanud julguse oma peaga mõelda?
Psühholoogilistest uurimustest selgub, et 99% meie igapäevategevustest on seotud harjumustega. Kord tehti järgmine katse. Kirbud pandi ämbrisse. Ämbrile pandi peale kaas. Kirbud tahtsid ämbrist välja saada ja hüppasid ämbri kaane vastu end uimaseks. Nii mitmekümneid kordi. Ent mõne aja pärast leidsid kirbud, et see ei ole hea. Kirbud õppisid hüppama täpselt nii kõrgele, et nad enam end ära ei löö ja hüppasid ämbris edasi. Kui hiljem kaas pealt ära võeti, siis kirbud hüppasid ikka samale kõrgusele. Nad teadsid, et kõrgemale ei tasu hüpata. Võib vastu pead saada. Ja ei hüpanudki ämbrist välja, ehkki oleksid saanud ja tahtnud. Kuigi põgenemine ämbrist oli nüüd reaalset võimalik, hoidis harjumus ikka kaant ämbri peal. Eelnevaga ei taha ma väita, et inimesed on kirbud, aga nagu te ise võite järeldada, toimib see mõjustamispsühholoogiline tendents ka inimühiskonnas. Haridussüsteem on väga võimas vahend, mis mõjutab suurt hulka inimesi väga suurel määral. Kaheteistkümne aasta jooksul kõige vastuvõtlikumas eas tekkivad hoiakud ja harjumused ei ole mitte kergelt muudetavad. Kaksteist aastat hoitakse noortel kaant peal ja kui see keskkooli lõpus pealt ära kaob, siis ei tule keegi enam selle peale, et võiks ise mõelda ja probleemide lahendamisel oma fantaasiat kasutada. Kui haridussüsteemi toode on õnnelik ja ühiskonnas hakkama saav inimene, on kõik korras. Kui aga mitte, mis siis?
Kummale poole hetkel tulemus kaldub, ei hakka ma oletama. Ent julgen kindlameelselt arvata, et vähemalt sama võrdselt kui faktipõhiseid teadmisi, peaks koolides ja ka kõrgkoolidesse sisseastumisel hinnatama ka loomingulisust. Lisaks sellele, et loomingulised inimesed on ühiskonda edasiviiv jõud, julgen arvata, et nad on ka õnnelikumad nendest, kes on oma loomevõime kaotanud. Faktidega pole midagi peale hakata ilma võimeta neist midagi luua.
Hüpake oma ämbrist välja. Olge avatud uutele lahendustele ja lahendajatele. Ilma võimeta luua, oleme oma faktipagasiga sama tühised, kui Bush ilma sõjata Iraagile.
See oli nüüd küll halb näide.
Tom Valsberg töötab reklaamibüroos.
