Skandaalne on aga soliidse teose toimetamistase. Ühes ja samas artiklis esineb üks ja sama nimi kahel erineval kujul (Burgundia hertsog Philipp, Philip; Aragoni Fernando, Ferdinand; Taani kuningas Frederik II, Friedrich II), segadus valitseb kohanimedes (Antverpen – Antwerpen, Genua jne.) ja ühtlustatud pole tekstis kunstnikunimesid (näiteks Lambert Glandorfi puhul). Vigu leidub pildiallkirjades. Peaaegu igal leheküljel esienb õigekirjavigu. Köitel on neli keeletoimetajat … Sellise tasemega keeletoimetajaid Eesti Ekspressi küll tööle ei võetaks.          

Kui tõid mulle tutvumiseks selle teose, üllatasid mind küsimusega, et kes minu meelest võiks olla selle konkreetse köite lugeja. Tahaksin seda siiski sinu kui EKA peatoimetaja käest teada.

Selle teose lugeja võiks olla kultuurihuviline inimene, kes tahab teada, mida Eesti kunsti ajalugu endast kujutab, missuguseid maju ja teoseid tehti mingil ajastul, miks neid tehti,  kes tegid ja kuidas tegid, kuidas tehtusse suhtuti. Siis peaks Eesti kunsti ajalugu huvitama ajaloo- ja kunstiajalooõpetajaid ning ilmselt ka uute gümnaasiumiõpikute koostajaid. Kolmas sihtrühm on humanitaarteaduste üliõpilased, kunstiajaloolased kaasa-arvatud. Ma tean, et uuest “EKA-st” on vägagi huvitatud ka meie väliskolleegid - nii kunstiteadlased kui kultuuriajaloolased.

Kunstiajaloo koostamisel püüame silmas pidada, et see oleks loetav nö eri tasanditel. Kes tahab, võib saada küllalt põhjalikku informatsiooni, kui mitte tekstist otse, siis viidete kaudu edasi liikudes teemat enam avavate käsitluste juurde. Samas on tekst jälgitav ka ilma viideteta ja nende olemasolu köite lõpus võib üldse ära unustada. Võib aga vaadata ka ainult pilte, mida tuleb igasse köitesse palju. Äsja ilmunud raamatus on 500 lehekülje peale 600 pilti.

Üldisemalt asetub kunstiajalugu ilmunud köites mentaliteediajaloo, kultuuriajaloo aga ka sotsiaalajaloo konteksti. Stiiliajalooline tasand on, eriti võrrelduna nõuka-aegse 3-köitelise EKA-ga, kõrvaline. Meie kunstiajaloo kirjutamises mõjub selline nn New Art History kirjutamise laadis samm üsna uudselt. Kuid mis teosed/autorid olid praeguse kontseptsiooni eeskujuks?

Püüdsime tõepoolest kirjutada 1975. aasta “Eesti kunsti ajaloost” ja 1965. aasta “Eesti arhitektuuri ajaloost” erinevat teksti. Miks? Eks ikka seepärast, et vaadelda arhitektuuri ja kunsti mitte pelgalt esteetilisest, stiiliajaloo vaatepunktist, vaid sellisena nagu see tegelikult ühiskonnas toimis/toimida võis – muude suhete võrgustiku osana, nii nende suhete peegeldajana kui ka mõjustajana. Varasemad kunstiajalood kandsid tugevalt Saksa 19. sajandil kujunenud kunstiajaloodiskursuse pitserit ning neis rippus kunstipraktika otsekui “õhus” ning “arenes” kunsti enese seaduste järgi. Meie püüame kirjeldada kunstiteost tema reaalajas: mis põhjusel kunsti üldse telliti, st mispärast seda ühiskonnas väärtustati ning kuidas ühiskondlikke väärtusi  - usku, tõde, moraali, eetikat, seisuslikke arusaamu jpm – kunstis väljendati. On ka selge, et kunst oli ja on ka praegu üks sotsiaalseid praktikaid, mille kaudu püütakse konstrueerida ja kehtestada nii üldisemaid ühiskondlikke kui ka kitsama grupi väärtusi. Toon näite uusaja algusest: Tallinna raekoja raesaalis teostati 1660.-90. aastail Elert Thiele ja Johann Armbrusti poolt nikerdfriis vooruste ja muusadega ning Johann Akeni õiglust, kuulekust ja üksmeelt allegoriseerivate teemadega (Saalomoni kohus, Kristus teenarirahaga jt) maalid. On selge, et raad tellis need mitte pelgalt ilu pärast vaid ikka eelkõige nende moraliseeriva sõnumi tõttu. Kunstis peituvate tähenduste tõlgendamine on uue kunstiajaloo kindlasti üks olulisemaid erinevusi võrreldes varasemate käsitlustega.

Kui rääkida eeskujudest, siis 5-6 aastat tagasi  “Eesti kunsti ajaloo” suurprojekti alustades, vaatasime eelkõige Soome 1987-90 ilmunud 6köitelist kunstiajalugu. Päris 1990. aastate lõpul ilmus 3-köiteline “Geschichte der deutschen Kunst”, 1998-2002 Austria 6-köiteline kunstiajalugu, 2003. aastal uus 1-köiteline Rootsi kunsti ajalugu. Sakslased, muide, on tänaseks taas alustanud uue, seekord 6-köitelise kunstiajaloo kirjutamist.

Nagu näha, toimub paljudes riikides uute koguteoste kirjutamine. Selle põhjused on üldiselt samad, mida ma eespool kirjeldasin. 20. sajandi lõpukümnenditel on Lääne kunstiajalookirjutus väga oluliselt muutunud ja seetõttu vajavadki senised käsitlused uuendamist. Uut kunstiajalookirjutust – nii nagu ajalookirjutustki - on mõjutanud nii strukturalism kui fenomenoloogia, nii semiootika kui antropoloogia, nii psühhoanalüüs kui feminism, nii sotsioloogia kui ka nn uus kultuuriajalugu. Kunstiteaduse sees on neist mõjutustest võrsunud nn New Art History, tugeva sotsiaalanalüütilise kallakuga kunsti- ja kunstiajalookirjutus. Aga on veel olemas ka kunstisemiootika, psühhoanalüütiline kunstiteadus jm end kitsamalt määratlevaid suunad. Kõik uued metodoloogiad torkavad silma interdistsiplinaarsusega ja mu meelest on see andnud märksa huvitavamaid, aga mis peamine – adekvaatsemaid - tulemusi kui varasem kunstiajalookirjutus. 

Ma ei oska arvata, kas valitud metodoloogiast lähtuvalt või mingil muul põhjusel, kuid teos meenutab rohkem kõikuva tasemega artiklite kogumikku kui uurimislaadilt ühele lähenemisviisile allutatud uurimust. Kõrgakadeemilise pilotaažiga vahelduvad anekdootidega pikitud loengukonspektid, esseelaadsed kirjutised, lennukad naiivsevõitu soovunelmad.

See, mida eelmises vastuses kirjeldasin, ei peegeldu tõepoolest vastu kõigist “Eesti kunsti ajalugu 1520-1770” tekstidest. Tuleb arvestada, et kirjutajaid oli kokku 14 ning esindatud on kolm Eesti kunstiteadlaste põlvkonda. Nende erinev kirjutamisviis on paratamatus, mis seostub igaühe isikliku akadeemilise elukäiguga. Vanema kunstiajaloo osas pole Eestis metodoloogiliselt sarnaselt mõtlevat seltskonda hetkel – ja ilmselt veel lähemal ajalgi  - võimalik kokku saada. Uurijaid lihtsalt pole piisavalt ning kõiki teemasidki pole võimalik katta.

Oma “Eesti kunsti ajaloo” köidet alustades teadsin ma muidugi, et kõik teemakäsitlused ei saa olema sarnased ja ebaühtlust on suuremal või vähemal määral oodata ka teiste ilmuvate köidete puhul. Juba maintud Soome kunsti ajalugu on samuti temaatiliste artiklite kogumik ning ka seal võib kohata erinevusi nii kirjutamisstiilis kui vaatenurkade rõhuasetustes.

Teisalt ei ole ma nõus Sinu halvustava määratlusega. Kui ka kõik artiklid pole piisavalt analüütilised, ei tähenda see, et nad oleksid nõrgad. Nad siiski kirjeldavad ja näitavad materjali ning viitavad selle interpretatsioonivõimalustele. See, mida nimetad “konspektilisuseks”, on aga ülevaateteoste paratamatu osa – me peame seletama ka oma teemadega seotud käibetõdesid, et olla arusaadavad ka laiemale publikule. Nii et tahaksin täpsustada: ülevaateteos saab olla “akadeemiline” vaid selles mõttes, et ta ei valeta ja püüdleb faktide tõepärase esitlemise ja tõlgendamise poole. “Tõeliselt” akadeemilisi arutlusi kogu nende keerukuses niisuguses teoses ei harrastata, nende koht on erialaperioodikas ja – monograafiates.

On loomulik, et kaitsed oma kaastöölisi. Kuid läheks edasi. Mitte et ma tahaksin mett moka peale määrida, aga minu arvates kuuluvad Sinu kirjutatud peatükid teose õnnestunumate hulka. Palju kasutasid kirjutamisel ära oma doktoritööd?

Mina kirjutasin sellesse köitesse kodanikuelamu ja selle kaunistuste, interjööri jms kohta, mis oli ka minu doktoritöö teemaks. Doktoritöö jäi mul pärast kaitsmist publitseerimata, sest et kunstiajalugu tuli peale. Plaanin sellega nüüd varsti uuesti tegelema hakata, sest kunstiajaloos sain uurimistöö tulemusi esitleda siiski vaid väga kokkusurutult.. Teisalt olen juba umbes 5 aastat tegelnud luterliku kirikuarhitektuuri- ja kunsti problemaatikaga, mis on väga köitev ja meie kunstiajaloos alles suhteliselt “söötis” teema; nõukoguse ajal sellega akadeemiliselt tegelda poleks saanudki. Ilmunud köites olen sellest kirjutamas koos Pia Ehasalu ja Reet Rastiga. Isiklikult arvan, et see osa on ka lugejale kõige uudsem, sest püüame kirikukunsti sisu avada, toetudes 16.-18. sajandil  kehtinud teoloogilistele arsaamadele. Kirjutamise käigus kasutasime mõnevõrra ka teoloogide abi – isiklikult tahaksin tänada professor Alar Laatsi. Arvan, et Eesti ajaloolise kirikukunsti uurimises ja interpreteerimises on veel palju ära teha. Öeldu ei tähenda nagu oleks muude teemadega kuidagi teisiti – uusaja alaguse kunstiajalooline materjal on nüüd meie ees nö avali ja ma näen selle sees päris mitme doktoritöö võimalusi.

Uut informatsiooni on teoses küllaga, teksti illustreerib sageli varemavaldamata foto- ja arhiivimaterjal. Kuid kas pole teoses proportsioonid nii mõnigi kord paigast ära peatüki ja alapeatükkide vahel, kas nö saidbaari funktsioonis olevate osadega pole mitte liialdatud? Pean silmas näiteks barokkaltarite ja vene kirikukunsti käsitlusi.

Üks uue kunstiajaloo kirjutamise eesmärke ongi seni avalikkusele laiemalt teadmata materjali tutvustamine. Lõpuks töötati ju kogu nõukogude perioodi ajal usinalt, aga siis tehtu on jäänud arhiiviriiulitele käsikirjadesse tolmuma, näiteks uusaja alguse osas kasvõi mitmed Helmi Üpruse ja Mai Lumiste publitseerimata tööd. Eraldi olen uhke õigeusu kiriku teemade käsitluste üle, autoriteks Aleksandr Pantelejev, Orest Kormašov ja Jevgeni Kaljundi. Õigeusu kirikute inventeerimisega tegeldi küll ka nõukogude ajal, kui ateistlikus N. Liidus midagi publitseerima ei kiputud. Praegu ei saa me seda tööd katki jätta, on ju selge, et õigeusklik kunst on Eesti kultuuriajaloo osa. Peame edaspidi kasvatama juurde uurijaskonda, kes valdab teoloogia ja liturgia ajalugu, sest ka siinne ikoonikunst ei saa enam olla ainult Vene uurijate teema.

Proportsioonidest niipalju, et mahtu tingis konkreetse kirjutise informatiivsus ja huvitavus. Siit tõepoolest mõnikod ka see sügav detaili-minek. Kuigi teemade mahud olid kirjutajatele ette antud, ületasid neid kõik. Algne käsikiri oli umbes 1/4 võrra pikem kui see, mis lõpuks trükki läks.

Miks tarbekunsti all pole käsitletud Hüti klaasikoda ja talupoja hõbedat ei illustreeri ükski pilt?

1628. aastal asutatud ja kokku 35 aastat tegutsenud Hüti klaasikoda Hiiumaal eraldi teemana käsitleda polnudki plaanis, sest sealt leitud materjal pole kunstiajaloo aspektist eriti atraktiivne – tehti valdavalt lihtsat tarbeklaasi. Et see üldse mainimata jäi, on ilmselt minu tähelepanematus. Et klaasikunsti kohta midagi erilist kirjas pole, on aga tingitud sellest, et ma ei näinud selle taga sellist head uurijat ja kirjutajat nagu oli Erki Russow keraamika osas. Käsitlemata teemasid on veelgi. Näiteks mööblikunst ja moekunst. Põhjus on eelkõige selles, et alles on neist mõlemast väga vähe. Uurida saaks neid aga siiski – näiteks varaloendite alusel. Pole olnud huvilisi, kahjuks.

Talupojahõbeda juures pole pilti seepärast, et Kaalu Kirme arvates “on enne 17. sajandi lõppu ja 18. sajandit raske tõmmata selget piiri linlike ja talurahvaehete vahel” (lk. 185). Seega – võimalikud pildid on “Linnahõbeda” juures.

Mind huvitaks ka, mis funktsioonis on olnud neli toimetajat?

Elo Lutsepp oli üldtoimetaja, kes toimetas minu järel teksti veekord üle, korraldas tööd keeletoimetjatega, tegi registri jm tehnilise toimetamise, ülejäänud kolm – Ivar Karros, Mari Aas ja Maris Jõks on keeletoimetajad.

Nii suure teose juures jääb kirja- ja näpuvigu paraku vist ikka sisse. Olen seda teistelt tegijailt kuulnud ja pean nüüd ise sama tõdema. Õnnelikuks see kedagi muidugi ei tee. Loodan, et kõik näpukad leitakse üles ja korrigeeritakse (ise olen leidnud kaks, piltidel lk. 259 peaks allkirjas olema Toom-Rüütli 12, mitte 23 ja Tallinna Raekoja mälestustahvel aastast 1600 (lk. 73) on Tallinna Raekoja oma, mitte Linnamuuseumi oma).

Sinu koostatud ja toimetatud “Eesti kunsti ajalugu 1520-1770” ilmumisega algab uue “Eesti kunsti ajaloo” publitseerimine. Miks alustati 2. köitest (muuseas, nõukogude ajal ilmus ka esmalt teine köide) ja mis plaanid on ülejäänutega?

Teisest köitest alustati seepärast, et selle kirjutamine oli kõige enam edenenud ning et 1. köite põhiautorid (Kaur Alttoa, Kersti Markus) on olnud väga hõivatud muude töödega. Uurimine ja kirjutamine “Eesti kunsti ajaloo” tarbeks käib ju meie päevatöö kõrvalt. Ütlen kohe ära, et säärane ebaregulaarsus jätkub. Järgmisel aastal peaks ilmuma Mart Kalmu koostatav “Eesti kunsti ajalugu 1900-1940”, mis on 5. köide. Sellele järgnevad 6. (1940-kaasaeg, koostaja Jaak Kangilaski), 3. (1770-1840, Juhan Maiste), 1. (muinasaeg- 1520, Enn Tarvel) ja  4. köide (1840-1900, Juta Keevallik).

Mina jään peatoimetajaks, kelle ülesandeks üldine koordineerimine ja raha hankimine.

“Eesti kunsti ­ajalugu 2. 1520-1770”

Eesti Kunstiakadeemia. Tallinn, 2005. 496 lk.