Harvaesinev kohtumi­ne päris orkestriga.

Ma pole Jean-Pierre Jeunet’ filmi näinud ja ei tea, kas üldse näengi. Aga ma ei usu ka, et sellest väga palju muutuks, sest eri filmimuusikaid kuulates on mul hoopis üks teine tunne tekkinud. Ja nimelt – et õige soundtrack pole mõeldud toestama mitte ainult värvilist pilti ekraanil, vaid vähemalt samavõrra (või isegi rohkem) pimedust kinosaalis. Teate küll seda tumenemise tunnet – esialgu ei näe midagi, siis kerkivad inimkontuurid sinu kõrval ja ees. Pimedus on õilistav, ülendav, ootuse ja hirmu sümboolne sümbioos, hetk, kui me võiksime tunda enestes mingit veidrat ürgset sügavust. Ning siis Badalamenti, üks paremaid selliste kujutelmade tarbeks… Tema on see, kes võiks jagu saada ka sellest pimeduse pühadust rüvetavast popkornihaisust seal saalis. Mitte et siin plaadil midagi põ­himõtteliselt uut oleks ja kui te end Ba­dalamenti nimest juhtida tahate lasta, on “Twin Peaks” endiselt esimene valik. Nagu enamik filmimuusikast toitub ka Badalamenti siin pigem 19. sajandi ro­man­tilistest sümfoonikutest kui nüüdisaegsest elektroonilisest ambient’ist, kuid millal enamik meist siis ikka päris orkestrit kuuleb kui mitte filmis, eks ole? 7

Tõnis Kahu

Jah Wobble
“I Could Have Been A Contender”
(Trojan)

Jah Wobble
“Elevator Music Volume 1A”
(30 Hertz Records)

Yulduz
“Bilmadim”
(30 Hertz Records)

Elutöökogumik ja kaks uudisalbumit eklektiliselt bassikorüfeelt

Eikuskilt tekivad hullumeelsed bassikäigud, massiivsed arhitektuurinäited. Madalsageduslik ehituskunst. Sammastikud, tunnelid, kaared, sillad. Bass ei ole Jah Wobble’i plaatidel kunagi olnud see tüüpiline taustapill, ta tungib esile, aga mitte soolodena, ta on lihtsalt kogu aeg kohal ja kõige tähtsam, ta on raudbetoonist (või teatud juhtudel ka bambusest) talastik, millest ei saa sellest hoonest kõneldes mööda minna.

Wobble’i haare on lai. Kolmeplaadiline kogumikalbum koondab tema tegusid PIList sündipopi kaudu etno ja jazz’ini. Kummaline, kuidas siin muutub taust, mitte JW enda mängulaad. Kõik see, mida me kuuleme Public Image Ltd lugudes, on juba valmis klassika.

Wobble’i kaubamärgiks on edukas koostöö endast tunduvalt vanemate inimestega: diktofonisämplija ja lühilainefänn Holger Czukay, reggae-kitarrist Ernest Ranglin, virtuoosne milesdavislik trompetist Harry Beckett, radikaalne saksofonimängija Evan Parker: sujuv ja kompleksivaba liikumine eri stiilide vahel ja samas oma bassikäikude abiga sinna vahele uute massiivsete talade tekitamine.

“Elevator Music” on optimistlik etno-jazz-pop-plaat, Wobble’i produtseeritud usbeki superstaari Yulduz Usmanova album toob diiva välja SRÜ-popi getost.

Mis või kes ta oleks võinud olla? Mis pretendent? Miks selline pealkiri? Mingi põdemine olemata jäänud megakarjääri teemal? Aga mis küsimus see elava ja iga paari kuu tagant albumi turule paiskava artisti puhul üldse on? Vastupidi, Wobble’i karjäär on sõltumatu mõtleva muusiku unistus: sul on oma Reekviem, kus kanoonilist kristlikku teksti laulab iraani superstaar Sussan Deyhim, sul on oma pophitid, millest mõned kuuluvad Sinead O’Connori laulude absoluutsesse paremikku, sul on oma kontsert orkestrile ja ku cheng’ile, sul on oma bänd, mis eelistab mängida tumedat ja kurja etno-dub’i, mille esiplaanile tükivad torupill ja bambusviled. 9/7/7

Tõnu Kaalep

Kyo Ichinose
“Lontano”
(Cubic Music)

Meloodiline, kaunis ja aeglane elektrooniline muusika.

Plaadi aluseks on idee kaugusest kostvast muusikast, siit ka nimi “Lontano” (kaugelt, itaalia k). Ülikoolis muusikat õppinud Ichinose kasutab viiuleid, tšellosid jms, palju elektroonikat, filtreid ja kajasid. Harmoonilise ja aeglase heli komponeerimise osas on plaat lausa programmiliselt täiuslik, või nagu autor ise ütleb: “Soovin, et heli võiks olla vaba odavatest ja tavalistest “emotsioonidest” ja kosta nagu kusagilt ilusast kaugusest.” Selline idealism käsikäes purismiga on elektronmuusikas suhteliselt harv nähe, eriti kuna autor on suuteline kõiki neid idealistlikke nõudeid täitma. See kõik teeb “Lontano” ebatavaliselt tänuväärseks. Kauge, kuid siiski kõige lähema kõlalise paralleelina meenub Yasume electronica-plaat “Where We Are From The Birds Sing A Pretty Song”. 9

Erkki Luuk

Genesis
“Platinum Collection”
(EMI)

Kommertslikult kõige edukama progebändi kolmikkoorem.

Neid vanade progebändide kompilatsioone ikka ilmub. Veider, sest ega nad mingid pophitibändid ju oma kõrgaegadel ei olnud. Pigem kon­tseptalbumite ja (tihti vähemalt veerandtunniste) kompositsioonide bändid. Aga Genesisega on vähe teisiti. Neile olid 80ndad edukamad kui 70ndad – kommertslikult kindlasti, kiristagu algusaegade fännid selle meeldetuletuse suunas pealegi hambaid. Ja mitte ainult nemad. Mitte keegi, kes oma arvamusest lugu pidas, ei armastanud toda “uut” Genesist, mis sest, et mingi ­nimetu mass nende plaadid ju tollastesse edetabelitesse ostis.

Paljud meist leiaksid üles umbes kümmekond põhjust, miks neid lugusid tundub oma plaadikogus kuidagi piinlik demonstreerida. Üheksa põhjust neist kümnest on kahtlemata kuidagi Phil Collinsiga seotud – tema kidura hääletämbriga, tema igamehe-souli püüdliku kirglikkusega, tema staaripersooni tasakaalustatud tuimusega… Kuid vaatame faktidele silma – üht-teist neis lugudes on. “Mama” näiteks, elektrooniliste trummide raskusele üles ehitatud nurgelise astumisega tehnorock, on mulle salamisi ikka meeldinud. Lisaks on “Land Of Confusion” eeskujulik, efektseid püüniseid täis poplugu, “Abacab” ausalt funky jam-session ning koguni “Follow You Follow Me”, nende 1978. aasta kommertspattu langemise laul, on oma siirupise sünteetikaga tükkis üsna OK. Siin on muidugi asju, mis mitte kuidagi ei rehabiliteeru, ja neid on siin loetlemiseks liigagi palju. Aga vähemalt on võimalik valida.

Alles selle kronoloogiliselt tagurpidi edeneva kogumiku kolmas plaat jõuab võltsväär(a)tuste juurest päris-Genesiseni, Peter Gabrieli perioodi, üleornamenteeritud hilispsühhedeelia ja inglise ajaloolise argiteadvuse psühhoanalüüsi perioodi. Me saame “Supper’s Ready” kogu tema 20minutises paatoses ja “Cinema Show’s” on ilusat atmosfääri, kuid alustage siiski kogu “Platinum Collectioni” parimast loost – “Carpet Crawlers”, aastast 1974. Mõni indie-bänd võiks sellest cover’i teha. 6

Tõnis Kahu

Durutti Column
“The best of the Durutti Column”
(Warner)

Kitarristi õdus muinasjutumaailm, autismi ja kitši serval.

Vini Reilly ei saa olla päris-inimene, tundub mulle seda kogumikku kuulates. Võibolla on ta päkapikk? Ilupäkapikk? Minimalistpäkapikk?

Üks indie-mees kitarriga, 80ndate primitiivsed kaja- ja trummimasinad ja oskus panna iga hetk tiksuma nagu oluline moment, nagu särav avastus. Aeg-ajalt lisanduvad mõned pilli mängivad või eeterlikul häälel laulvad kaastöölised, vahel laulab Reilly ise, vahel langeb meeleolu melanhoolia piirile, aga üldmulje jääb samaks.

Jah, see võib olla ilutsemine, aga see on veenev ilutsemine, vitamiinipomm. 8

Tõnu Kaalep