Pole lihtsalt mõtet närvi minna, kui lapsed mõnikord sõdivad mänguasja pärast või kui jälle ei mahu käruga bussi peale, sest uks on liiga kitsas või poolitab sissekäiku hoopis käsipuu. Tegelikult ei jõua muidugi kõike alati nii kergelt võtta. Kui kõnniteel laiutavad jälle autod, siis tekib teinekord tahtmine autopeegel meelega, aga “kuna tõesti muidu ei mahu”, lihtsalt käruga otsast sõita. Tüütu on ka aastast aastasse juba kodutänaval hange kinni jääda, sest talv tuleb meil teatavasti iga aasta ootamatult. Ja siis veel poed, kus tihti ei mahu välisuksestki sisse. Appi! Mis kasu on hõrgust fassaadist, kui maja ei saa kasutada.

Vastutulijad nimetavad lapsi tihti komplektiks. Selles mõttes, et sain mitu tükki ühe raksuga kätte. Sarnaselt kohtleb lapsi ka seadusandlus. Kui mõtlete näiteks “emapalga” peale, siis selle saab justkui hüvitisena emaks olemise vaeva eest. Aga samas, kui sul on näiteks kolmikud, siis ei ole ju nii, et näed kokku sama palju vaeva nagu ühe lapsega, vaid hoolitsed ikka kolme eest. On täiesti vastutustundetu ja alatu jahuda siin ema endisest tööpanusest. Ei ole ju nii, et koristaja on direktorist viletsam lapsevanem. Või on?

Mulle tundub, et suuremate laste suhtes oleks ausam seadus, mille keskmes seisaks laps. See tähendab, et lähtutaks laste arvust, mitte aga emme-issi heast või halvast töökohast. Tippidel ja Täppidele võiks vähemalt riik proovida anda enam-vähem võrdse stardipaketi.

Vahelduse mõttes võiks Riigikogu liikmed mõnikord kuulata ka erinevate vähemuste arvamust ning kasutada teadlaste uurimusi. Mitte nii, et seaduse idee tuli naise sõbrannadega kohvitades, nagu vastas minu arupärimisele emade õppelaenude kinnitagumise kohta rohkem kui aasta tagasi Res Publica üks juhtfiguure Indrek Raudne.

Ma ei arva, et Eesti riik tohiks diskrimineerida kaksikuid ja kolmikuid sellepärast, et nad sündisid “komplektis”. Samamoodi on ebaaus kiusata inimest nahavärvi või seksuaalse sättumuse pärast.

On juba praegu näha, et tänu kunstviljastamise on kogu maailmas mitmike arv kasvanud. Seega on põhjust oletada, et ka  nendega seotud probleemid süvenevad. Näiteks vajavad kaksikud-kolmikud-nelikud tihti pärast sündi taastusravi (sest on kõhus “hunnikus” või sünnivad liiga vara), mille praegu peavad kinni maksma harilikult ikka vanemad ise. Tülgastav on lugeda sünnitamise propagandat, kui ühiskond pole tegelikult uute ilmakodanike suhtes ei salliv ega ka toetav.

Rõõm on kaksikute emmedel issidel tõesti mitmekordne, aga ka mured ja kulud on paraku topelt.