Viru värav
Viru värav ehitati 14. sajandil (1345-55) ning algselt kandis linna savikarjääri järgi Savivärava (Lehmpforte) nime. Algne värav oli kolmekorruseline ehitis. Arhitektuuriajaloolase Rein Zobeli andmeil asus all langevõrega väravakäik, teisel korrusel tõsteseadmed ja kolmandal lahtine platvorm. Värava ette rajati paistiik tammi, vesiveski ja sildadega.
1370. aastatel ehitati Viru peaväravale lisaks eesvärav, mida tänapäeval tuntaksegi Viru väravana. Esialgset eesväravat aga ei olnud kauaks, sest 15. sajandi keskel see lammutati ning asemele ehitati uus. Eesväravahoone oli kahekorruseline ehitis, mille külgedel paiknesid valvetornid. Väravad olid nii jalakäijatele kui ka hobuliikujatele.
Tallinna mainekujundaja Linnar Priimäe mõte eesvärav autodele sulgeda ja sõidukid ümber suunata Uuele tänavale pole värava ajaloos esmakordne. Ka 17. sajandi keskpaiku Viru eesvärav suleti ja liiklus hakkas käima Uue tänava kaudu. Nii et ajalooline õigustus Priimäe ideele on täiesti olemas.
Viru ja ka teistele Tallinna väravatele sai saatuslikuks 19. sajand, kui hakati “parandama” linna ilmet. Linnaväravate lammutamist ergutas kindralkuberner markii Paulucci (1819-29), kes asutas “linna ilustamise komisjoni”. Selle komisjoni algatusel lammutamist ja ümberehitamist teostatigi. Tol ajal oli Tallinna majanduslik olukord kehv ja selle üheks põhjuseks peeti linna vanamoodsat välisilmet.
Viru peavärava luigelauluks kujunes 1843. aasta. Eesvärav püsis veel natuke rohkem kui 40 aastat, 1888 lammutati ka see. Alles jäid siiski külgmised valvetornid, millele 20. sajandi algul ehitati juurde ovaalne torn ja kaks teravkaarset väravaava.
Lisaks kahele eelmainitule oli veel ka kolmas värav. 1471-73 rajati Viru värava ette vallehitis, mille põhjatippu ehitati veel üks eesvärav – Viru vallivärav. 1558 rekonstrueeriti vallehitis Viru värava rondeeliks ja 17. sajandil bastioniks. Vallivärav lammutati 1860. aastatel.
Enne Viru väravat lammutati 1776-77 Väike Rannavärav ja 19. sajandi alguseks Karjavärav. Lammutamine sai hoogu juurde Tallinna kustutamisega kindlustiste nimestikust 1856 pärast Krimmi sõda. Sellega kaasnes linnamüüride ja tornide ulatuslik lammutamine. 1868 lõhuti uhke Nunnavärav, mis kutsus esile avalikke proteste. Plaaniti isegi värava taastamist, kuid see jäi pelgalt kavaks. Veelgi enam, 1875 lammutati ära ka Harju värav.
Lammutamiste tulemusena on endised linnaväravad peaaegu täiesti kadunud. Seitsmest Tallinna väliskindlustusvööndi väravast on tänini säilinud ainult Viru värav ja Suur Rannavärav. Ja needki osaliselt, kuna tegemist pole mitte peavärava, vaid eesväravaga. Ülejäänud viis – Nunnavärav, Saunavärav, Väike Rannavärav, Karjavärav ja Harju värav on täielikult hävinud.
Priimäe mõte Viru eesvärav taas sulgeda väärib kaalumist. Tallinna linnal on küll sümboolsed linnaväravate võtmed, mis valmistati Rootsi kuninga Karl XII Tallinna saabumise puhuks 26. oktoobril 1700. Aga pole väravaid, mida kas või sümboolselt sulgeda.
