Magus, kuid mitte lääge
Kasutades odavat metafoori on film nagu šokolaad – vaja on väga täpset retsepti. Tim Burtoni filmidest rääkides on ilmselge - et Burton-bar tuleks tõeliselt hea, on tuleb lisada sala-koostisaine nimega Johnny Depp. Pole kahtlustki, et režissööri kõige paremad filmid on kokku keedetud kasutades Deppi kõrke põsesarnu, süütuid suuri silmi ja kiitsakat tagumikku – ta on oma natuke ebamaise olekuga inspireerinud Burtonit looma “Edward Käärkätt” (1990), “Ed Woodi” (1994) kui ka “Peata ratsanikku” (1999). Nüüd võib siia meistriteoste loetelusse lisada ka “Charlie ja šokolaadivabriku”.
Viimast saab lastefilmiks nimetada umbes samapalju kui “Edward Käärkätt” – hoolimata muinasjutulisest atmosfäärist ja ebareaalsetest tegelastest ei istu ta suuremale osale lastest. Seal on julmust ja tumedust, mida vähem muinasjutulises keskkonnas oleks isegi raske väljendada. Nii olid ka Eestis kinosaalist väljunud lapsed üsnagi pettunud ja porisesid kino trepil, et vastik film. Muidugi – ablas paks laps pannakse šokolaadi uppuma, rikas ülbitseja lendab prügisse ja võiduhuvilisest plikast saab hiigelmustikas. Sellele lisanduvad veel veidrad naljad loomadega, viited kannibalismile, filmikunsti ajaloole (“Kosmoseodüsseia 2001”, “Kärbes” jne) ja ka Burtoni enda varasemale loomingule, mis laste jaoks on lahtimurdmiseks liiga keeruline süsteemsüsteem.
Burton on Willy Wonka seikluste teksti kõvasti tänapäevastatud, sisse on toodud telekas, videomängud, filmid - nohik ja goth-stiili armastaja Burton on ju ise Ameerika tele-ja filmikultuuri peal üles kasvanud. Terav ja selge (vanu Vene multifilme meenutav) moraal on aga jäänud. Kuigi Roald Dahli loo idee on iseenesest vanamoodne, didaktiline ja moraliseeriv, on tegu ikkagi igavese tõega, et pole hea lapsi ära hellitada. Või nagu ütles üks teravmeelne Briti kriitik, rikutud lapsed lõpetavad Spielbergi filmides.
Raamat, millel film põhineb, ilmus aastal 1964 ja müüs 13 miljonit eksemplari. 1971 tuli välja esimene filmiversioon, mida Dahl kuulu järgi jälestas. Küll aga on ta lesk Felicity Dahl, kes on üks praeguse filmi produtsentidest, arvanud, et Dahl oleks Burtoni versioonist vaimustatud.
Muide, Willy Wonka flashbackid lapsepõlve oma hambaarstist isa (kelle arvates on pulgakommid toki otsas rippuvad hambaaugud) ja hirmsate hambaklambrite juurde ei pärine mitte raamatust, vaid on viited Burtoni enda lapsepõlvele.
Johnny Deppi Willy Wonka on üks lahedamaid tegelaskujusid, keda viimasel ajal kinos nähtud on. Kuigi Depp on viimastel aegadel näitlejana veidi üleekspluateeritud, on tema ekstsentriline šokolaadivarikant värske ja müstiline kombinatsioon Michael Jacksonist (kellele vihjavad lõbustuspargisarnane impeerium, veider suhe lastega, imelik naer, kohati isegi ka miimika) ja üksildasest Ooperifantooomist, kes mööda oma maa-aluseid šokolaadijõgesid ja –koski purjetab ja salapäraseid plaane haub. Ebamäärane seksuaalne orientatsioon, dänditsemine, kerge põlgus laste suhtes ja popstaari-attitude moodustavad kombinatsiooni, mida on võimatu unustada.
Väikest Charlie Bucketit kehastab Freddie Highmore, kellega Depp mängis koos möödunudaastase hittfilmis “Avastades Eikunagimaad” – pärast seda koostööd veenis ta Burtonit, et 13-aastane andekas nööpsilmadega Freddie saaks peaosa ka “Charlie’s”.
Kuna Burton armastab koos töötada harjumuspäraste näitlejatega, mängib Charlie ema režissööri enda naine Helena Bonham Carter, keda ta on kasutanud kõigis oma töödes alates “Ahvide planeedist”, mil nad tuttavaks said. Üks kõige lahedamaid tegelasi šokolaadivabriku magusas atmosfääris on samuti läbi aegade üks Burtoni lemmiknäitlejaid - Keenia päritolu Deep Roy, kes mängib üksi sadu umpalumpasid. Teda on filmitud samu liigutusi kordamas sadu kordi, nii et pärast digitaalset monteerimist moodustab ta üksi terve suguharu. Raamatus on umpalumpad alkohoolikutest illegaalsed immigrandid, kes on riietatud lehtedesse, filmis aga kakaoubadele maiad metsaelanikud, kes Willy šokolaadivabrikus kõik tööd ära teevad.
Eraldi tuleks välja tuua laulud hevirokist estraadini, mida umpalumpade koorid esitavad, ja mis kiusavad ja narrivad lapsi üsnagi õelalt.
Lisaks suurepärastele tegelastele ei saa jätta mainimata ka erakordset (ja üsnagi psühhedeelset) production designi, mille autor on Alex Mc Dowell (kelle varasemad tööd on näiteks Fincheri “Kaklusklubi” ja Spielbergi “Terminal”) – tema loodud industriaalmaastik, “teistest vabrikutest 50 korda suurem” šokolaaditehas on vapustav. Kusjuures seal voogavad šokolaadijõed ja suhkrukõrvitsad pole mingi plastik ja silikoon, vaid kõige ehtsamad maiustused, kus sees võttegrupp perfektsionistist režissööri käe all higistas. Tänu sellele koostööle on iga rohulible paigas ja isegi rekkade sõidujälgedest värskel lumel moodustuvad imelised mustrid.
“Charlie ja šokolaadivabrik” on õpetlik ja lapsi natuke kiusav lugu, mis räägib headuse võidust ja sellest, kui tähtis on hoida oma lähedasi. Samas on ta meisterlik visuaalne kunstiteos, ja muinasjutt unistustest, fantaasiatest ja ideaalidest, mis võivad nii haiget teha kui ka elu ilusaks muuta.
“Charlie ja šokolaadivabrik”.
USA 2005. Tallinnas Coca-Cola Plazas alates 12 augustist.
