Esiteks on "Paabel" visuaalselt uuel tasemel, ning teiseks on selles filmis esikohal laste ja vanemate temaatika, mis loos sisalduva pinge tõttu võib esimesel vaatamisel kahe silma vahele jääda. Režissöör on "Paabeli" pühendanud oma lastele sõnadega "Eredaimatele valguskiirtele kõige pimedamas öös". See lause on tegelikult "Paabeli" mõistmise võti.

Filmi sündmustik hargneb peamiselt kolmes kohas - Marokos, Mehhiko-USA piirimail ja Jaapani suurlinnas. Vaene Maroko pere ostab šaakalite peletamiseks püssi, millest lastud kuul tabab kogemata Ameerika turisti Susanit (Cate Blanchett). Ameeriklaste lapsed sõidavad samal ajal oma lapsehoidjaga San Diegost Mehhikosse tema poja pulma. Kolmanda liinina lisanduvad Jaapanis elavad isa ja tema teismeline kurttumm tütar. Ükski täiskasvanutest ei käitu adekvaatselt: isa ostab väikestele poegadele jahipüssi ja pole mingi ime, et nad lisaks šaakalitele autosid hakkavad sihtima. Ameeriklased püüavad üle saada pere väikseima lapse surmast ja abielukriisist, oma muresse uppununa on nad aga olemasolevad poja ja tütre hooletusse jätnud. Kirest ja pidutujust haaratud lapsehoidja vigade tõttu satuvad lapsed surmaohtu. Ja Jaapanis on kurttumm Chieko (Rinko Kikuchi) üksindusse kõngemas - isa on eemal ja ema lasi end maha. Naised on selles filmis passiivsed ja pika vihaga, mehed aga peamiseks probleemide allikaks. Iñárritu püüab näidata ühest küljest isa ja lapse suhte tähtsust, teisalt aga seda, kui süütud on lapsed, kuidas nad vanematest sõltuvad ja nende vigadest kannatavad.

Poliitilise plaani toob "Paabelisse" Maroko liin - kuna see on moslemiriik, käsitleb USA oma kodanikku tabanud juhuslikku kuuli kui terrorirünnakut. Maailm on täis paranoiat ja võõrandumist. Iñárritu on ise kuskil intervjuus maininud, et Sartre ja Joyce olid poisikesed võrreldes eksistentsialismiga, mida praegu telekast näeb. Režissöör demonstreerib, kuidas Maroko poiss arreteerimise käigus surma saab - sel põhjusel, et tavalised uudistes jooksvad sõjakaadrid meile niisuguseid pilte ei näita. Just nii need lapsed vanemate vigade eest karistada saavadki.

Kolmas moment, millest tahaks nii selle filmi kui kogu Iñárritu triloogia puhul rääkida, on tema filosoofiline lähtepunkt, mis tiirleb ümber jõu, mida nimetatakse vastavalt maitsele Jumalaks, saatuseks või juhuseks. Seda võiks kokku võtta Susana (Vanessa Bauche) tsitaadiga "Amores Perrosest": "Et Jumalat naerma ajada, räägi talle oma plaanidest." Inimesed elavad teadmisega, et ühel päeval peab surema, ja kogu tants käib selle ümber: peitutakse elu eest või rebitakse see lõhki, otsitakse kramplikult küsimusi ja vastuseid, püütakse planeerida iga hetke oma elust. Triloogias näidatud lood aga nagu vihjaksid, et võib-olla polegi sellel rabele misel mõtet. Elu läheb ikka nii, nagu ta läheb, ja surma saab oma elu määravaks teguriks valida vaid igaüks ise. Mõnele võivad need kesksed ideed tunduda sentimentaalsed või banaalsed, aga ega filmikunst neist kahest märksõnast niikuinii üle ega ümber ei saa.

Lõpetuseks siis tarbimisnõuanne: "Paabel" pole mainstream-film ja meelelahutuseks ei sobi. See on kahe ja poole tunnine tõsine ja raske lugu, ja Brad Pitt on muide ka halliks läinud. Kui aga lugejate hulgas on sügava künni huvilisi, soovitan soojalt.

Vaadates "Paabeli" vormilist poolt, ei või mainimata jätta erakordselt head loo jutustamise oskust. (Need kolm filmi on valminud koostöös stsenarist Guillermo Arriagaga). Eri liinide omavahel läbipõimimise tehnikat on tegelikult ju kasutatud palju - kuulsamad näited on lisaks Iñárritule ehk Paul Thomas Andersoni "Magnoolia" (1999) ja Paul Haggiese "Crash" (2004). Sündmustik on katki hakitud ja lõpuks moodustub liinidest kompaktne tervik. Oskuslikult serveerituna võib selline jutustamislaad loo klassikalisest lineaarsest draamast või thriller'ist müstilisemaks ja paljutähenduslikumaks muuta, eriti kui teemavalik on nii pretensioonikas nagu kõnealusel triloogial - ehk siis Elu ja Surm. Arvata võib, et pärast "Paabelit" on see tehnika Iñárritu jaoks ammendunud ja ta liigub edasi. Kuhu, seda saame loodetavasti varsti teada.

Kui loo jutustamine on olnud meisterlik kogu triloogias, siis tehnilisest aspektist on "Paabel" täiuslikum kui režissööri varasemad filmid. Suurepärane operaatoritöö, vapustavad plaanid (eriti lõpukaader Tokyo kõrghoonetest). Kõige hämmastavamalt mõjub aga see, et iga riiki ei markeeri mitte ainult iseloomulik koloriit (seda nõksu kasutas näiteks Steven Soderbergh oma Oscari-filmis "Traffic"), vaid montaaži ja muusikaga on tabatud iga sündmuspaiga rütm.