üüvKolmas Reich soome ajaloolaste käes
Austria kunstniku Adolf Hitleri töid näeb sel suvel Barcelonas Joan Miro Keskuses Euroopa ühe legendaarsema kuraatori Harald Szeemanni koostatud näitusel “Ilu läbikukkumine” (kestab kuni 24. oktoobrini). Saksa poliitik Adolf Hitlerist ja Kolmandast Reichist pidasid 10. juulil Helsingis Teaduste Majas (Tieteiden talo) seminari (“Puheenvuoroja kolmannesta valtakunnasta”) soome ajaloolased. Kavas oli välja kuulutatud neli poolteist tundi kestvat akadeemilist ettekannet, aga ma ei tahtnud hästi uskuda, et südasuvel, laupäeva vihmasel hommikul kell 10 algavale seminarile rohkem rahvast koguneb kui käputäis friike. Kuid kui saabusin mõned minutid üle kümne, oli seminarisaal kuulajaist tulvil, istekohti ei jätkunud, osa umbes 70 osalejast kükitas põrandal ja kümmekond inimest pidi ettekandeid kuulama lausa saali uksel tammudes. Auditooriumi asjatundlikkus oli muljetavaldav, iga ettekande järel puhkenud diskussioonid venisid pikemaks kui ajalimiit lubas ning minevikusündmuste kõrvutamine 21. sajandil aset leidvate analoogsete juhtumitega pani publiku aktiivselt, kohati üksteist üle karjudeski kaasa elama. Õhtul kella kuueni kestnud seminar sisaldas ka tasuta lõuna ja kohvipausi Sacher-tordiga. Nii et Viin kondiitrikunst oli esindatud oma kõrgeimal astmel.
Riigiteaduste doktor Markku Jokisipilä Turu ülikoolist juhatas päeva sisse intrigeeriva teemaga “Adolf Hitler ajaloolise nähtusena”. Hitlerist on tänaseks ilmunud üle 100 000 kirjutise/kõne/käsitluse ning Jokisipilä karismaatiline ettekanne andis Hitleri-historiograafiast kokkuvõtliku ülevaate tüpoloogiate kaupa. Kõige suuremad vead Hitleri käsitluses on tema sõnul triviaalsus, klišeelikus, saksa uuskonservatiivide toel 1950. aastatel tekkinud revisionistlik ehk kahe sõja teesi suund Lääne-Saksa ajalooteaduses, naiivsed põhjendused II maailmasõja puhkemisest (peamisena seisukoht, et Inglismaa ja Poola provotseerisid Saksamaad või et NSVL oleks ise esimesena tunginud 1941. aastal Saksamaale kallale), natsionaalsotsialismi kui 1917. aastal Venemaal toimunud revolutsiooni radikaalse reaktsiooni nägemine ja “loogiline” järgnevus kommunismile ning väide, et Hitler sai juutide tapmisest kuulda alles 1942. aastal. Oluliste uurijatena, kes Hitleri isiksusele ja tegevusele uusi tähendusi omistasid, tõi esineja välja sakslase Martin Broszati ja inglase David Irvingi. Kuigi Irvingi teosest “Hitler’s War”, milles ta Hitleri puhtaks pesi natside koledustest ja tõstis füüreri Churchilliga võrdseks ajalooliseks figuuriks, tuli rahvusvaheline bestseller, pidas Jokisipilä kahetsusväärseks, et monograafiat pole siiani soome keelde tõlgitud. Ka eesti keelde pole teost tõlgitud, meil leidub (ja on läbimüüdud) ainult teise briti ajaloolase Ian Kershaw’ lühimonograafia “Hitler”, tema kuulsat ja Inglismaal ülipopulaarset kaheköitelist Hitleri-uurimust pole ilmselt niipea loota. Hitleri-kirjanduse tõenäoliselt suurim asjatundja John Lukacs (temalt pärineb põhjalik “Hitler of History”) peab parimaks Hitleri biograafiaks aga 1969 avaldatud Ernst Deuerleini raamatut. Broszat kutsus üles loobuma Hitleri ja natsionaalsotsialismi demoniseerimisest. Broszati meelest on diktaatori kujutamine koletisena ajaloolase laiskuse väljendus, Hitleril nagu kõigil meil on oma inimlikud personaalsed jooned ning ainult nende analüüs aitab mõista tema edu 20. sajandi ühe tähtsama ajaloolise tegelasena. Jokisipilä tuletas ke meelde Habermasi mõtet, et holokausti võib võrrelda kõikide hävingutega maailma ajaloos ning et holokausti uurides tuleb silmas pidada, mida saadeti korda NSVLiidus, kus võimul olid juudid. Nii et kas holokaust oli ainulaadne, heitis esineja õhku Habermasi küsimuse. Minu pettumuseks ei puudutanud Jokisipilä aga Hitleri-retseptsiooni Soomes ja Hitleri külaskäiku Mannerheimi 75 sünnipäevale. Aga võib-oll pole tänastel soome ajaloolastel selle visiidi kohta enam midagi uut öelda, kõik oluline juba paarkümmend aastat tagasi kaante vahele kogutud?
Teisena esines riigiteaduste doktor Marko Ampuja Helsingi ülikoolist, kes kõneles teemal “Theodor W. Adorno ja fašismi loomus”. Ampuja ettekanne põhines loomulikult Adorno 1960. aastatel ilmunud üldtuntud esseedel, kuid esituse ajaline ja ruumiline telg ulatus Auschwitzi massimõrvast Guantanamo piinamisteni ning tema esinemine kujutas endast seminari tänapäeva maailmapoliitika teravat analüüsi, mille järeldused šokeerivad kindlasti vaba maailma kodanikke. Peale Adornoga seotud Frankfurdi koolkonna tuntud iseloomustuse (koolkonna sotsiaalpsühholoogia sündis Marxi ja Freudi ristamisest) siirdus Ampuja Adorno natsipsühholoogia ja modernistliku inimesekontseptsiooni juurde. Adorno meelest oli fašism märksa laiem nähtus kui vaid natsionaalsotsialism Saksamaal; see pole midagi spetsiifiliselt saksalikku. Ampuja osutas aga ka fašismi defineerimise keerukusele ning asjaolule, et stampvõtteks on defineerida fašismi 1930. aastate klassikaliste kaanonite järgi. Järgnevalt refereeris Ampuja kaasaja itaalia filosoofi Giorgio Agambe teraseid tähelepanekuid USA ja Kolmanda Reichi sarnastest joontest, mis 2003. aastal Ameerikas pahameeletormi tekitasid. Nii nagu Auschwitzis tätoveeriti vangidele kehale vanginumbrid, harrastab USA piirivalve biopoliitilist tätoveeringut ning Agambe sõnul on toimimise loogika sama. Bushi poolt väljakuulutatud sõda terrorismi vastu on sama lõputu kui Hitleri võitlus juutidega. Iraagi sõjavangide ebainimlik kohtlemine Kuubal Guantanamo vangilaagris oli USA kaitseministri Rumsfeldi arvates õigustatud, kuna vangid olevat “väljaspool seadust asuvad võitlejad”, kellele ei laiene Genfi konventsioon. Barbaarsuse levimine, millest Adorno kirjutas fasismi puhul, avaldus Guantanamos ja Abu Ghraibis vangide piinamist naerdes jälgivate vangivalvurite puhul: see groteskne julmuse teater a la Kolmas Reich ei jäävat millegagi alla Auschwitzi vangivalvurite kombeist.
Teatavasti osutanud praegu moes olev vasakpoolsete vaadetega filosoof Slavoj Zhižek seda kuuldes viitega Ameerika riigiametnikele: et ameerika vangivalvureile polnud keegi rääkinud, et vange ei tohi piinata ega mõnitada! (Vahemärkusena: äsja Berliinis toimunud postkummunistlike maade kunstile pühendatud nn Groysi konverentsilt saabunud Heie Treier rääkis mulle, et seal esinenud Zhižek oli kõnepuldist ohjeldamatult kiitnud Stalinit ning paatosega kõnelnud Gulagi vangidest, kes saatnud tervituskirju Stalinile, erinevalt Saksamaa koonduslaagrite vangidest, kes Hitlerile kirju ei saatnud. Nojah, rumalus käib ikka naiivsusega käsikäes.). Lähtudes Adornost võib väita, et tavalise inimese moraali-identiteet on murenemas ehk teisissõnu: kodus käitub ta tsivilistina, väljaspool barbarina (nagu USA sadistlik naisvalvur Iraagis).
Joensuu ülikooli emeriitprofessor Yrjö-Paavo Häyrynen peatus natsionaalsotsialismi psühholoogilisel selgitamisel. Arutledes motivatsiooniküsimuste ja autoritaaruse vahekorrast, viitas Häyrynen muide ka kultuuriajaloo koolkonna mõjukate mõtlejate Lev Võgotski ja Peeter Tulviste vastavateemalistele uuringutele. Fašistide tegutsemisloogikat mõjutas paradoksaalne käitumine, käsus peitus ka selle keeld: mõtle, kas juht oleks kiitnud su teo heaks? Massidele tuli aga sisendada eliidi hirmu ja austust. Seetõttu ei pidanud kõneleja fašistlikeks Petaini ja Salazari režiime. Aleksander Solzenitsõn arvab, et esimesed koonduslaagrid asutati Nõukogude Venemaal, Häyrynen pidas koonduslaagrite esmaasutajaks Kolmandat Reichi. Natsionaalsotsialismi olemusse kuulunud müstiline suhe Füüreri ja talle jäägitult ustava rahva vahel avaldus näiteks 1933. aastal NSDAPsse astunud Martin Heideggeri puhul, kes – väga vähetuntud fakt - truult maksis partei liikmemaksu 1945. aasta kevadeni!
Tsiteerides Herbert Marcuset, et bürokraatia kasvatas fašismi ja vaimset vägivalda, tõdes Häyrynen ettekande lõpus humoorikalt, et Joensuu ülikoolis on ametnikke juba õppejõududest rohkem. Ka peatus ta lühidalt Joensuu rassistlikel skinheadidel, kellest ka Eesti ajakirjanduses möödunud kümnendil kirjutati.
Viimase esineja, filosoofiamagistri Petri Tervoneni (Helsingi ülikool) teemaks oli “Mass, žest, mehisus: fašistliku figuuri esteetikast”. Kuigi ma istusin esimses reas, kuulis vaikse soseleva kõnemaneeriga ettekandjat hädavaevalt. Tekkis tunne, et Tervoneni ettekanne on koha peal sündiv, hargnev, täiustuv improvisatsioon, mille kese hoomamatu ja eeterlik. Nii palju kui kuulsin, pidas Tervonen fašistliku esteetika juurteks commedia dell’artet ja karikatuuri ning psühholoogiliseks aluseks üsna traditsiooniliselt Gustave Le Boni massipsüühika klassikalist käsitlust “Massipsühholoogia” (ilmus eesti keeles 1936). Hüsteeria, hüpnoos ja massihing on need kolm vaala, millele Hitleri propaganda toetus. Nagu teada, vaatles füürer massi allumisele sunnitud naisena, seksuaalsel tasandil. Kultuurikontseptsioonis ühinesid aristokraatsus ja apokalüptilisus, müütidest kokkupandud esteetika ja klassitsismi elluäratamine. Kui esineja kaldus Kolmanda Reichi kultuuri finantseerimise valgustamisele, puhkes auditooriumis vaidlus Soome kultuurirahastu skandaalidest, kõlasid hüüded, et kultuurirahastu juht on totaalselt korrumpeerunud. Tuli väga tuttav ette.
Kaheksa tundi kestnud seminar saigi läbi. Meeldiva üllatusena jagati lahkudes kõigile ettekannete referaadid. Kummalisel kombel ei maininud aga keegi ei kõnes ega kirjas Alfred Rosenbergi, Kolmanda Reichi ühte kõige mõjukamat ideoloogi. Teda justkui ei teatudki. Et Rosenberg on sündinud Tallinnas ja rahvuselt baltisakslane, oli omavahelises vestluses Marko Ampujale uudiseks, kelle meelest oli Rosenberg Riias sündinud lätlane.
Miks seminar korraldati? Et asjast rohkem teada saada, vastas mu küsimusele üks kahest tublist organiseerijast, Helsingi üliõpilane Otto Tiusanen. Konservatiivse maailmavaate populaarsuse tõus ühiskonnas ning parempoolsete tegelaste aktiviseerumine globaalselt peaks olema ajendiks ka meil näiteks Rosenbergi-seminari kokkukutsumiseks. Veel peale II maailmasõda leidus Eesti Kunstimuuseumi fondis Rosenbergi maale, huvitav, mis neist on saanud? Kas osutub ta kunstnikuna etemaks kui Hitler, selles pole muidugi küsimus.
