Tiigiäärseile kallakuile on paigutatud eluasemed 88 perekonnale, ükski pole üksikelamu. Põhiliselt 4kaupa grupeeritud rida- ja vaipmajad varieeruvad lahendustelt, kõrvuti on lihtsamad ühekorruselised ja keerukamad kahekorruselised hooned. Kaldkatused on ühepoolsed, välisviimistluses on puidu kõrval ka krohvitud kivipindu. Kõige efektsemad ja keerulisema arhitektuurikeelega on kaks ridamaja linna piiril, kahekordsest lamekatusega mahust eralduvad kaldkatustega magamistubade plokid teisel korrusel ja rõdud nii tänava kui aia pool. Need majad on suhteliselt keerulised ka seest, jagunedes poolkorrusteks

Majasektsioonide vahel on poolsuletud siseõuesid ja aatriume. Olen alati arvanud, et õige paigutuse puhul võib ridamajakorter olla privaatsem kui eramu.

Muidugi on neid maju nüüdseks muudetud, põhiliselt rõdusid kinni ehitades; üks maja on praeguseni pooleli. Kuid üldmulje on, eriti suvises roheluses väga sarnane algsele. Detailid ja värvid erinevad, üldised põhimõtted jäävad aga samaks. Reglementeerimisega ei pea alati liiale minema, tundub mulle, kuid terviklahendusele vastanduv ülejäänud, suurem osa samast linnaosast teisel pool teed oma stiilikaosega näitab, kui igav ja kirju võib isevoolu teed tekkiv keskkond olla

Kus on sama uuenduslikud ja maastikutundlikud eramurajoonid nüüd? Peetrimõisa võiks kindlasti kuuluda arhitektuurisõbra suvetuuri kavva.

Viljandi Peetrimõisa linnaosa.

Arhitektid Allan Murdmaa, Ülo Stöör ja Ain Õun.

Projekt 1970.

Hinne: 9