"'Rongaemal"' polnud laimuga mingit seost

"Laim tuleks taas kriminaliseerida, nagu ta oli seda veel "rongaema" protsessi mälestusväärsetel aegadel," kirjutab Edgar Savisaar 12. septembri Postimehe artiklis "Kuidas käsitleda Mailis Repsi lugu". Sest: "Muidu ikkagi ei taltuta."

Keskerakonna esimehe Savisaare mõtteavaldusest jääb hõlpsalt mulje, nagu käinukski kunagine kurikuulus "rongaema" kohtuprotsess laimusüüdistuse ümber. Tegelikult polnud sel laimuga kõige vähematki pistmist.

Poliitik Vilja Laanaru (praegu Savisaar) poolt ajakirjanik Enno Tammeri vastu algatatud nn "rongaema" süüdistus rajanes hoopis kaheksa aasta eest kehtinud kriminaalkoodeksi paragrahvil 130 "solvamine". Selles jäi Tammer toona süüdi nii Eesti kolmes kohtuastmes kui ka hiljem Euroopa Inimõiguste kohtus, kuid nüüdses karistusseadustikus sellist paragrahvi enam kuritegude nimekirjas ei leidu. Ka Tammer pole tänaseks enam ammu kriminaalkurjategija staatuses.

Mis on aga laimu ja solvamise vahe? Laim oli kriminaalkoodeksi järgi "teadvalt vale ja teist isikut häbistava väljamõeldise levitamine" ja selle kohta käis paragrahv 129. Solvamine oli aga "teise isiku au ja väärikuse alandamine ebasündsas vormis". Kumbki vormel pärines juba sügavalt nõukogude ajast.

Laanaru kaebas Tammeri kohtusse sõnade "rongaema" ja "abielulõhkuja" kasutamise pärast 1996. aasta kevadel tehtud intervjuus Ülo Russakuga, kes oli Laanaru memuaaride kirjapanija. Protsessil ei arutatud hetkegi selliste küsimuste üle, kas Vilja Laanaru oli tegelikult rongaema, kas ta oma lapse suhtes oli käitunud hoolivalt või mitte. Sõlmküsimus oli hoopis teema, kas Tammeri poolt intervjuus kasutatud sõnad olid ebasündsa vormiga ning kas Laanaru pidas neid endale solvavaks.

Nii laimu- kui solvamisparagrahvil oli kriminaalkoodeksis pikk ajalugu. Nõukogude ajal karistati lihtsama laimu eest parandusliku tööga kuni ühe aastani või rahatrahviga kuni 50 rubla või ühiskondliku laitusega. Esmakordse laimu või solvamise asja arutamiseks oli pädev ka seltsimehelik kohus.