Hukkajad ja hukkamõistjad
Good cop / bad cop on populaarne mäng Briti poliitsfäärides. Polegi niivõrd määrav, kes halb on ja kes hea, poliitiline karma kosub nagu väetatud peenar, seistes kõrvu kellegi sinust halvemaga. Paarid vahelduvad pidevalt: Tony Blair paha, Gordon Brown hea, Brown paha, David Cameron hea, John Prescott paha, Blair tema kõrval headus ise. Sellised jadad on lõpmatud, ruumi jagub igale poliitikule ja ühiskonnategelasele.
Selle pika paelussi peaks on viimaseil aastail konstandina Bush - alati paha. Kui Blairi näitajad lähevad allamäge (ja selles suunas nad tema selgrootu välispoliitika peale paratamatult minema kipuvad), piisab, kui Bush külla kutsuda või temaga mõnel summitil seljad vastamisi panna, ning londonlaste arvamus temast paraneb. Samasugune idioot nagu Bush, ent vähemalt a j u d e g a, ohatakse (ajude ees oleme me siin kõik relvitud).
Kuigi Bushi karmat ei parandaks vahest enam isegi ristilöömine omaenese soovil, oli tal veel hiljaaegu esmaklassiline bad cop, kelle kõrval end pisutki inimlikumas valguses demonstreerida - kes muu kui Saddam. Mida on Dubyal ette võtta nüüd, mil temast on saanud kurjuse trooni ülemvalitseja? Pole ehk tarvis mainidagi, et Saddami ebaeetiline hukkamine vallandas siin raju poliitilise tormi.
Esimesena kasutas seda karmapuhastuse eesmärgil ära John Prescott, meie üdini (kui tal seda on) vihatud asepeaminister, esimese järgu poliitkloun. Selja taga häbiväärne aasta, otsustas Prescott alustada uut suurpuhastusega. Mornil toonil, täis paatost ja poliitilist korrektsust (mida tema juures varem just täheldatud pole), laitis ta hukkamise maani maha. Me kõik oleme teinud vigu, lausus ta suisa härdalt (aga nimelt! Viga 1: aastatepikkune naiskolleegidele käe püksi ajamine ja nende šantažeerimine, viga 2: keset kõige kriitilisemat perioodi töölt viilimine, viga 3, 4, 5, 6... poliitikast rääkimata!).
Strateegial oli jumet: "Olgu ta, mis ta on, vähemalt on Prescottis kübe humaansust," nentis Jeremy Vine, tema sapisemaid kriitikuid. Jalamaid sekundeeris Gordon Brown, pesemaks maha oma 1. jaanuari pattu (otsus lisada igale õhusõidule 5 naela "rohelist" maksu, hoolimata sellest, et valitsusel puudub strateegia, kuidas laekuvaid miljoneid ökovankri ette rakendada). Tony Blair, kelle karma sarnaneb vanakuradi enda omaga, vaagis terve nädala, mida oleks paslik kosta. Patte on tal hingel nagu monopolivõitjal krunte, mistõttu ootabki kogu London hinge kinni pidades Alistair Beatoni magusat satiiri "The Trial of Tony Blair". Tegevus leiab aset lähitulevikus, Bush on asendatud Hillary Clintoniga ning Blairil tuleb lõpuks aru anda inimsusevastaste sõjakuritegude eest. Kui pikantselt tabav!
Ei tasu Tony ettevaatlikkuse üle imestada - karmapuhastus võib kergesti veelgi suurema ämbriga lõppeda. Piisas Bushil vaid üks silp lausuda väärikuse puudumisest, kui The New Yorkeri reporter Hendrik Herzberg talle meenutas, kuidas on lood selle väärikusega tema oma riigis: kui Saddam tõmbas oma viimase õhusõõmu vaid 55 päeva kohtuotsusest (ning kõigest 40 minutit pärast üleandmist), tuli ühel California mehel konutada 23 aastat, enne kui tema - pimeda, kurdi, 76aastase ratastooli aheldatu elu viimaks võtta suvatseti. Siinmail seevastu puhub tuul sootuks teises suunas: külastanud hiljuti Taani vanglaid ning veendunud, kuivõrd edukalt endised vangid ühiskonda integreeritakse, kavandavad vanglate peainspektorid spirituaalset lähenemist: joogatunnid ja karma workshop'id igale sulile ja pätile!
Mida aga saame me kosta karma võimalikkusest poliitikute puhul, kes palgid oma silmas jätkuvalt kahe silma vahele jätavad? Silmakirjalikkus pole kunagi see plaaster, millega oma kriimustatud karmat tohterdada.
