Asi on selles, et elu on täis kompromisse. Väljend "openbarokk" oli ja on endiselt väga üllas. See tähendab, et muusikale ei tohi läheneda mitte mingisuguste sektantlike mõtetega.

Kui me kuulame tänapäeval barokk- või vanamuusika festivale, siis need seostatakse kohe ühe teatava interpretatsioonilise hoiakuga või suunaga, näiteks Hollandist tulevaga. Mina olen hoopis teisel arvamusel, et see muusika on interpretatsiooniliselt palju rikkam. Barokkmuusikale eelneb ja järgneb ju alati midagi, ta ei seisa hoopiski mitte omaette väärtusena. Seega on ta kultuuriliselt palju rikkam, kui me arvame. Traditsioonilised vanamuusika festivalid on äärmiselt üheülbalised, ma ju külastan endiselt neid ja tean seda. Minu jaoks on barokk ja baroki interpretatsioon palju laiem mõiste ja seekord keskendusin tõelisele barokile, punaseks jooneks on Johann Sebastian Bach.

See valmistab rõõmu. Veel enam rõõmustavad mind tänavuse festivali need kavad, kus esitataksegi Johann Sebastian Bachi muusikat - süidid soolotšellole, viiuli partiitad ning soolosonaadid ja klaverimuusika.

Nii hakkabki nüüd olema.

Uurides pisut mulle seni tundmatu tšellisti Alexander Hülshoffi - tema kontsert on 2. veebruaril Niguliste kirikus - tausta, avastasin palju meile hästituntud muusikuid, nagu Martin Ostertag, Ramon Jaffe, Daniel Raiskin jne.

See on üks hästi tõsiselt võetav seltskond muusikuid. Nad on kõrgprofessionaalid, kes töötavad äärmise süvenemisega, kuid nad ei ole staarid, neil see kompleks puudub. See väljendub mulle väga meelepäraselt selles, et neil puudub muusikas "staarlik" mõtlemine. Nendel puudub see nn staarigeen - see, et sinu esimene eesmärk on ennast esitleda - nähtus, mis algas Fritz Kreislerist või virtuoossest kontsertmuusikast, kus põhieesmärk on ju võita kõige massilisemat tähelepanu enda isikule. Sellele seltskonnale on niisugune suhe võõras. Sarnast muusikute vennaskonda tahaks järjest enam siia tuua - ma tunnen neid ja ma teen seda. Hiljuti mängisin koos meid nüüd külastava viiuldaja Erez Oferiga fantastilist seadet keelpillide sekstetile Richard Straussi "Metamorfoosidest" - sellised esitused ei unune iial. Või koos Hülshoffiga esitatud Arenski erandliku koosseisuga (kahe tšelloga) kvartetid - need on erakordsed sündmused.

Tähelepanu väärivad ka nende keelpillimängijate haruldased instrumendid.

Muidugi. Hülshoff mängib ju Giovanni Grancino tšellol (1691), mis kuulus kunagi sellisele fenomenaalsele 19. sajandi tšellistile nagu David Popper (1843-1913). Ofer aga mängib vähemalt samaväärsel Domenico Montagnana viiulil (1729).

Pianist Andreas Frölich peab 10. veebruaril Tallinna Raekojas siiski leppima selle klaveriga, mis talle ette antakse.

Nii see on, see on juba pianistide saatus.

Kas te ei valgustaks ka tänavuse festivali teisi liine, suuri vorme ja suuremaid kollektiive?

Enne veel tahaks kindlasti juhtida tähelepanu ühele eriti väärtuslikule koosseisule Moskvast. Need Gutmani-Ljubimovi käe alt pärinevad noored mehed esitavad Mozarti, Beethoveni ja Hummeli muusikat tolleaegsetel instrumentidel (ka haamerklaver ja ajaloolised klarnetid), kuid mitu astet kõrgemal tasemel kui samalaadsed ansamblid lä&amp ;aum l;ne poolt. Suurtest vormidest ja suurematest koosseisudest juhiksin tähelepanu nn noneurope liinile festivalil, mida esindavad sufimuusika ansambel Usbekistanist ja bütsantsi koor Ioasaf Dionyiatis. See liin minu korraldatud festivalidel on ja jääb, sest muusikakultuuri maailm on ometi palju laiem ja vanem kui see, mida me tunneme Euroopa asukatena. Süvenedes nende poolt esindatud maailma, taipame äkki, et see ei olegi meist enam liiga kaugel.

Siis veel The Clerks' Group, nad on tõepoolest inglise muusika kuldse ajastu kuldsed esitajad. Nimetamata on veel avakontsert Bachi, Händeli ja Charpentier' suurvormidega ning lõpugala väiksemate, aga bravuursemate vormidega. Viimases juhiks eriti tähelepanu Aili Asszonyi (Adami "Bravuurvariatsioonid" Mozarti teemale) ja itaallase Massimo Mercelli (flööt ) osale esitatavates teostes.

Millegipärast olete päris mööda läinud Hortuse kontserdist. Miks selline salapärasus?

No me võtsime ette üsna riskantse liini. See on selline araabia ja heebrea liin muusikas, kus ei olegi sõda, vaid maailm, kust kõik me kultuurid alguse saavad.

Kuidas õnnestus ligi pääseda nii haruldastele allikatele?

Kuulus on ju David Oistrahhi ütlemine, et teinekord leiab ka hea viiul oma viiuldaja. Seekord oli ka minuga nii, et need haruldased allikmaterjalid leidsid minu.

Barokkmuusikafestival

Tallinnas, Tartus, Pärnus, Jõhvis 1.-11. veebruarini.

Festivali kava vt: www.concert.ee