Küll aga kostab raadiost hoiatusi, et hoidke nüüd heaga Leicester Square’lt eemale, sest juba kella kahest saati olla see väike Odeoni kino esine väljak tihedalt fänne täis.

Eriti varajased tulijad ja kõige andunumad austajad said seisukoha otse punase vaiba serva, piirdeaia taha, et siis oma lemmikutelt, inglise noorukeselt näitlejannalt Keira Knightley’lt, eks-kääbikult Orlando “Legolas” Bloomilt ja muidugi Johnny Deppilt autogramm välja peilida. Minu suureks üllatuseks ei koosnenudki higised fänniread vaid 10-14aastastest neidistest, vaid sekka märkas silm ka karvaseid keskealisi motomehi, kiilanevaid nohikuid, korpulentseid suurilmadaame ja muud kirjut rahvast.

Kisakoori järgi võis ära tabada, kes parasjagu limusiinist punasele vaibale astus. Eriliselt võimas buutamine saatis aga hetke, mil pöökide vahele üles seatud hiigelekraan mustaks läks ja lillade prillide taha peitunud Johnny piirdeaia taga kiikava rahva meelepahaks kosmosesse kadus. “This is evil!” ei suutnud mu kõrval, prügikastil turninud tüdruk oma pettumust varjata. Siin-seal peatus silm ka mõnel kostümeeritud fännil; juhuslikud möödujad, enamasti turistid, aga vangutasid imestusest päid – ei tea, mille vastu siin protestitakse? Töölt koju tõttavad pintsaklipslased aga heitsid rahvasumma poole ükskõikseid, mõni isegi põlglikke pilke, sest nende tavapärane marsruut oli tugevalt häiritud.

Leicester Square Odeoni suur saal mahutab silma järgi hinnates tubli tuhatkond inimest, kui mitte rohkem. Lavale üles rivistatud staarid paistavad tagareas istujale sõrmepikkused. Iga külalise ja kutsutu tooli topsiaugus on kotike haisvat popcorni, mingi imalalt magus near-water ja Bounty šokolaad.

Ja enne veel, kui aasta suurima block-busteri sisuni jõuan, mõne sõnaga rahvast, kes Euroopa esilinastust nautida said. Ürituse dress-code, nagu kohalejõudnu kutse pealt lugeda võis, oli Pirate Chic, mis enamuse interpretatsioonis tähendas õlapaelte ja narmastega, volangide ja/või satsidega kolm numbrit väiksemat kleidikest, ohtralt oli ka ülimukitud naisolevusi stiilis “Jalgpallurite naised”. Ehk siis, rohkem või vähem filmibisnisega seotud inimeste, kõikjale alati kutsutud kõrgseltskonna ja lihtsalt vippide kontsentratsioon oli kõrge. Ajakirjaniku tundis ära casual stiilile truuks jäämisest.

“Kariibi mere piraadid: Surnud mehe aardekirst” on oma suunitluselt ikkagi lastefilm, nii et “alla 12aasta mittesoovitatav” kisub kassat mõnedes maades kindlasti alla. Eestis on eilsest kinodesse jõudnud filmi reitinguks “alates 6. eluaastast”. Nii et ärge lootkegi, et teil õnnestub lastele, kes juba mitu kuud kartulikrõpsupakist piraadinänni kogunud, kuidagi “ei” öelda. Vastupidi, hea on, kui ta teile ultimaatumit ei esita: next stop, Disneyland, Las Vegas!

Aga päris igav ei hakka ka täiskasvanul. Päästjaks on mõistagi Johnny Deppi kehastatud ekstsentriline trikster, piraadipealik Jack Sparrow. Oma veiderdavat kõnnakut, mida filmis tihti nautida saab, selgitas ta pressikonverentsil lihtsalt – kuumus oli nii hull, et sellepärast need käed ja jalad aina suuremaid kaari võtsid.

Kaks ja pool tundi vältav pinev seiklus sisaldab džunglis elava voodoo-nõia külastamist, aardekirstu jahtimist, mõõgavõitlust kaelamurdvates poosides, võitlust hiigelkaheksajalaga, kummituslaeva ilmumist ja kadumist, põgenemist kontidest puuris, inimkebabi ärajooksu tühjade kõhtudega inimsööjate lõunalaualt, kookospähklisõda, kuristikku pudenemisi ja nappe pääsemisi, naha üle kõrvade tõmbamist ning topeltmänge, ja näpuotsaga ka kohustuslikke “suuri tundeid”. Sõnaga, fantaasia on lennanud kõrgelt ja actionit on kogu raha eest.

Oimetuna kinosaalist väljudes ei võta mõistus enam kinni, millest kogu see jama algas ja millega ta küll lõppeda võiks. Visuaalselt kvaliteedilt on vaadatav ilus, eksootiline keskkond on kenasti purki püütud, CGI (computer generated imagery) kõrge tase võtab oma realismi-läheduses jalust nõrgaks. Aga, nagu klassikud varemgi on öelnud, kõht jääb tühjaks. Kohutavalt väsitav, kuigi võiks olla erutav ja huvitav ja kaasaelamist vääriv. Kriitikutel on mõistagi “heaks tooniks” igale järjekordsele Jerry Bruckheimeri “superhitile” vesi peale tõmmata, kuid publikumenu see kuigivõrd ei kõiguta. “Piraadid” on tõesti nagu mänguautomaat, mis meelitab publiku rahatasku rauad pärani, teeb selle tühjaks ja miskipärast ei kurda pärast keegi, et nad on tühjade pihkudega jäänud.

Esimese osa, mis teenis tootjatele tagasi üle 650 miljoni dollari, edu valemiks pakuti vana head muinasjutuvestmist käsikäes veenva 3D animatsiooniga. Keira Knightley tunnistas intervjuus, et kui ta 17aastasena oma esimese suurrolli sai, oli tal lausa piinlik sõpradele rääkida, et tegu on piraadifilmiga. “Aga kui juba teha kassahitis kaasa, siis teha korralikus,” oli tütarlaps otsekohene. “Bollocks” (pehmem versioon f-tähega sõnast) on selle 21aastase Hollywoodi vallutanud poisiliku inglanna kõnes sidesõnana kasutusel, üldse kuulub ta seltskonnaajakirjanduse arvates “ebatüüpilise” staari kategooriasse. Niisugused paikapanevad määratlused naerab tüdruk kõlavalt välja ja palub tuua näiteid “tüüpilistest staaridest”.

Muigvelsui lisab ta veel, et lõpuks ometi sai ta meestega võrdselt mõõgelda (esimeses osas lõigati need mõned stseenid välja), ja kahe võrratu mehega suudelda. Lisaks Keirale oli inglaste üks publikumagneteid ka võrratust telesarjast “Kontor” tuttav tegelane Gareth kodanikunimega Mackenzie Crook, kes filmis oma silma taga otsib ja vahepeal järje kaotanud vaatajale sündmuste up-date’i korraldab.

Rekord esimese nädalavahetusega:

“Kariibi mere piraadid: Surnud mehe aardekirst” lõi hoobilt USA kassarekordi. 132 miljonit dollarit piletitulu avanädalavahetusega kukutas tervel 18miljonilise eduga teisele kohale filmi “Ämblikmees 2” ja kolmandale George Lucase “Star Wars: Osa III – Sithi kättemaks”. Lisaks veel teinegi vägitükk: tegu on filmiga, mis jõudnud unelmate 100 miljoni dollari ületamiseni kõige kiiremini kogu Hollywoodi ajaloos.

Hollywoodi megaprodutsendi Jerry Bruckheimeri lootsitud piraadifilmitriloogia tahab kahtlemata seljatada “Sõrmuste isanda” ja enamgi veel – juba on jõutud Piraatide saagat käsitleda kui Star Warsi järeltulijat ja Bondi-filmide kohatäitjat. Ning esimese osa eest Oscari-nominatsiooni välja teeninud Johnny Depp alias Jack Sparrow ei raatsi kohe üldse oma armsaks saanud tegelaskujuga hüvasti jätta. “See on alati nii kurb, kui tuleb oma tegelasest lahkuda. Lastega nukkudega mängides hakkan ma mõnd tegelast elustama, Edward Käärkätt või Willy Wonkat või Ed Woodi või…. Ise ei pane tähelegi. Lapsed peavad mind siis korrale kutsuma, et issi, ära veiderda! Mul ei jää lõpuks muud üle, kui üksinda mängida,” selgitab Johnny Depp pressikonverentsil Euroopa igast otsast kokku lennanud ajakirjanikele.

Igal juhul pole Depp piraadilaeva kapteni naeratust kullanud hambakroone veel maha võtnud – mine tea, ehk läheb veel vaja. Bruckheimer on ootusärev, aga ei luba midagi kindlat – eks tema otsustada on, millal aardekirst tühjaks saab…

Stsenaristid Tedd Elliott ja Terry Rossio produtsendi optimismi ei jaga. Nemad on kolmandat osa näinud kui finaali, kus põimuvad kõik ripakil olevad otsad ja ilmnevad tegelaste tegutsemismotiivide tagamaad. Aga ega Hollywoodis siis kirjutajate põuda pole, küll leitakse uued autorid. Seniks jäävad fännid pikal pilgul kolmandat osa ootama.

***

Inglismaal läks filmil avanädalavahetusel samuti üle ootuste hästi – seoses Inglise tiimi poolfinaalist väljajäämisega oli huvi jalgpalli vastu raugenud, ning kuumuse eest põgeneti kinosaali. Loomulikult tuli kasuks ka Londonis peetud Euroopa esilinastus ja meeletu promokampaania, mille tulemusena olid pea kõik trükiväljaanded piraadijuttu täis, telest ja raadiost rääkimata.

Stellan Skarsgård – poolenisti meritäht, poolenisti adrukoll

Pärast “Piraatide” nägemist on selge, et Lars von Trieri suurfilmidest “Laineid murdes” ja “Dogville’i” art-house kino vaatajale tuttav rootslane on selle blockbusteri jaoks ilmselgelt liiga hea. Ja seda veel tingimustes, kus tal oma draamanäitlejaande väljendamiseks kasutada vaid pool nägu ja üks silm. Teisel poolel ilutseb päris (aga surnud) meritäht, mis Kariibi kuumuses päeva lõpuks, no võite ise ette kujutada, millist aroomi levitama hakkas.

Kokku veetis Stellan Skarsgård ehk Bootstrap Bill grimmis 9 tundi päevas, ja oli kõige õnnelikum neil hetkil, kui ta lõpuks sellest “kultuurikihist” vabanes. “Kõik teised läksid koju, baari, randa…. Aga minult kooriti veel kaks tundi liimi näost maha,” kurdab Skarsgård. Tema käepigistus on tugev, naeratus ehe, kergelt irooniline suhtumine Disney multimiljoniprojekti teeb meele rõõmsaks – tema pole mees, keda suurte rahadega saaks ära hullutada.

Teie roll (Stellan kehastab Orlando Bloomi tegelaskuju Will Turneri isa) kukub muust kontekstist ära just oma sügavuse, emotsionaalsuse poolest. Olete kaugelt liiga hea selle filmi jaoks…

Eks mind palgatigi sellepärast, et oleks vähemalt üks tegelane, kes eristuks, kes ei oleks nii multifilmilik nagu kõik teised. Tooks sügavust, nukrust. Režissöör Gore Verbinski tahtis üht “päris” suhet, ja nii siis kirjutati see isa-poja liin sisse. Ma muidugi muretsesin, kas nii paksu meigi alt ikka on võimalik midagi välja mängida.

Kui palju teil oli vabadust sõna sekka öelda, kui miski ei meeldinud?

Ses mõttes on Hollywood pisut teistmoodi kui Euroopa autorikino. Disney kompanii sõna otseses mõttes omab sind, sa oled nende lepinguline ori. Nii et päris raske oli mul samal ajal veel kahes filmis kaasa teha. Ilma nende nõusolekuta ei tohi ühtegi tööpakkumist vastu võtta. Aga sisulise poole pealt, eks ma ikka ütlen alati, kui miski on saast, ja mis minu meelest töötab ja mis mitte. Arutasime režissööri ja stsenaristidega nii mõnegi stseeni üle.

Filmi kolmandast osast “Pirates of the Caribbean: The World’s End” on ilmselt keelatud rääkida, eks? Lõpp tuleb ikka õnnelik?

Are You fishing? Ei tea, ei tea, ma ei tohi öelda. Igal juhul on minu tegelaskuju järgmises osas sees, ja veel suurema meigikihi all. Teist osa filmima hakates ei olnud tegelikult kolmanda osa stsenaarium veel valmis. Aga mingil hetkel hakkasime neid paralleelselt üles võtma. Valmis oleks mõlemad pidanud olema juba jaanuaris, aga noh, juhtub ka paremates peredes. Planeerides võtted Kariibi mere saartele, orkaanide kõrgajal, tuleb üllatusi ette (irooniliselt).

Rootsi filmides on teid üha harvem näha, milles asi, ei kutsuta? Mis projektidega te “Piraatide” kõrvalt tegelesite?

Kuidagi on nii välja kukkunud jah, et rootslaste pakkumised pole suutnud … ütleme siis nii, teistega võistelda. Rootsi filmid on sellised… korralikud. Taanlastel vastuoksa, puudub igasugune respekt, ja see on väga tervislik. Suur produktsioonikeskus Zentropa, mis taanlased tegid, oli kõigiti edumeelne samm. Nad söövad koos, joovad koos, lõbutsevad, ujuvad, puhkavad, töötavad koos, arvustavad üksteise tegemisi… Mis ongi oluline! Meil Rootsis tahavad kõik olla Bergmanid.

Ise lõpetasin just filmi, mille lavastajaks Milos Forman (Lendas üle käopesa, Amadeus). “Goya’s Ghosts” peaks esilinastuma septembris. Mängin seal koos Javier Bardemi ja Natalie Portmaniga. Mina Goya rollis, see teenib ilmselt maailma kõige ebaõnnestuma rollivaliku tiitli – väikse paksu hispaanlase rollis pikk kõhn skandinaavlane. Aga Hispaania köök oli vapustav ja nii polnud mul varsti patja kõhu peale enam vajagi. Kosusin jõudsalt.

Olete ka ise plaaninud lavastada? On see mõte veel õhus?

Kui ma leian loo, mida ma tahan rääkida, siis võib-olla tõesti. Eelmisega läks nii, et mul sai lihtsalt enne kannatus otsa – kahe aasta jooksul ei leidnud me rahastajat ja… Sellest, et mu visiitkaardil ilutseks “lavastaja”, ma otseselt ei unista.

Kuidas te oma rolle valite?

Pigem tuleks küsida, kuidas nemad mind valivad. Mul on vist lihtsalt vedanud. Ei ole pidanud kunagi kahetsema, et pagan, näed, selle rolliga oleks pidanud nõustuma või et, seda poleks küll tohtinud võtta. Ei, ma usaldan oma vaistu. Võib-olla siis, kui ma olen näljas, siis ma võtan vastu osa, mida muidu ei võtaks, aga… Sellepärast mulle Rootsis elada meeldibki, et maksud on siin kõrged, ja inimesed pole näljas (muigab). Võrreldes Ameerikaga, kus maksud madalad, ja inimesed on näljas.

Mis nüüd pärast suurt promokampaaniat edasi saab?

Lähen perega puhkama kaheks kuuks, ning mul pole õrna aimu, mis sügisel saab. Aga küll midagi ikka saab.

Margit Tõnson

Bill Nighy – poolenisti homaar, poolenisti kalmaar

Briti raadio ja telestaar, draama- ja filminäitleja Bill Nighy (Love Actually, The Hitchhikers Guide to Galaxy, The Constant Gardener jpt) siseneb nunnu-lillelisse Dorchesteri hotelli pisikesse sviiti hõlmade lehvides ja hakkab kohe seletama. Et kui vinge oli eelmise õhtu after-party, ja kui erakordselt vinge oli sõit peopaika. “Kujutage ette, nad tõstsid Toweri silla üles!!! Ekstra selle jaoks, et me saaks purjekaga sealt alt läbi sõita. Seda tehakse vaid kuninganna auks, ja nüüd siis mingi kamp piraate…” naerab ta, kurrud silmanurkades. Bill on raadiokogemustega proff lobiseja, vahetu ja parasjagu edev mees oma parimates aastates.

Ahjaa, käepigistuseks ei saa tema tervituskätlemist vist nimetada, sest selle sooritab ta väga veidralt, kahe sõrmega. Või pole ta veel oma tegelaskujust Davy Jonesist, kel käte asemel homaari-sõrad, veel päriselt välja saanud?

*

Bill, kas oli suur vahe osaleda megaprojektis nagu “Kariibi mere piraadid”, võrreldes näiteks nende väikeste briti indie-filmidega, mis kuuluvad teie senisesse biograafiasse?

Teate, ega suurt vahet ei ole, töö käib ikka samamoodi. Keegi ütleb “action” ja teed oma osa ära. Ma olen osalenud veel paaris Hollywoodi filmis, aga jah, mitte kunagi nii mastaapses ja kallis projektis. Mul pole õrna aimugi, palju nad sinna raha magama panid – nojah, eks nad tegid ju kahte osa korraga ka – aga…

Ühesõnaga, vahe on selles, et niisuguse kaliibriga filmi tegemise juures on aega. Aeg on ju suurim luksus. Madala-eelarvelise indie-filmi juures on kogu aeg tempo peal, võttegraafik on hullumeelselt tihe jne.

Ok, erinevaks teevad need kogemused mõistagi väiksed boonused nagu paremad hotellid, kõrgem palk, reisid äriklassis, sinu treiler on suurem, toitlustus parem. Oih, ärge seda edasi rääkige, aga Ameerika toit lihtsalt on parem, ma kohe ei tea mis see on, aga see on palju-palju maitsvam kui inglise toit. Kui see nüüd kuskil välja tuleb, siis lüüakse mind kodumeedias risti (pilgutab vandeseltslaslikult silma).

Teie karakter sündis suuresti arvutianimatsioonina, järeltöötluses, mis oli teie osa võtteplatsil?

Oi, võtteplatsil oli ikka päris hull. Kujutage ette, seal on glamuursed inimesed nagu Johnny ja Kiera ja Orlando… ja sina käid ringi mingis jaburas pidžaamas, valged andurid üle keha ja mingid punnid näos. Siis näidatakse mulle pilti, et ole see! Nalja teete või, kuidas ma kalmaari mängin?!

Esimesel nädalal ma tundsin end ikka täiesti naeruväärselt. Läksin võttepäeva lõpus oma treilerisse ja mõtlesin, et mida ma olen ometi valesti teinud, kas see on mingi kättemaks? Vandenõu?

No aga ära ei saa ju ka joosta. Ja nii ta siis vaikselt tuli, võtsin endale voli kasutada šoti aktsenti (kõik teised dialektid olid paraku juba võetud) ja mõtlesin, et see ei saa väga normaalne roll tulla. Te ei usu muidugi, aga ma olin tõsiselt hirmul ja paanikas, ja imestasin ise ka igal õhtul, et kust see karm tüüp küll tekkis.

Aga tulemusega olen ma muidugi rahul. Gore (režissöör) küll kinnitas kogu aeg, et see monstrum saab olema uhke jne, aga ma kahtlustan, et ta ise ei uskunud ka, et see nii hea saab.

Ma pean sellele noorele daamile, kellele oma filmikarakteri lõpliku väljanägemise võlgnen, ükskord lõuna välja tegema. See oli ikka kõigile üllatus.

Lisaks sellele on Gore lihtsalt suurepärane režissöör, sest ta oskab jube hästi näitlejat juhendada ja teab väga täpselt, mida ta saada tahab.

Teie tegelaskuju, merevalda neetud südametu Davy Jones, kust see müüt pärineb?

Inglismaal ja vist ka Ameerikas, räägib iga vanaema oma lapselapsele seda lugu. Lugu õnnetust armastusest, kus merekaru Jones võtab oma murtud südame rinnust ja lukustab aardekirstu, et valu ei oleks. Võtme aga peidab ära. Väga uhke idee, ja ma imestan, et seda varem kasutatud pole. Aga teisest legendist, sellest lendavast hollandlasest, ei tea ma küll eriti midagi, ärge selle kohta küsige.

Kavatsete veel Ameerika filmides kaasa teha?

Olen olnud juba zombie, kummitus, vampiir, nüüd kalmaar. Sügisele tuleb välja täispikk animatsioon “Flushed Away” nendelt tegelastelt, kes tegid “Chicken Run’i”. Annan seal hääle albiino eks-laboratooriumirotile, kellel on ajukahjustus liigsest kokkupuutumisest hallotsigeensete ainetega… You get it, yes? Ilmselt peaks ma jah, pöörama oma pilgu vahelduseks pisut rahulikumate ja normaalsemate karakterite poole, teate, sellised ülikonnas ja istuvad, jalg üle põlve, mõtlik pilk silmis. Aga kuna ma sain jala suure kino ukse vahele relatiivselt hilja, ja kui sa tahad olla sel turul aktiivne ja nähtav, siis Ameerika on see õige koht.

Arvate, et suured rollid on veel ees?

Muidugi … Kui ma praegu ära sureks, kirjutataks mu hauakivile lause: “Hey kids, don’t buy drugs, become a rockstar and they give you them for free!”. (“Lapsed, ärge ostke narkootikume, hakake rockstaariks ja te saate neid tasuta” MT). “Love Actually” lõi mulle selle vananeva õnnetu rockstaari imago, mis ei taha kuidagi ära kaduda. See on nagu needus, kõik arvavad, et ma olen suur Kieth Richardsi sõber. Ma olen ikka ja jälle sunnitud ajakirjanikele vastama, et jah, ma näen välja, et ma olen ta sõber, aga ma pole seda meest paraku silmast silma kunagi kohanud.

Aga rääkides suurrollidest, siis Johnny Depp läheb oma Jack Sparrowsiga raudselt kinoajalukku, no vähemalt Hollywoodi sajandi top kümnesse. Raudselt. Pange mu sõnu tähele! (Täiesti veendunult, muuseas, MT)

Mille üle te inglasena uhke olete? Poliitikal hoiate silma peal?

Oh ei, jumala eest mitte, ning patriotismiga on mul väga leige suhe. On vähe asju, mis tekitavad minus inglasena uhkust. Rolling Stones, Harold Pinter, David Beckham…

Muide, viimati, Rollingute kontserdil, kus ma käin alati, kui võimalus, tantsisin ma nagu hull, kuigi hirm oli, et kurat, kui keegi mu ära tunneb, siis on tabloididel jälle, millest jahvatada…

Igatahes, sel ajal olid just ajalehtedes kõneks olnud nimed, kellest võiks saada järgmine dr Who. Minu nimi käis sealt ka läbi. Ja teate mis juhtus siis selle hullumeelse tantsu ajal? Keegi koputas mulle õlale ja küsis, et kas teist saab järgmine dr Who? Mida!!! Ja see ei olnud isegi reporter, see oli tavaline inimene!!! Mis teil ometi viga on? Isegi siis, kui mu vanaema oleks põlevas majas ja vajaks abi, isegi siis ei segaks ma inimest, kes fännib parasjagu Rollinguid.

Margit Tõnson