Jääkillud kribisevad saabaste all, see on halb. Liigne müra. Mees astub ettevaatlikumalt. Kui teega ristub vana siht, ta peatub. Paarkümmend sekundit pinevat vaikust, siis venib üle kuukumast kahvatu välja hundi ulg.

Vastust ei järgne.

Varemalt pani Ilmar Rootsi käed toruks suu ette, aga siis võttis kasutusele lambiklaasi. Nii sai ulg valjem ja loomulikum.

Soov huntidega kõnelda on Ilmar Rootsit vallanud juba mitukümmend aastat.

Esimene vastus

Põltsamaa jõel Rõika veski juures elanud paadimeister Pedja Kaarel rääkis Rootsile (see oli 1980ndate keskpaiku), et hundid käivad tema elamise lähedalt mööda, jõejääl oli jälgi näha.

Rootsi hakkas Kaarlit külastama ja üle jõe Peterna soo poole ulguma.

Sombusel ja pilvisel õhtul, 2. septembril 1987, pärast seda, kui põllumeeste lemmik, "Viljaveski" saade telerist ära vaadatud –  see võis olla poole kaheteistkümne ajal –, läks Rootsi õue ja ulgus veel korra.

Talle vastas üksik isahunt.

“Ilusa bassihäälega,” meenutab Rootsi. “Neil hetkedel valdas mind suur õnnetunne.”

Kahekõne Peterna hundiga kestis peaaegu tunni, ka Pedja Kaarel tuli majast välja kuulama.

Õhtut, kui Ilmar Rootsi hundiga esimest korda jutu peale sai, ei unusta ta iial. Nagu ka mitte paljusid teisi õhtuid ja öid, kui vastuseks tema kutsele on kajanud äravahetamatu, kõiki ihukarvu püstiajav, imeilus metsloomaulg.

Kus sa oled? Ma olen siin!

Tartumaa soos 9. detsembril 2003 ei vasta Rootsile ka teise kutse peale keegi. Siit on talle palju kordi vastu ulutud, kuid sel korral vaid veevulin kraavis, tuul männilatvades.

Kes teab, kus hundid on?

Talve hakul õpetavad vanemad kutsikatele suurte saakloomade jahtimist. Sel aastaajal on ulgumine karja ühtsuse sümboliks. Üks alustab ja teised ühinevad.

Kusagil nad kindlasti on.

Lähevad praegu sügavas lumes, ees emahunt, siis ülemöödunud aasta noored, siis läinud aasta kutsikad, taga isahunt.

Ei olegi inimesel alati vaja teada, kus hundid on ja kus nad uluvad.

Ühe hundi kõnes on eristatud 11 hääletooni, teab Rootsi.

Millest hundid räägivad?

Kus sa oled? Küsib üks.

Ma olen siin. Vastab teine.

Siit on läinud üks põder. Teatab kolmas.

Kõrgemad toonid väljendavad rõõmu ja head tuju. Madalamad toonid aga ähvardust.

Isase ulus on selge ooo-häälik, võimas bass.

Ilmar Rootsi ise on teine tenor. Ei saa nii madalat isase häält välja, kui sooviks.

Emastel domineerib uuu-häälik. Nende ulg on vaheldusrikkam.

Hunt võib uluda seistes, istudes ja lamades. Lahtise suuga või poollahtise suuga, oleneb, mis häält ta teha tahab.

Hundil on inimese poolt vaadates vaid kaks nõrkust, ütleb Ilmar Rootsi. Pesapaigatruudus ja kirg uluda.

Hundid soovisid suhelda

Kolmas kutse läheb 9. detsembril ühe jahipuki kõrvalt üle lageda taamal mustendava metsamüüri poole ja jääbki vastust ootama.

Ilmar Rootsi on jahimees, aga hunti ta ei küti. Kirjutab hundi ja inimese suhetest hoopis raamatut.

Hunt on jahimeestele toidukonkurent. Viha hundi vastu oleks Euroopa rahvastele nagu emapiimaga sisse söödetud. Sajandeid on hunte võikal viisil tapetud.

Ilmar Rootsi jutustab ajaloost: Saksamaal oli kombeks elusalt kinnipüütud hunt kostümeerida ja, pilkesilt kaelas, oksa piinlema riputada (viimane teade hundivõllast 1801).

Kui hundipesakond hävitada, tabab hävitajat sute kättemaks, on venelaste uskumus. Seetõttu hundikutsikaid ei tapetud, vaid väänati nende jalad liikmetest välja.

Muistsetel eestlastel oli võsavillem lugupeetud loom. Kui hunt karjast murdis, võttis talumees seda nii, et ka hundil on oma osa talust saada. Hundi vihkamine, usk, et hunt on kuradi loodud loom, keda peab hävitama, tuli Eestisse ristiusuga. Piibel toonitab, et inimesel on võim looduse üle ja et kiskjatele ei tohi rahu anda.

“Mina ütlen, et hunt on osa meie rahvuslikust rikkusest,” lausub Ilmar Rootsi ja peidab lambiklaasi ära põue.

Tagasiteel ta seisatab ühe kraavi veeres.

Oli 27. august 2002, kui Ilmar Rootsi selles paigas ulgudes isahundilt vastuse sai.

“Kutsun siis uuesti, jälle vastab, ilusa bassiga. Siis juba kolm tükki vastavad. 300-400 meetri kaugusel.

Kutsun, vastavad kohe, ootamata.

Siis isa kutsub ise, tunduvalt lähemal.

Enam ei vastanud, lihtsalt seisime kaaslasega. Kottpimedus.

Ei läinud palju aega, kuulsime, rohi sahiseb, ähkimine.

Siis oli hunt meie ees, kuue-seitsme meetri kaugusel.

Viis sekundit, siis tajus ära, kes me oleme.

Tegi kolossaalse hüppe kuuskede vahele.

Istusime kraavi maha. Proovisin uuesti kutsuda.

Nad vastasid kohe, 200-300 meetri pealt: kaks-kolm-neli-viis laulu. Üksikult ja kooris.

See oli fantastiline öö.

Nad teadsid, kes me oleme, kuid kutsusid meid ise.

Kuidagi teisiti ei saa seda selgitada, kui et nad tahtsid meiega suhelda.” P>

/TÄISKUUPILDI ALLKIRI/ ILMAR ROOTSI KUTSUB LÄBI LAMBIKLAASI: Kui hunt kuuleb, kas peab ta siis ulgujat teiseks hundiks või ulgujaks inimeseks?

saidbar:

Lindprii

Kui hunt ette satub, tuleb ta maha lasta. Selline harjumus on meie jahimeeste hulgas.

Kuni 2002. aastani oli hundijaht aastaringselt lubatud ja piiramatu. Ainult püünisraudu ei tohtinud panna.

Nüüd on jahikvoot, kuid tagakius jätkub. Ebaseaduslik hunditapp toob kaasa trahvi (6000 krooni), mis on mitu korda väiksem võrreldes teiste suurkiskjatega.

Terve hunt inimest ei ründa, inimene muudkui tahab hunti rünnata? Miks?

Eesti keskkonnastrateegia seadis 1997 sihi viia hundi arvukus 30-40 isendini. 1999 kirjutas metsaameti jahinduse peaspetsialist Kaarel Roht Eesti Looduses: “Meie võime siin väiksel Eestimaal küttida lõpmatuseni. Huntide jaoks on Eestis piisavalt rahu- ja pelgupaiku, kus nad saavad end suurepäraselt varjata ja seda hirmu ei ole, et hunt ära kaob.”

Eesti hundid on osa Venemaad ning Lätit hõlmavast suuremast populatsioonist. Vaatlused riigipiiril näitavad siiski, et Eesti huntidele ei tule Peipsi tagant ega Läti metsadest olulist täiendust.

Elujõulise asurkonna hoidmiseks tuleb säilitada geneetilist mitmekesisust. Meie allesjäänud huntidest (kevadiste seireandmete põhjal 60-80) selleks ei piisa. 

Teatud geenivormide sageduse tõus järglaskondades viib populatsiooni elujõu langusele, vastupanuvõime alanemisele infektsioonhaiguste suhtes.

Mida vähem on Eestis hunte, seda tõenäosem on nendevaheline sugulus ning geneetiline sarnasus. Geneetilised arvutused näitavad, et hundipopulatsiooni suurus peaks Eestis olema vähemalt 150-200 isendit.

Eesti suurkiskjaeksperdi Peep Männili kinnitusel on peale kvootide kehtestamist huntide arvu langus pidurdunud. Kuid loendusandmed ei pruugi näidata täit tõde. Lumevaestel talvedel on jäljeloendus nagu kohvipaksu pealt ennustamine. Lugejad on enamjaolt jahimehed ise, jahimajanduse harrastajatele on aga kasulik lugeda pigem rohkem kui vähem hunte, nii saab suurema kvoodi, saab rohkem jahti pidada. On seda ikka vaja?

Püssimeeste harimine võiks lõpetada müstilise hirmu hundi ees.

Martin Kadai

Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi magistrant

/HUNDIPILDI ALLKIRI/ HUNT: ükski loomaliik ei pea inimesele põhjendama oma olemasolu.

Hunt Eestis

Aasta

Loendusandmed

Lastud huntide arv

1990

190

85

1991

250

60

1992

400

120

1993

460

153

1994

520

205

1995

700

302

1996

500

196

1997

300

143

1998

300

118

1999

200

98

2000

150

56

2001

190

46

2002

170

30

2003

70

16