Mudane sümbol
Demokraatlikes ühiskondades korraldatakse aegajalt valimisi. Ikka selleks, et ametikohad umbe ei kasvaks ning saaksid täidetud kõige värskemate mõtetega ning arengu seisukohast sobilike kandidaatide poolt. Avalike valimiskampaaniate eesmärgiks on erinevate programmide-seisukohtade läbisõelumine, kus nii valijad kui valitavad saavad teadlikuks iseenda ja vastaspoole suhtumistest olulistesse ühiskonnaküsimustesse. Oleme ju välismaiseid presidendivalimisi kõrvalt jälgides harjunud nägema debatte, kus kandidaadid väljendavad oma seisukohti tööhõive, abortide, integratsiooni jne teemadel. Ja valimiste järel on kodanikel ettekujutus, millises suunas valitu neid küsimusi nüüd mõnda aega edendab. Eestis on aga lood teisiti!
Eesti presidendivalimise kord on ajale jalgu jäänud. Kes seda täna enam täpselt mäletab, millistel kaalutlustel sai see kord 1992. aasta põhiseaduses sellisena paika pandud, aga küllap oli selle taga toona tubli annus soovi asjad võimalikult valutult ära korraldada. Et presidendi ametikoht, mil Eesti Vabariigis nagunii erilist poliitilist ülesannet täita ei ole, ei hakkaks riigikogu ega valitsuse tööd segama või õiguslikkust ohtu seadma. Sai otsustatud, et presidendi valib riigikogu ning kui seal asi ei õnnestu, siis ei tasu riskida võimuparteide tülli ajamisega, las otsustab asja valijameeste kogu.
Põhiseaduse kohaselt kuulub presidendi institutsioon täitevvõimu harusse. Eesti eripäraks on sealjuures, et president ei ole täitevvõimu (valitsuskabineti) juht. Ehk siis juriidiliselt võttes ei tegele Vabariigi President ühegi võimuharu juhtimisega. Ometi on see üks riigi olulisemaid ametikohti ning sellele omistatakse suurt mõjuvõimu. Kõike ei ole põhiseadusesse kirja pandud. Näiteks seda, et Eesti presidendilt oodatakse sümbolite haru juhtimist. President on riigi ja rahva visiitkaart. Tema loodud ja sisustatud sümbolid peaksid koondama ja innustama inimesi ning esindama kõiki märke, mida soovitakse "väljapoole" edastada. Ta peaks olema juht, kes aitab tasakaalustada poliitilisi jõude, ta peaks oskama seada ja sõnastada eesmärke, peaks esindama rahvast ja esinema rahvale. President ise on sümbol, keda soovitakse näha sobitumas kõigi teiste oluliste sümbolitega. Lahkunud president Meri kujundas need asjad nii ja mängis selle rolli suurepäraselt välja.
Seekordsed presidendivalimised ei ole läinud valutult. Muda ja mäda on lennanud õhus juba aasta algusest. Ikka korralikult doseeritult ning hästi sihitult. Et oleks valus ja häbi. Kokku on halba saanud sedavõrd palju, et "võitjaid" selles võitluses vist enam ei ole. Kodanikkonnale joonistatakse parteijõudude poolt välja, milliste keerdkäikudega Eestis otsused sünnivad, ja antakse selgelt teada, et neid sinna mängu ei võeta. Kõige "tähtsamast" ametikohast on saanud kõige mudasem. Meie tulevaselt sümbolite haru juhilt, kes ta neist kandidaatidest ka ei oleks, püütakse võtta inimväärikus. Isegi kui see päriselt ei õnnestu, on niisuguse võitluse tulemusena ametisse saavat presidenti raske ette kujutada eestvedajana, innustajana. Pigem kipub silme ette kangastuma päevapoliitika apologeet.
Hääletusemängud riigikogus külvasid pingeid kahtlemata ka parteipoliitikute ridadesse. Missuguseid esmaseid võrseid need parteide liikmeskondades annavad, saame näha ilmselt juba üsna pea. Need ligemale kolm ja poolsada valijameest, kelle ülesandeks nüüd vali ku tegemine on seatud, seisavad keerulise ülesande ees: mida teha olukorras, kui kohalike valijate ning parteiliini eelistus ei kattu! Nemad peavad juba lähiajal leidma enesest vastuse küsimusele - milleks meile on presidenti vaja! Missugune siis ikkagi on roll, millesse otsitakse osatäitjat? Mõelgem siinkohal kas või sellele, et Lennart Meri parimad etteasted presidendina sündisid olukordades, mil ta tõlgendas oma osa märksa avaramalt, kui see on kirja pandud põhiseaduses. Mida me uuelt presidendilt ootame?
Lahkunud Meri viimaseks ametlikuks sammuks jäi presidendi otsevalimist täiendava põhiseaduse muudatusettepaneku andmine riigikogu menetlusse. Avatud ja analüüsivõimelise juhina tajus Meri vajadust poliitilise vereringe elavdamise järele. Kodanikkond on valmis osalema poliitikategemise protsessis - juhul, kui tal lastakse kaasa rääkida otsuste kujundamisel. Eesti presidendi otsevalimine tähendaks ühe osalusdemokraatliku kanali avamist kodanikele. Ka presidenditooli poolt vaadatuna saaksime otsevalimiste korral kõnelda asjade paremaks muutumisest. Siis ehk tekiks kandidaatidel oma sõnum ja programm, mida selles ametis ellu viia. Praeguse valimiskorraga puudub selleks vajadus, võitlus käib lihtsalt koha hõivamise nimel. Programmi olemasoleku korral toimuks nende võrdlus ning kriitikatuli tabaks eeskätt kandidaatide seisukohti, võimaliku presidendi isiksus ja eraelu ei pea võtma kogu tulejõudu enda kanda. Nende emad saaks pensionipõlve pidada ning täiskasvanud lapsed rahus iseend ja maailma avastada.
Erle Rikmann on Tallinna ülikoolis töötav sotsioloog
